Linda
Nii lihtne ja nii keeruline

Siber on minu sünnimaa. Sündisin 1959. aastal Uzuri linnas Krasnojarski krais Mongoolia piiri ääres, küüditatud eestlase ja leedulanna peres ainsa lapsena. Nii et minu isa maa on Eestimaa, ema keel on leedu keel ja sünnimaa on Venemaa. 
Mu vanemad kohtusid Siberis: eestlasest isa küüditati sinna Eestist 1941. aastal ja leedulannast ema küüditati Leedust 1953. aastal. 
Siberisse saabudes sai emast meditsiiniõde velskripunktis, kus isa töötas arstina. Enne seda oli isa poliitiline vang Siberi laagrites. Ta võis äärmiselt askeetlikult hakkama saada. Ema rääkis, et isa magas raudvoodis ja see puhvaika, mida ta päeval seljas kandis, oli öösel nii madratsi kui ka teki eest. Eluvintsutustele vaatamata oli isa optimistlik, elurõõmus ja elujõuline inimene. 1968. a. Eestisse naastes sai ta siin elada veel paar aastat ja suri siis 1971. aastal kõrges vanuses (85 aastaselt). Ta oli ateist, kuid rääkis, et iga inimene peab ikka millessegi uskuma. Isal oli kindel usk, et Eesti saab vabaks. Kahju, et ta ei elanud ajani, mil Eesti sai taas iseseisvaks, see oleks talle küll suurimat rõõmu valmistanud. Ta ei näinud seda päeva, aga elas selle usuga. Ka ema on kange naine ja kange leedulanna, ta on praegu 85 aastane ning hea tervise juures. Ema on alati olnud lahke, hooliv ning elujanuline ja elujõuline. Siberisse tulles sai ta kaasa võtta sulepatju ja tekke, mida kohe jagas tema meelest ebainimlikes tingimustes elava isaga.
Mõlemad olid suured rahvuslased, kumbki armastas väga oma kodumaad. Võib-olla oli see ka üks põhjustest, mis neid kokku liitis. 
Eesti ajal oli isa noorseppade rühma juht ja üks rühma liige rääkis hiljem, et just isa oli see inimene, kes õpetas neile kodumaa-armastust. Minagi armastasin Eestimaad juba enne, kui olin seda näinud. Ma teadsin, et Eestimaal toimub midagi imelist: nimelt iga 4 aasta tagant tuleb kogu Eesti rahvas kokku ja ülistab lauldes oma maad. Sellised on need eestlased.

Minu mõlemad vanemad olid kodumaalt välja saadetud. Kodumaa on seal, kus on kodu ja juured. Mida ma teadsin kodumaast, oma juurtest? 
Teadsin seda, et isal on vanemate maja, oma kodu Eestimaal, emal omakorda talu – sünni- ja kodukoht Leedus. Õigemini olid - kodud   konfiskeeriti, võeti ära. Meil ei olnud kodumaal kodukollet, aga kodumaa ise oli - Eesti ja muidugi Leedu, sest seal on meie juured.

Minu elu Siberis oli ilus ja rõõmus, sest mind ümbritses nii palju armastust ja hoolivust. Paremat lapsepõlve ei oleks osanud tahtagi. Vanemad olid kohalike silmis auväärsed inimesed, ma ei kuulnud ega tajunud kunagi, et meid oleks peetud rahvavaenlasteks. Meil oli seal kohaliku intelligentsi seas väga häid peretuttavaid ja sõpru, kes austasid minu vanemaid ja armastasid mind.
Mäletan, et isa töötas pioneeride majas fotoringi juhendajana. Ta käis
noortega matkadel ja ekskursioonidel, et pildistada ja filmida olulisi sündmusi, näiteks elektrijaama ehitamist, või et jäädvustada Lenini asumiskohti, looduskauneid paiku, looduskaitsealasid... Mina ja ema käisime alati nendega kaasas. Mind kanti kätel nii otseses kui ka kaudses mõttes, sest olin vast 4-5 aastane ja väsisin mõnikord ära. “Mina ei ole väsinud, ainult minu jalad on natuke väsinud,” olevat ma siis öelnud. Matkadel oli alati huvitav. Arvan, et olen oma vanematelt pärinud eluterve uudishimu, mis ei lase vaimselt väsida. Fotoringis käinud noored olid väga toredad seltsilised, ehkki minust umbes 10  aastat vanemad. Mäletan, et üks neist sai hiljem fotokorrespondendiks, isa oli tema piltide üle uhke ja pildistaja omakorda isale tänulik. Kohalikud usaldasid küll oma lapsi isale kasvatada, neist kasvasid head inimesed. 
Meie kodus oli alati teretulnud meie hea sõber Julia, kes töötas pioneeride majas. Ta tegi võrratut käsitööd ja õmbles mulle imeilusaid aplikatsioonide ja tikanditega kleite. Mäletan valget siidkleiti punaste tikitud vaarikatega, rohelist kleiti, millel taga nööbid ja ees tasku, konna aplikatsiooniga kleiti ja veel… stiliseeritud leedu rahvariideid. Mäletan, et ma tantsisin nendes, esinesin, ja peakatte paelad lehvisid. Väga uhke tunne oli. Siis ma ei teadnud veel ja keegi ei osanud arvata, et 30 aasta pärast saan ma tantsida Eestis Kalevi staadionil eesti rahvariietes üldlaulu- ja tantsupeol.  Sellel aastal moodustasid tantsijad (Meie) Eestimaa kontuuri ja mina olin osake sellest kontuurist.... Kui uhke tunne see veel oli! See just oligi ime, millest olin isalt kuulnud.
Isa pani mulle nimeks Linda. Teadsin Kalevipoja ema Lindaga seotud legende. Kui mul oleks vend, siis tema nimi oleks Tasuja. Aga mul oli Eestist saadetud nukk nimega Salme (Salme on Linda õde).
Kui ma olin 6 aastane, saime Siberis ühetoalise korteri ning soolaleivaks saadeti Eestist pakk. Mäletan, kui isa tegi selle vineerkasti lahti, tuli sealt mingit erilist, võõrast, aga head lõhna. Pakis oli Tallinna peenleib, see lõhnaski. Küll see leib oli kallis ja eriline, see tekitas peo meie südameis. Veel oli pakis noorseppade riietes nukk, kel väike kotike soola käes.
Siberis söödi kahte vormileiba: valget ja musta. Eestlased nimetavad valget vormileiba saiaks. Magustoitudest oli Siberis mu lemmik    kondenspiim.
Siberist mäletan veel, et pioneeride maja ümber kasvasid nõgesed ja nende sees šampinjonid.
Vapustavad kaasikud, piiritud metsad ja maad ning südamlikud külalislahked vene inimesed – see oli minu Siberimaa. 
Kui me Eestisse sõitsime, tulid meid saatma perekonnasõbrad ja terve parv lapsi - minu sõpru, kellest mõni on jäänud mu sõbraks tänaseni. 

Kolisime Eestisse 1968. aastal, mina olin siis 9 aastane. Isal siin enam sugulasi ei olnud, tema vanemad olid surnud ja ka kaks venda ja õde surid pärijaid jätmata. Kodu meil ka ei olnud. Meid võttis lahkelt vastu ja majutas üks isa õpilane, endine noorsepp. Tema majas elasime ühe aasta, siis saime korteri Mustamäele. Kohanemine ei olnud mulle lihtne. Kõigepealt kulus mõni kuu aklimatiseerumiseks: kliimavahetusest tekkisid mul üle terve keha vesivillid – täiesti õudne. Siis põdesin koolilapsena igal aastal angiini, kuni läksin õppima Tartu Ülikooli. Tartus on vist nii palju kuivem klima, et angiinid lakkasid, või siis oli õppimist nii palju, et ei olnud enam aega haige olla.
Eestisse tulles ma eesti keelt ei osanud ja seepärast läksin vene kooli 4. klassi. Sõitsin Sauelt iga päev elektrirongiga Nõmmele. Mulle meeldis rongiga sõita. Nõmmel nägin ühe maja peal silti “APTEEK” ja imestasin endamisi, kuidas on Artek siia sattunud ja miks kirjutatakse selle nimi siin kahe e-ga. Selliseid naljakaid arusaamatusi on juhtunud ka hiljem. Sõrmed, varbad ja näpud ajasid mind algul segadusse; kas päkapikk või pikapäkk, kuidas see oligi?  “Tule kaissu”  –  mis koht see veel on?  Tegin suure uurimistöö, et saada aru, mida tähendab “nõtke”  –  mul oli seda vaja, et üht luuletust eesti keelest vene keelde tõlkida. 
Kohe pärast Eestisse saabumist, kui pidin jätkama kooliteed 4. klassis,   andsid meie eesti sõbrad nõu, et peaksin minema eesti kooli, selleks et eesti keel selgeks saaks. Mina aga polnud nõus. Alternatiivse ja leebema variandina saadeti mind siis lauatennisetrenni, et seal eesti tüdrukute seltskonnas eesti keelt õpiksin. Treeneri julgustusel, kes oli mu isa sõbra tütar, hakkasin (esialgu vaevaliselt) eesti keeles raamatuid lugema. Igal suvel olime Viljandis spordilaagris. Viljandis näitas ema mulle varem isale kuulunud maja, kus sel ajal elasid võõrad. 
Lõpetasin vene kooli. Aga ülikoolis pidin valima eestikeelse osakonna, sest – nagu kõik isa sõbrad väitsid, olen ju eestlane. Eesti keelt oskasin siis juba suhtlustasandil. Nõukogude ajal pidi igaüks 16aastaselt passi saades valima rahvuse, mis passi sisse kirjutati. Lasin kirjutada oma rahvuseks leedulane, sest ema ütles nii ja isa oli siis juba surnud.  Ema tahtis alati minna Leetu oma kaasmaalaste juurde, kuid andis isale järele.
Vene keele oskusest oli mul ülikoolis õppides suuresti kasu, sest paljud õpikud olid kättesaadavad just vene keeles. Suhtlesin palju vene osakonna tudengitega, saime väga hästi läbi. Eesti osakonnas õppis mitu inimest, kes samuti olid lõpetanud vene keskkooli; käisin ka nendega tihedalt läbi. Mul oli tõesti identiteediga probleeme: eesti keelt rääkisin aktsendiga ja mul oli raske ennast väljendada, venelane ma ei olnud, aga venelastega sai päris kergesti kontakti. Paljud teadsid, et ma olen leedukas, sest päris eestlane ma ju ka ei olnud.

Eesti on üks imeline maa, kaunim paik maailmas. 
Enne kolimist olin koos perega Eestis ja Leedus käinud. Esimest korda käisin Eestis üksnes 1,5 aastaselt. Sellest ei mäleta ma ise midagi, kuid
isa jäädvustas selle sündmuse filmile. Nimelt toimus siis seesama väga tähtis laulupidu, kuhu kogunevad kõik eestlased, ja tulime ka meie. Käisime ise veel Siberis elades mitu korda Eestis. Rongisõiduks kulus nädal aega, Moskvas tuli ümber istuda. Tee oli pikk ja külaskäik lõppes tagasisõiduga, sest Eestisse ei saanud me jääda – meil polnud siin kodu. 
Ühest neist reisidest (olin siis umbes 5aastane) mäletan pikka järjekorda Moskvas Lenini mausoleumis. Oli huvitav ja natuke hirmus, püssiga sõdurid ja vaikus… Aga VDNH-l (kuulsal Rahvamajandussaavutuste Näitusel Moskvas) jättis mulle kustumatu mälestuse purskkaev-kivilill, see oli võimas, suur, värviline, muinasjutuline. 
Eestis olid parimad söögid viinerid, šokolaadiglasuuriga eskimo jäätis ja kohuke. Ja koos isaga olles maitses see kõik veel mitu korda paremini.
Eestis töötas isa (vaatamata oma vanusele) Salme kultuurimajas ikka fotoringi juhendajana. Kuidagi vist sellega seoses sõitsime kord poistekoori suvelaagrisse. Mäletan, kuidas poistekoor laulis bussis sõites: “Kui sul tuju hea, siis…”. Teadsin juba varem, et eestlased laulavad suurepäraselt, aga just tookord sain sellele teadmisele tõelise kinnituse. Ja võimas tunne oli.
Ma õppisin eesti kultuuri, keelt, rahvatantsu, koorilaulu ja muud, võttes alati aktiivselt kultuurist osa. Ma olen eestlaseks saanud. Olen integreerunud suhteliselt edukalt tänu sellele, et mind võeti vastu, toetati, armastati. Ma ei tea, kuidas saab keegi integreeruda, kui ta peaks alati oma armastust tõestama ja vastutasuks kogema vaid skeptilist suhtumist ja umbusaldust: “Kas sa ikka tõsiselt armastad Eestimaad?!” Need mu sõbrad ja tuttavad, kes on sündinud Eestimaal, on tõelised eestimaalased, isegi kui nad räägivad vene keelt. Ei ole nad muulased, vaid ikka eestimaalased. Sisserännanud leedukad on küll kiiresti eesti keele selgeks õppinud, aga nad on leedukad ja jäävad leedukateks, kes lihtsalt armastavad Eestimaad. Rahvust valitakse reeglina vanemate järgi. Rahvusteadlikkus annab inimesele erilise väärtuse, intelligentsuse ja väärikuse. Eestlane olla on uhke ja hea. Venelane olla on uhke ja hea. Leedulane olla on uhke ja hea. Rahvuslikkust on minu arvates vaja õppida, sest tähtis on teada, mis on rahvuse uhkus, mille üle võib uhke olla, mille üle on tundnud uhkust vanem põlvkond.  Igal rahvusel on, mille üle uhke olla.  
Minu isa sündis Eestimaal ja sai hariduse eesti keeles. Minu mõlemad pojad sündisid Eestimaal ja said hariduse eesti keeles. Minu isa oli eestlane, minu lapsed on eestlased - see on tõde. Mina vahepealse generatsioonina pean ka ennast eestlaseks – see on loogiline.
Minu kodu, tagasisaadud isakodu, asub Eestimaal – seesama paik, mida ema näitas mulle kunagi ammu, kui seal elasid veel võõrad. Isa, kes sai Siberist tagasi tulles Eestimaal elada vaid paar aastat, ei saanudki teada, et kunagi elan mina jälle tema lapsepõlvekodus. Kuid kõik isa sõbrad jäid
mulle päranduseks. Samas elab emapoolne suur ja kokkuhoidev suguvõsa Leedumaal ning loomulikult kuulun ka mina nende hulka.
Minu lapsepõlvesõbrad (sõbrad tänaseni!) on venelased ja me hoiame üksteist väga. 
Nii lihtne ja nii keeruline see ongi.
 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond