Nadežda
Kui me midagi ei tee, siis ka miski ei muutu
Sündisin Valgevenes 1974. aastal. Mu isa oli erialalt elektromehaanik, ta töötas raudteel. Olin nelja-aastane, kui isa saadeti tööle Eestisse ja nii me siin alates 1978. aastast elamegi. Nii varajase ea tõttu ei mäleta ma sellest ajast väga palju, kuid mõtlen, et esimene arusaam sellest, mida Kodumaa tõeliselt tähendab, kujunes ometi välja just siis. Me elasime maal ja see tähendab erilist, omapärast elu: oma traditsioone, inimesi, loodust. Linnaelanikud ei suuda seda mõista. Aga minagi mõistan seda alles nüüd, kui olen juba 20 aastat linnas elanud. 
Eestiga tutvumine läks oma loomulikku rada: lasteaed, siis põhikool ja keskkool. Aastatel 1981.-1991. tajusin ma Eestit oma elupaigana ja siinne eripära seisnes minu jaoks rahvalikes pühades, minu jaoks teises keeles ja inimestes, kes kõnelesid seda keelt, kuid ei vihanud venelasi. Veel tahan mainida Soome lahte, ilusat loodust ja muidugi linnu: Tallinnat, Tartut. Tollal olin uhke, et elan Eestis. Kõike meie lähemad sugulased elasid Eesti piiride taga, kuid see polnud mingi probleem: suhtlesime üsna sageli ning sõitsime üksteisele külla.   
Just nõnda juhtuski, et kõrgema hariduse omandasin ma Venemaal. Ma ei hakka rääkima, mida kujutasid endast aastad 1991.-1995. Eestisse tagasi tulles tajusin teravalt siin toimunud muutusi. 
Riigipiir, keeleoskuse nõue, töötus, mis puudutas minutaoliste inimeste ringkonda... Rajoonis, kus ma elasin, suleti üksteise järel postkontor, kauplused, raamatukogu. See kõik ei sisendanud küll vähimatki optimismi.  Ma ei saa öelda, et oleksin tundnud eestlaste poolt mingit vihavaenu minu aadressil, sest elasin piirkonnas, kus venelasi oli rohkem. 
Olen hariduselt pedagoog ja töötan nüüd juba 15 aastat vene koolis. Mul on oma pere - abikaasa, lapsed. Loomult küllaltki aktiivse inimesena usun ma kindlalt, et kui me midagi ei tee, siis ka miski ei muutu. Püüan kasvatada oma lapsi nõnda, et nad suhtuksid Eestisse hästi ning oleksid aktiivse kodanikupositsiooniga inimesed. Kuid üha sagedamini taban end mõttelt, et on küsimusi, millele ma ei oska anda vastust - ei endale ega ka oma lastele. Eestis toimuv ei allu mingile loogikale. 
*
Eestil on, mille üle uhkust tunda - selle vastu ei vaidle keegi. Eesti on meie Kodu ja kõik, kes siin elavad, peaksid elama mõistmises ja endast hoolides, sest just siis tahavad inimesed teha maksimumi selle heaks, et kodu oleks jõukas ja mõnus. Kuid minu arvates hakkab meie kodu kokku varisema.  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond