R.M.
Enne Teist maailmasõda elas minu emapoolne suguvõsa Peterburgi lähedal Krasnoselski rajoonis Strelna külas. Kahekorruselises talumajas elasid koos mitmest põlvkonnast õed ja vennad oma peredega. Suguseltsis olid segunenud õige mitme rahva geenid: rootsi ja soome, vene ja ingeri. Minu ema Niina sündis 1937. aastal ja sai kodutalus elada 1941.-1942. aasta talveni, mil kiiresti pealetungiv Saksa armee need alad hõivas ja suurema osa kohalikest elanikest väevõimuga minema saatis. Siiski mäletab ema üht-teist ka sünnikodust. Tema ingerlasest isa oli küla pillimees, ta mängis kas bändžot või mandoliini ja laulis soome keeles. Isa suri 1941. aastal veidi enne küüditamist, nii et tema jäi puhkama Ingerimaa mulda. Isa ema rääkis samuti soome keelt, istus aina kiiktoolis ja kippus kõiki kamandama. Minu emaema Maria oli rahvuselt venelanna. Teda tabas enne Eestisse sattumist ränk saatuselöök. Just sakslaste tuleku eel sündis tal tütar, kuid ta jäi pärast seda raskelt haigeks; tütreke oli ühes Leningradi haiglas, tema ise teises. Siis hakati haiglaid evakueerima, kuid see toimus juba Saksa armee pommirünnakute all. Meeleheitlikest jõupingutustest hoolimata ei suutnud Maria enam oma väikest Katjušat üles leida. Pärast sõda käis ta palju kordi Venemaal, lootes tütre kohta teateid saada, aga ainus asi, mida talle öeldi, oli see, et arvatavasti hukkus laps evakueerimise ajal pommirünnakus. Muidugi jäi see alatiseks tema südant vaevama. 

Ja nagu sellest veel vähe olnuks – kui Maria Strelnasse tagasi jõudis, selgus, et kodus ega ka naabertaludes polnud enam ainsatki hinge! Sakslased ajasid sealtkandi inimesed tapikorras rongidele, et nad "ei segaks" Leningradi piiramist. Küüditatud pidi saadetama Saksamaale tööle, aga tegelikult viidi nad kõigepealt Eestisse, kus paljusid ootas ees kohutav saatus Kalevi-Liiva vangilaagris. 
Niisiis pidi äsja pisitütre kaotanud ja tühja kodu eest leidnud Maria nüüd hakkama otsima ka oma suuremaid lapsi Niinat ja Anatolit ning teisi omakseid. Ta asus kiiruga teele, lootes raudteel ešelonile järele jõuda – ja imekombel see tal tõepoolest õnnestus, sest rongid tegid teel pikki peatusi, üks selline peatuspaik oli Volossovos. Kõik meie pere liikmed olid samas rongis ja Maria ühines nendega vabatahtlikult. Kuidas ta oleks võinud oma lapsed maha jätta!
  
Ei küüditatutel ega Marial polnud õnnestunud kodust midagi kaasa võtta. Kõigepealt tuli pikk maa jalgsi kõndida, teekond oli ränkraske, valitses nälg. Palju inimesi suri, laibad põletati sealsamas teeveeres. Saksa sõdurid ei lubanud küüditatutel isegi jäätmete seast toitu otsida. Neid, kes seda siiski üritasid, peletati hoiatuslaskudega. Häda sunnil pidi Maria käima pimeduse varjus lastele midagi süüa otsimas. Rongileminekut oodates ööbiti muldonnides. Kord leidsid Maria vennad hobusekorjuse ja tõid selle muldonni kaasa. Onnis oli kolle, seal sai liha küpsetada. Nälg oli lihtsalt nii jube, et söödi ka lõpnud looma liha.
Rongisõidust mäletab ema seda, et kord pidurdas rong nii järsult, et tema ja vend paiskusid vastu vagunis olnud pursuikat; emale jäi sellest arm laubale.

Osal selles rongis olnud inimestest õnnestus põgeneda, osa aga viidigi Kalevi-Liivale ja paljud neist hukkusid seal. Minu vanaemal Marial ja tema lastel (mu emal ja onul) siiski vedas. Neid päästis Kehra raudteejaamas vangistusest ja ees ootavast hukust üks kohalik naine, kelle nimi oli Elviine. Sellele suure südamega inimesele on meie pere igavesti tänu võlgu. Pole täpselt teada, kuidas Elviine saksa sõduritele „augu pähe rääkis“, aga igatahes Kehra jaamas võttis ta Maria koos kahe lapsega rongilt maha ning viis nad saaniga oma koju. Elviine perel oli Anija alevikus maja ja mööblipood, lisaks seal lähedal maal suur ilus talu. Tema abikaasa oli valla kirjutaja ja ta ise oli ametilt ämmaemand. Nad olid head, tublid ja haritud inimesed. Maria oma lastega sai esialgu elada talus, kus kõik osalesid jõudumööda maatööde tegemisel. Nälga ei pidanud nad siis enam kannatama. Ema mäletab ka, et talus oli leidnud varjupaiga teisigi sõjavange, keda Elviinel õnnestus päästa. Mingil ajal elas talu pööningul ka kaks sõbralikku sakslast, nad pakkusid lastele kommi ja hernesuppi, mis imehästi maitses. Perenaise Elviine loal anti talus leiduvat toidupoolist alati inimestele, kes seda karmides sõjaoludes paluma tulid. Ka esimese eesti keele õpetuse sai ema pere just Elviinelt. 

Selline suhteliselt hea ja rahulik elu ei kestnud paraku kaua. Peagi jõudsid lahingud Eestisse. Minu emal on selgelt meeles see kohutav päev, mil ta väikese tüdrukuna seisis koos ema ja vennaga Anijal maja räästa all, vaadates, kuidas Nõukogude lennukid järjest kõik talud ahervaremeiks pommitasid. Kogu taevas oli sõjatulest punane. Järgnes tankirünnak. Maria oli jõudnud koos lastega metsa pakku joosta, kaasas ainult üks toast kaasa haaratud vatitekk. Oli külm... Elviine talust, kus meie pere varjupaiga oli leidnud, jäid pärast tankimürsuga pihtasaamist alles ainult korsten ja ahjulõõr. Ema mäletab, et kogu maa oli elektrijuhtmeid täis. Esialgu võttis Elviine nad elama oma majja alevikus, kuid Nõukogude sõdurite saabudes viidi nad taas minema – seekord mitte eriti kaugele, Kehrasse. Uueks eluasemeks said paberivabriku juurde püstitatud barakid – pikad madalad puust ehitised, mille põhilise sisustuse moodustasid kahekordsed narid. Nood olid paksult täisid täis. Ema meenutab, et sel ajal oli tema ja venna lemmiktoit pliidiraual kõrvetatud kartuliviilud – tolleaegsed kartulikrõpsud ... 
Kehra paberivabrikus olid sakslased juba varem rakendanud tööjõuna vene sõjavange. Nüüd lisandusid neile sõjale jalgu jäänud ingerlased. Vanaema Maria töötas hiljem veel palju aastaid paberivabrikus. Ta laadis põlevkivivaguneid tühjaks, rügades nii tublisti, et talle anti stahhanovlase aunimetus. Kuigi „eelmises elus“ oli ta olnud ühes rikkas Peterburgi perekonnas teenijanna ning seal ka ise peened kombed omaks võtnud. 
Sealsamas paberivabrikus ja barakis elamise perioodil leidis mu vanaema Maria uue armastuse –  samuti keerulise elusaatusega Mihhaili (keda kutsuti Batkaks, sest ta pärines Doni kasakasoost). Mihhail  langes sakslaste kätte sõjavangi ja kui ta sealt pääses, sattus ta teistpidi kohe nõukogude vangistusse. Mu kasuvanaisa Mihhail rehabiliteeriti alles Brežnevi ajal. Kuid kõigist katsumustest hoolimata oli ta helge meelega inimene, kes rõõmustas oma kasakalaulude ja -tantsudega meie pere veel palju aastaid hiljemgi. 1949. aastal sündis Mariale ja Mihhailile tütar Ljuda. Kuna vanemad pidid alailma tööl olema, hoolitses minu ema oma väikese õe eest. Samal ajal oli Marial õnnestunud kuskilt hankida hirmkõhn lehm, keda mu ema lüpsis, aidates nõnda pere napile toidulauale lisa tuua.

Hiljem kohtas ka minu ema sealsamas Kehra paberivabrikus oma tulevast abikaasat, minu isa. Isa oli eestlane, Tallinna Polütehnilises Instituudis hariduse saanud insener, kes suunati paberivabrikusse tööle. Nõnda ühines rahvuslikus mõttes kirju päritoluga perekonnaga esimene eestlane. Ja meist vennaga said eestlased. Mul on hea meel, et meie kunagi Ingerimaa juurtest vägisi lahti kistud suguvõsa on läbi aegade ikka ühte hoidnud.                   

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond