Aleksandr Nekrasov
Aega ei saa valida
Esimest korda kuulsin ma sõna "eestlased" 1940. aastate keskpaiku, kui olin 7-8 aastane. Elasime tollal Novosibirski oblastis, mitte kaugel Novo-Gutovo asulast, sovhoosi nr 291 farmis nr 2 (selline oli meie postiaadress ja ma ei tea siiani, kas sel külal oli ka teine nimi). Kui käisin esimeses või teises klassis, palus mu kirjaoskamatu emake Natalja Grigorjevna mul kirjutada kirju rindele vanemale vennale. Mäletan, kuidas ma oma varesejalgadega püüdlikult paberile maalisin: "Minu kirja esimestes ridades teatame, et ..." Ema tahtis alailma jutustada kõigest, mis toimus farmis nr 2, aga minu jaoks oli tõeline piin kirjutada kirju, mis iga kord muutumatult lõppesid sõnadega "Ootame vastust nagu ööbik suve..." . 
Meie väikeses külakeses olid kõik elanikud seotud karja eest hoolitsemisega. Ema rääkis, et farmis töötas ka kaks eestlannat, kes elasid oma laste ja eakate pereliikmetega küla serval. Eesti lapsed olid väga viisakad ja ujedad, nad tervitasid külatänaval kõiki võõraid inimesi, seal hulgas ka meid, lapsi. Omavahel rääkisid nad mingis meile arusaamatus keeles. 
1945. aastal läksime emaga elama Kemerovo linna, õe juurde, kes töötas, nagu ta ise ütles, "asutuses" ja kel oli ametkondlik toake ühes kommunaalmajas. Kahju, et ma tol ajal ei tundnud huvi, kuidas sai tema, 1937. aastal represseeritud "rahvavaenlase" tütar,  sattuda tööle ... vangla administratsiooni. 1935. aastal kuulutati meie pere kulakuteks ja meilt võeti ära meie korralik kodumaja. 1937. aastal viidi isa ära. Igaveseks. 

1946. aastal toodi õde koos oma "asutusega" üle Eestisse. Paar-kolm nädalat elasime linnas, mida hiljem hakati nimetama Sillamäeks. Elasime seal muldonnis, siis saime toa barakis, kus asus ka meie kool ja õhtuti näidati kino. Kõike seda kokku nimetati klubiks Primorski. Muide, laohoonena on see hoone tänaseni säilinud. 
1947. aasta suvel tegi ema mulle ettepaneku sõita Sinimägede lähedal asuvasse tallu vanaisa Juhani juurde. Taat käis turul oma lihtsat kaupa müümas ja mõnikord astus meie juurest läbi. Ta jõi teed, et end pärast turul veedetud päeva soojendada, kostitas mind taluleivaga ja rääkis mul pead silitades ikka: "Tubli poiss!" Veetsin sel suvel tema talus kaks kuud. Vanaema - nagu ma Juhani abikaasat kohe kutsuma hakkasin - teadis vene keeles 3-4 sõna, mina aga teadsin juba umbes 20 eestikeelset sõna. Kuid, nagu nüüdsel ajal on kombeks öelda, "keelekümblus", "integratsioon" toimus väga loomulikul teel ja osutus tänu sellele väga edukaks: augusti lõpuks rääksin ma juba soravalt eesti keelt ning ei suheldnud ainult vanaemaga, vaid ka naabertalu poiste Kalju ja Kaleviga, kellega me koos lehma- ja lambakarjas käisime. Kalju ja Kalev tervitasid kõiki võõraid inimesi ja meenutasid mulle nõnda väga eesti lapsi meie Siberi külakeses. 

Pärast seda, kui lõpetasin 1957. aastal Kohtla-Järvel Põlevkivitöötlemistehnikumi, läksin koos teiste vabatahtlikega tööle Uraali, kus töötasin Baškiirias gaasi ja bensiini tootmise tehases. 1960. aasta suvel astusin Baškiiria Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna kaugõppeosakonda. Mu tehnikumiaegsed kursusekaaslased käisid armees aega teenimas ja naasid siis Eestisse, mina aga jäin Baškiiriasse tervelt 10 aastaks, jõudes selle aja jooksul abielluda ja viis aastat rajoonilehe juures töötada. Alles 1970. aastal naasin koos perega Eestisse. Seejuures täitis suurt rolli mu tehnikumiaegne õppejõud Aleksei Varkki, kes oli linnas autoriteetne inimene ning TPI Kohtla-Järve filiaali rajaja. Töötasin linna ajalehe toimetaja asetäitja ja ajalehe "Eesti kaevur" esimese toimetaja; see leht ilmub veel praegugi. Vahepeal tegin personalitööd ühenduses Eesti Põlevkivi ja viimased kümme aastat enne pensionileminekut töötasin venekeelstes väljaannetes Estonija, Vesti Dnja, Vesti Nedeli - kuni need kõik ilmumise lõpetasid. 

Tuleb anda au ühenduse Eesti Põlevkivi juhatusele, eriti Väino Viilupile, kes polnud mitte  ainult hea tootmisjuht, vaid lõi ka spordielus aktiivselt kaasa. Nii sattusin minagi 50aastasena spordiveteranide Eesti meistrivõistlustele ja tulin endalegi ootamatult sprindis Eesti meistriks. Kuulun juba üle 20 aasta Eesti kergejõustikuveteranide koondisesse ning olen saanud Eesti meistrivõistlustelt mõnikümmend medalit (peamiselt kuldseid). Euroopa meistrivõistlustelt Saksamaal saavutasin 5. koha ja maailmameistrivõistlustel Itaalias tulin takistusjooksus 9. kohale. Tänu spordile olen saanud palju reisida: olen käinud kõigis Skandinaaviamaades, Saksamaal, Kreekas, Itaalias (kaks korda) ja Lõuna-Aafrika Vabariigis. 
Niisuguseks kujunes mu saatus Eestis, kus kasvasid üles mu lapsed. Poeg elab Tallinnas ja töötab kirjastuses, tema tütar (minu lapselaps) omandab edukalt hotellinduse eriala Oxfordi ülikoolis. Ettevõtjast tütar elab oma perega Kohtla-Järvel, tema vanem poeg õpib Taanis inglise keeles marketingi saladusi. Meie abikaasaga toriseme küll vahel nendega, aga siis tuleb väga ruttu meelde, millised me ise noorpõlves olime. Lastel on oma elu ja see ongi hea: igal põlvkonnal peavadki olema oma horisondid ja oma mastaabid. 


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond