10 000 kilomeetrit 

Umbes nii pikk oli teekond mu lapsepõlvelinnast Habarovskist Tartusse, millest sai 1987.-88. aasta vahetuse paiku minu uus kodulinn. Ometi polnudki see kõige pikem reis, mis mul selleks ajaks oli selja taha jäänud. Tänu vanemate tööle õnnestus mul juba lapsena näha maailma rohkem kui enamikul mu eakaaslastel.

Lapsepõlv
Kuigi mu lapsepõlv möödus peamiselt Habarovskis, tulin ilmale hoopis Taškendis, kus elas minu vanaema Augusta, Siberist pärit venelanna; miks ta just sellist eesnime kandis, polegi päris täpselt teada. 
Habarovskis veedetud lapsepõlvest on jäänud igati helged ja õnnelikud mälestused. Võrratu Kaug-Ida loodus, looklev Amuuri jõgi... 
Käisime perega igal suvel matkamas ja Jaapani mere ääres telkimas või veetsime aega vanavanaema juures Artjomis. 
Kui meie isa saadeti hiljem neljaks aastaks tööle Aafrikasse, elasime me vennaga taas vanaema juures Taškendis, kus ma õppisin  2. ja 3. klassis. 
Neljandasse klassi läksin aga juba Aafrikas – ema ja isa töökohas Guineas. Seal elas meie pere koos paljude teiste välismaa spetsialistidega -  nii inseneride kui arstidega, kes olid tulnud Guineasse kõrgharidust ja majandust edendama. Näiteks oli seal õppejõude Saksa DV-st. Meie naabruses elas prantsuse arstide perekond, kelle lapsed olid meiega üheealised. Sõbrunesime ja mängisime pidevalt koos. 
Meil käis ka palju külalisi, nende seas isa guinealastest sõpru. Üldse valitses linnakus hea, sõbralik õhkkond, tihti korraldati ühiseid koosviibimisi.
 Kuna saatkonna koolis oli tollal ainult 4 klassi, pidin aasta pärast vanaema juurde Taškenti naasma. 
Aasta hiljem tulid ka vanemad välislähetuselt tagasi ning pärast seda elasime jälle kõik koos Habarovskis.      

Tema
Kui keskkool läbi sai, astusin Habarovski Polütehnilisse Instituuti, kus õppisin inseneriks. 
Tudengipõlves käisime kooliaegse sõpruskonnaga sageli kohalikus ratsakoolis niisama oma lõbuks ratsutamas. Just seal viiski saatus mind kokku mu tulevase abikaasaga. 
Habarovskis on suur sõjaväelennuväli, kus teenis aega üks Tartust pärit noormees, kes  oli lapsest saadik tegelenud hobustega. 
Kui sõdurpoisid vahel linnas „hüppes” käisid, tuli tema ikka ratsakooli. Nii me tuttavaks saimegi. Ma ei aimanud, et tegemist on ajateenijaga, vaid pidasin teda ohvitseriks. Sõdurpoistega käimine polnud neidude seas populaarne! Aga olime armunud ning käisime koos terve kevade ja suve (niipalju kui ta hüppesse pääses J).
 Lõpuks kutsusin ta külla, et teda  vanematele tutvustada. Peigmehekandidaat oli nii ärevil, et unustas suure osa oma vene keele oskusest! Minu ema avaldas siis isale kahtlust: „Kuidas nad teineteisest aru saavad?” Mispeale isa vastas elutargalt: „Nad mõistavad üksteist niigi hästi, milleks neil veel rääkida vaja!” 
Sügisel sai noormehel ajateenistus läbi, seega pidime otsustama, mis edasi saab. Ta ütles, et tema ei saa küll elada kuskil mujal kui Eestis ja kutsus mind endaga kaasa. Mul oli aga instituudis 4. kursus käsil, tahtsin kooli lõpetada ja seepärast tuli jääda Habarovskisse. 
 Mu tulevane abikaasa sõitis Eestisse ja hakkas mulle kirju saatma, lisaks kaugekõned... Õnneks asus telegraafipunkt just minu kodumaja kõrval. 
Mu tulevane tegi kõik selleks, et mind Eestisse meelitada. 
Ka tema vanemad olid tema plaanidega päri ning kutsusid ükskord ka minu vanemad kaugekõnele, siis sain ma aru, et kavaleril on tõesti tõsi taga ...  
Tegin instituudis talvised eksamid ära ja siis asusin teele. Tulevane abikaasa tuli mulle Moskvas lennujaama vastu, endal kaks lille näpus. Venemaal pole aga kombeks rõõmsa sündmuse puhul paarisarvu lilli kinkida, nii et ma kohkusin esimese hooga, aga hiljem uurisin järele, et Eestis on teised kombed. 
Moskva-Tartu-Tallinn rong tõi meid otse Tartusse. 

Tartu
Esialgu asusime elama Tartu lähedale, kus mu abikaasa vanematel oli aastaringseks elamiseks kohandatud suvila. Siin ootas mind ees esimene üllatus: söega köetav keskküttekatel! Olin seni elanud kõigi mugavustega korterites ja kütmine tuli alles selgeks õppida. Loomulikult sain sellega peagi hakkama. 
Esimese päris oma kodu - kahetoalise korteri saime aastaid hiljem. 
 Enne Eestisse tulekut selgus, et mul pole võimalik jätkata õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis, sest seal paraku täpselt vastavat eriala polnud. Seepärast omandasin diplomi kaugõppe teel Moskva Ülikoolis. 
Esimene aasta Eestis kulgeski peamiselt õpingute lõpetamise tähe all. 
Kaugõppe kõrvalt jäi siiski üsna palju vaba aega, mida ma kasutasin selleks, et Tartut tundma õppida. Näiteks sõitsin bussiga kesklinna ja siis lihtsalt kõndisin ringi kord ühes, kord teises suunas, sattudes erinevatesse linnaosadesse.
 Üks esimesi muljeid oli see, et Habarovsk tundus isegi rohelisema linnana kui Tartu, ehkki ega siingi puude puudumise üle kurta saanud.  
Avastasin üllatusega, et kuigi pidasin end suurtes linnades ja moodsates linnajagudes heaks orienteerujaks, „õnnestus” mul vahel Supilinnas ja Karlovas ära eksida. 
Alguses imestasin, kuidas küll inimesed tahavad mugavusteta majades elada. 
Habarovsk on üsna suur, ligi 700 000 elanikuga linn. Vanu maju leidub ainult seal, kus laienev linn on endised külad enda piiresse haaranud. Kõik nende vanade majade elanikud unistasid korteritest uutes mugavustega majades. 
Ajapikku ja sedamööda, kuidas Tartu puitarhitektuuriga linnaosi hakati renoveerima, õppisin ka nende võlu hindama. 
Kui mu vanemad meile külla tulid ja ma neile linna näitasin, pani isa imeks, et ma siin kõike juba nii hästi tunnen.   

Eesti keel
Kodus rääkisime abikaasaga alguses vene keeles, ka tema vanemad ja sõbrad oskasid seda. Mõni rohkem, mõni vähem.
Esimesel aastal ei suutnud ma eesti keeles sõnugi eristada. Teisel aastal oli juba parem, kuulsin ja teadsin ka paljude sõnade tähendust, ise veel julgemata rääkida. 
Peamiselt kartsin seda, et võiksin ju ise küll mõne lause öelda või midagi ka küsida, aga kui juhtub, et ma vastusest aru ei saa, tekib täbar olukord...
 Muuseas, mu vanemad algul veidi muretsesid ja tundsid ikka huvi, kuidas meisse Eestis suhtutakse, ega viltu ei vaadata... Siis oli lihtsalt selline aeg, Nõukogude Liit hakkas lagunema ja  rahvusvabariigid võtsid kursi iseseisvusele. 
Saades minult alati vastuseks, et meil on kõik hästi, rahunesid vanemad peagi ja sedasorti küsimused lakkasid. 
Käisin nende juures igal suvel kuni 1994. aastani, mil nad mõlemad siit ilmast lahkusid. 
Tõepoolest, mina ei saanud Eestisse tulles rahvuslikul pinnal mitte mingeid – või peaaegu mitte mingeid – ebameeldivaid kogemusi. Mõnel üksikul korral vast kuulsin kuskil tänaval pahatahtlikku märkust, aga need tulid ka igas muus mõttes harimatutelt ja jämeda käitumisega tegelastelt, kelle sõnu ma vähimalgi määral südamesse ei võtnud. 
Kogu meie suhtlusringkonna moodustasid igati haritud ja toredad inimesed, kellega ei tekkinud iial konflikte. Tõsi, esialgu oli (ja on praeguseni) minu jaoks Eestis harjumatu see, et siin pööratakse inimese rahvusele nii palju tähelepanu. Seda peetakse justkui igaühe oluliseks omaduseks. Kui see piirdub lihtsalt huviga, pole ju halb, samas minu meelest ei tohiks kellegi üle eelarvamuslikult otsustada ainult tema rahvusliku kuuluvuse järgi.
 Kaug-Ida elanikkond oli ja on rahvuste poolest nii tohutult mitmekesine, et seal ei tehta inimestel kunagi rahvuste järgi vahet. Kõik sõltub ainult inimesest endast. Ja nii see peakski olema. 
Mis puutub Eesti iseseisvumisse 1991. aastal, siis see polnud minu jaoks mingi eriline üllatus – olid ju ühiskonnas juba hulk aega toimunud protsessid, mis näitasid, et areng läheb just seda rada.
 Selleks ajaks olin Eestis juba igati sisse elanud, siit lahkumine ei tulnud enam mõttessegi. Ka kodakondsuse saamisega polnud tänu abielule mingeid probleeme.  
 
Töö
Töö leidmisega mul Eestis raskusi ei tekkinud. 
Kõigepealt, veel enne inseneridiplomi kättesaamist nägin ajalehes „Вперёд” kuulutust, et vajatakse töötajaid avatavasse lasteaeda, kus on nii eesti kui ka vene rühmad. Mind võeti kohe pikema jututa tööle. 
Kui aga diplom käes, tahtsin erialast tööd. Sain tööle ettevõttesse Tartu Maja. Alustasin selle juures tegutsenud projekteerimisbüroos tööd 1989. aastal ja jäin sinna aastani 2000. 
Kollektiiv oli sõbralik, lisaks eestlastele töötas seal veel paar-kolm vene rahvusest inseneri ja üks arhitekt. Just seal ja sel ajajärgul sain endale Eestis sõpru. 
Vaatamata sellele, et elu on viinud meid erinevatesse suundadesse, suhtleme tihedalt tänaseni. Mäletan üht eestlannat, kes tuli büroosse kalkeerijaks. Sõbrunesime ja veetsime koos ka vaba aega. Ainus takistus suhtlemises oli see, et tema  ei osanud vene keelt praktiliselt üldse. Seetõttu oli just tema esimene eestlane, kellega julgesin eesti keelt kõnelema hakata ja nii ma selle varsti täiesti selgeks saingi. 
Olin käinud ka ühel Rahvarinde korraldatud keelekursusel, kuid ainult kursustel keelt lõpuni selgeks ei saa – ehkki abi oli sellestki. 
Kord, kui abikaasa pidi ära sõitma, tõi ta mulle ajaviiteks kaks videofilmi, ühe eesti, teise vene keeles. Vaatasin neid ja mingil hetkel märkasin, et ma ei pannud enam tähelegi, kumba keelt seal räägitakse. 
Lõpuks hakkasin ikkagi töösse vaheldust soovima. Karjäärivõimalusi ei paistnud samuti avanevat. Niisiis tulin projekteerimisbüroost ise ära, lootes leida tööd, kus saaksin rohkem inimestega suhelda. 
Jälgisin töökuulutusi ja märkasin, et Tartu Linnavalitsus pakub tööd ehitusjärelevalve spetsialistile. Mainisin seda lihtsalt niisama oma abikaasale, kui neil päevil Küüni tänaval tollest asutusest mööda jalutasime. 
Tema soovitas kohe sisse astuda ja lähemalt järele pärida. Mõeldud – tehtud. 
Vestlesin osakonna juhatajaga, kes ütles kokkuvõtteks: „Ega me teist paremat kandidaati nagunii ei leia, saatke lihtsalt CV, nagu eeskiri nõuab.” 
Nii ma tegin ja juba paari päeva pärast alustasin seal tööd. Ametniku roll osutus küllaltki pingeliseks ja bürokraatlikumaks, kui ma olin arvanud.
 Küll aga õppisin seda süsteemi seestpoolt nähes edasises elus kasulikku oskust, kuidas ametiasutustega tulemuslikult suhelda. 
Pärast seda töötasin mõnda aega kinnisvara valdkonnas. 
Nüüdseks on meil abikaasaga mitmekülgne perefirma, kus juba teevad kaasa ka meie pojad. Abikaasa on jäänud truuks omale kutsumusele – tegelda hobustega. Meile kuulub Tartu lähedal tall, kus hoiavad oma hobuseid eelkõige tasemel ratsasportlased ja ka lihtsalt hobuste omanikud. 
Talli omanikeks saime juba 1990. aastatel. Esialgu nõudis selle kordaseadmine väga palju tööd. Ratsahobuste eest tuleb  ilmtingimata hästi hoolitseda – pigem juba „pingutad ise püksirihma”. Kord juhtus nii, et meil oli raha täiesti otsas. Sõbrad tõid meile suure koti kartuleid, millest pere tükk aega süüa sai. 
Tagantjärele teeb sellise abi meenutamine südame soojaks. 
Ajapikku tuli ka hooneid renoveerida, ümber ehitada – panime siis abikaasaga „pead kokku”, nagu öeldakse. Nii sulasidki meie erialad perefirmas ilusti ühte. Tegeleme nüüd sellega, mida tõesti armastame, ja selle poole tasub igal inimesel elus püüelda.   
 






Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond