Niina Gurevitš
Tallinn 1954. aastal ja hiljem...
1954. aastal elasin koos vanematega Põhja-Venemaal Molotovskis, kus lõpetasin laevaehitustehnikumi. Tollases Nõukogude Liidus pidid tehnikumi lõpetajad töötama kolm aastat erialasel tööl. Võisin jääda kodulinna, kus oli suur laevaehitustehas, aga võisin võtta ka suunamise suvalisse linna Nõukogude Liidus, kus vajati laevaehitusspetsialiste. Minu lõpetamise aastal saabusid meile tehaste esindajad mitmest regioonist – Kaug-Idast, lõunarajoonidest ja ka Tallinnast. Nad vestlesid meie, lõpetanutega, ning tutvustasid pakutavat tööd.

Miks ma valisin Eesti ja Tallinna? Esiteks seepärast, et tahtsin jääda kokku oma tüdrukutepundiga. Üks sõbrannadest, kes oli ka mu grupikaaslane, ütles, et sõidab tööle Tallinnasse. Mina olin kõhkleval seisukohal. Mida ma Eestist teadsin? Seda, et see on üks meie kodukohale lähematest  liiduvabariikidest Leningradi külje all. Tallinna ja Molotovski vahel kurseeris ka reisirong. Lisaks mugavale otseühendusele sai teiseks määravaks põhjuseks - arvake, mis tahes - raadio. Mulle meeldis kuulata raadiost muusikat. Eriti meeldis mulle üks ilusa hääle, kuid aktsendiga laulja. Selgus, et tegemist oli Eesti laulja Georg Otsaga. See saigi tulevase töökoha valikul otsustavaks. Lisaks minule said suunamise Tallinna veel kümmekond lõpetanut meie lennust. Kohal pidime jõudma 1. septembriks.

1954. aasta augustis saabus rongiga Tallinna kolm tütarlast. Need olid Lora Karelskaja, Tamara Samorukova ja mina, Niina Popova. Olime kõik üheksateistkümneaastased. Võtsime vaksalis takso ja sõitsime Koplisse Belinski tänavale, kus asus Balti Laevaehitustehase ühiselamu. Osisime üles komandandi, kes näitas meile meie tuba. Ühiselamu kujutas endast kahekorruselist koridoritüüpi hoonet. Koridoride lõpus olid tualetid, esimesel korrusel veel ka duši- ja pesuruum. Meie esimesel korrusel asuvas toas oli kolm raudvoodit voodikappidega. Üleriiete jaoks oli ukse kõrval seisev riidekapp, mille taga asus väike eletripliidi ja -teekannuga laud toidu valmistamiseks. Mõned toidunõud olime ka ise kaasa võtnud. Selles toas elasimegi mitu aastat kõik koos. Eesti kuulus siis veel Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu. 

Juba sissekolimisele järgneval päeval sõitsime trammiga tehasesse ja seadsime sammud kaadriosakonda. Tehase töötajad jagunesid kahte kategooriasse: töölised ja insener-tehniline personal. Meie kuulusime viimasesse. Kaadriosakonnas tutvustati meile ettevõtet, räägiti vabadest ametikohtadest tsehhides, kontoris ja konstrueerimisbüroos. Meie valik langes konstrueerimisbüroole, nii meid arvatigi selle töötajate hulka ja meile anti tööraamatud. Minu eriala oli  laevakere ehitus ja ametiks tehnik-konstruktor. Olimegi sidunud oma elu tehasega „postkast“ 1083, algas meie iseseisev elu, kohustus käia regulaarselt tööl. Lõunavaheajaga tööpäev kestis siis kella kaheksast hommikul kella viieni õhtul. Nädalas oli kuus tööpäeva. Tehasesse pääses läbi valvuriga pääsla, hilinemise eest karistati karmilt. Muidu olime aga vabad kui lillekesed – tee, mida tahad, tule ja mine, millal soovid – mitte kellelegi ei pidanud aru andma. 

Sügisilmad olid pimedad, kuid muljed uuest elukohast ikkagi head – linnas oli palju rohelust. Lõime linnaosas, kus elasime, asusid peamiselt kahe-, kolmekorruselised hooned – ühiselamud ja korterelamud perekonnainimestele.

Paar päeva pärast tööle vormistamist läksime noorte spetsialistidena esmakordselt tööle. Konstrueerimisbüroo oli päris suur, seal töötas üle saja inimese. Palju oli ka kohalikke elanikke, nii eestlasi kui ka venelasi. Seepärast oli see jagatud põhiosakondadeks ja toetusteenistusteks. Osakondadest võib mainida laevakere, laevamehaanika, elektrotehnilist  ning süsteemi- ja torujuhtmete osakonda. Lisaks neile kuulusid büroo alla veel suur arhiiv, standardiseerimisteenistus, raamatukogu, valguskoopiate töökoda ning kopeerimisallüksus. Meie kolmekesi asusime tööle kereosakonnas. Tehas spetsialiseerus sõjalaevade remondile. 

Meie esialgne töökohustus oli toimetada laevadel mõõtmisi, mille alusel koostasime juhtivate kogenud soliidse tööstaažiga konstruktorite abil tööjooniseid. Tööks vajalike materjalidega varustas meid konstrueerimisbüroo majandusjuhataja, kelleks meie tööaja lõpuni büroos oli Eduard Hristianovitš Eihorn, Eesti laskurkorpuse ridades sõja läbi teinud äärmiselt huvitav inimene. 

Lõunavaheaja võisid kõik oma suva järgi veeta: kes sõi, kes mängis - koridoris seisis lauatennise laud. Kohe pärast lõunat kuulutavat kellahelinat tekkis laua juurde mänguhimuliste järjekord. Eriti hea mängumees oli Adamson. Kohtume temaga veel praegugi ja meenutame kunagisi vanu aegu. Lauatennises toimusid tehasesisesed võistlused. Tehase koondis osales ka linna meistrivõistlustel. Mulle meeldis ping-pong väga ja ma osalesin sageli  võistlustel.

Vabal ajal ja nädalavahetustel sõitsime trammiga kesklinna. Seal oli kõik meie jaoks uudne: vanad majad, kõige kummalisemal kombel ristuvad kitsad tänavad. Esimestel päevadel suutsime vanalinnas isegi mõne korra ära eksida.

Kauplused oli tollal Tallinnas palju paremini varustatud kui minu kodulinnas. Saatsin vanematel toidupakke, kus leidus alati koht ka Kalevi kommidele ja makaronidele. Mulle meenus, et Balti jaama juures oli kahekorruselises puithoones väike kauplus (see maja Kopli tänaval on seni alles). Kord sellesse poodi astudes nägin vitriinis väikest vaagnat punase kalamarjaga, mille kõrval seisis suur plekkkarp musta kaaviariga. Kalamarja ma muidugi ei ostnud. Hinda ma küll meenutada ei suuda, kuid minu palga jaoks oli see ikkagi liiga kõrge. Sain tollal kuus kuuskümmend rubla palka. 

Tööstuskaupadest ei maksa üldse rääkida – need võtsid silme eest kirjuks! Ega siis ilmaasjata teistest liiduvabariikidest Eestisse riiete ja muu kauba järele sõidetud. Miskipärast on mulle meelde jäänud pearättidega tumedates jakkides naised, kel suured pambud üle õla. Nad eristusid muust rahvast kuidagi eriliselt.

Meenus ka esimene turulkäik. Nägin seal tohutul hulgal õunu, mis mind väga rõõmustas, sest põhjapool, minu kodukandis õunad ju ei kasva ning neid tuli sisse vedada. Meil kasvatati aedades juurvilja: peamiselt kartulit ja rõigast. Puuvilja asendasid meil metsamarjad. Turul otsustasingi, et nüüd saan lõpuks ometi õuntest isu täis süüa, võtku see siis aega kui palju tahes. Mäletan, et üllatusin, kui nägin turul musti rõikaid – meil on need täiesti valged. Kahtlesin, kas see on üldse kodust tuntud juurvilja sugulane, kuid maitselt olid nad tõesti sarnased. Seegi valmistas heameelt, sest jumaldan rõigast. Riivida rõigas taldrikule, lõigata sibulat juurde, kallata kõik üle rafineerimata toiduõliga – paremat rooga pole olemaski.

Vabad õhtud ja nädalalõpud tuli millegagi täita. Olin lõpetanud kutsekeskkooli ning plaanisin astuda ülikooli. Paraku nappis teadmisi ja ma panin end koos sõbrannaga kirja õhtukeskkooli kümnendasse klassi, kus pidasime vastu peaaegu terve õppeaasta, siis aga jätsime õppimise pooleli. Tehases organiseeriti rahvatantsurühm. Käisin seal end proovimas, kuid miski ei klappinud. Ettevõttes tegutses ka sanitaarsalklaste rühm, kuhu just otsiti uusi liikmeid. Läksin siis sinna. Meelde on jäänud esimene suurem võistlus Kadriorus. Meile kõigile väljastati vormiriietus ja muu vajalik inventar. Kohale viidi meid inimeste veoks kohandatud veoauto kastis. Sõitsime lauluga. Meeleolu oli suurepärane, kuid selle rikkus ära kuskilt välja ilmunud lambakoer, kes pures meist mitut autost välja ronimise ajal. Minagi olin kannatanute seas. Koju sõites pidasime isekeskis aru, kas peaksin laskma end marutaudi vatu süstida, aga õnneks laabus kõik selletagi – peni hambad ei suutnud kombinesoonist läbi tungida. Mõne aja pärast osales meie sansalk veelgi suurematel väljaspool Tallinnat toimunud mitmepäevastel väga tõsistel võistlustel. Nendel kasutati suitsukatet, „haavatuid“, keda mängisid enamasti noorukid, oli tohutul hulgal. Meelde on jäänud ka avaras sööklas lõunasöögi ajal magustoiduks pakutud ülihapu roosakas kissell. Ma ei saanud aru, millest see tehtud on. Nüüd keedan isegi sageli rabarbrikisselli. Ühed sansalklaste võistlused toimusid talvel, kõigile osalejatele anti suusad ja suusasaapad, sest ringi tuli liikuda suuskadel.

Talvel käisime vabal ajal Nõmmel suusatamas ja mäest alla laskmas. Tihti külastasime ka uisuväljakuid. Parim, eriti suur uisuväljak oli raudteejaama lähedal.Väljakud olid hästi valgustatud, mängis muusika. Mul olid  uisud olemas, kuid soovi korral võis neid ka laenutada. Uisutama lasti tasuta, piletiraha ei nõutud. Meelde on jäänud veel Estonia teatri juures asunud kooli uisuplats ja keskturu läheduses tegutsenud suur väljak. Koplis, seal, kus praegu on kino Rahu, oli tohutu lomp, mis talviti ära külmus ja millel kõik kohalikud tirtsutamas käisid. Mäletan, et üks naine käis seal kodunt kaasa võetud tooliga uiskudel püsimist harjutamas. 

Käisime ka teatris ja kinos. Kuulasime sõbrannadega kõiki meie lemmiklaulja Georg Otsa esinemisi, olgu siis kontserdisaalis või ooperis. Vanemad töökaaslased armastasid klassikalist muusikat ja käisid kontserdisaalis. Meie ülemus oli eriti suur muusikaarmastaja. Alati, kui raadiost klassikat lasti, nautis ta seda sulnil ilmel. Mäletan tema käsku: „Tasa, kuulake Raveli „Bolerot“!“ Naudin seda teost veel tänapäevalgi.

Elasime tol ajal hästi. See kehtib ühtviisi nii eestlaste, venelaste kui ka paljude teiste rahvuste kohta. Kogu Nõukogude Liidu territooriumil oli riigikeeleks vene keel, teiseks riigikeeleks rahvusvabariikides oli rahvuskeel. Kõik ametlikud dokumendid vormistati Eestis tollal kahes keeles – vene ja eesti keeles.

Suvel sõitsime autoga linnast välja loodusesse. Liiklusvahendiks kasutati tollal inimeste veoks kohandatud enamasti hallikasrohelist värvi veoautosid GAZ. Autokastis olid istumise jaoks poordist poordini ulatuvad pingid. Väljasõite korraldas ametiühing. Hommikul kogunesid kõik kokkulepitud kohta, kaasas varem varutud toidukraam. Käisime Nelijärvel, Aegviidus, Keila jõel, erinevates metsades. Väljasõitudel käis enamasti vallaline rahvas, kuid oli ka abielupaare. 

Pea igal väljasõidul võis näha Suminite abielupaari. Nemad tegid väljasõitudest häid ülesvõtteid. Ljudmilla Andrejevna töötas juhtivkonstruktorina, tema mees Igor Vladimirovitš aga peakonstruktorina. Puhkasime terve päeva – ujusime, päevitasime ja mängisime igasuguseid liikumismänge.

Vaba aega oli piisavalt. Kuskil ilmus kuulutus algavatest inglise keele kursustest, kuhu end kirja panin. Õppisin terve aasta, siis aga armusin ja kursus lendas peast. Meil süsteemiosakonnas töötas tagasihoidlik noormees Jaša Gurevitš. Töötajana oli ta heas kirjas ja tema foto ilutses pidevalt autahvlil. Jašagi oli noor spetsialist ning saabunud Tallinnasse Kiievist. Kui käima hakkasime, õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis. Käisime terve aasta enne, kui 1958. aasta suvel abiellusime. Registreerisime abielu Tallinna perekonnaseisuametis. Minust sai Niina Gurevitš.

Minu sõbrannad Lora ja Tamara lahkusid Tallinnast enne kolmeaastase suunamisaja lõppu – nad läksid mehele ning sõitis meeste töökohta.

Meie pulmareisiks sai kahenädalane puhkus mere ääres Võsul. Tuusiku puhkekodusse saime väljaspool järjekorda ametiühingust. Tuusiku hind oli tollal 7 rubla 20 kopikat. 

Abielueelsel ajal elasin ma naiste-, Jaša aga meie lähedal meesteühiselamus. Meil tekkis küsimus, kus edasi elada? Abielutunnistus andis meile tublisti enesekindlust; Jaša toakaaslased kolisidki ära teistesse tubadesse ja mina asusin omavoliliselt abikaasa juurde elama. Hakkasimegi elama meeste ühiselamus. Ühiselamuid kamandas majavalitseja, kes lõi kõvasti lärmi, kui kuulis, et elan meestega koos, kuid välja tõsta siiski ei julgenud - mul oli ju abielutunnistus ette näidata. Meil vedas: kohe-kohe pidi valmima uus tehasele kuuluv korterelamu, milles meile eraldati üheksa ruutmeetrine tuba. Toa saamiseks tuli maja ehitusel töötada teatud arv tunde. Pärast päevatöö lõppu käis Jaša seda tegemas – peamiselt koristas ehitusprahti. Pärast maja valmimist kolisime oma pisikesse tuppa. Meile sündis poeg Arkadi. Tollal oli rasedale ette nähtud kahekuuline puhkus enne ja kahenädalne puhkus pärast sünnitust, senikaua säilis töökoht ja kuupalk. Tööle tuli minna juba siis, kui laps sai kõigest kahekuuseks. 

Tallinnas meil sugulasi polnud, kuid ka lastesõime ei tahtnud me last panna. Hakkasime otsima lapsehidjat. Meil ei vedanud, ehkki meilt käis neid läbi õige mitu. Otsustasime abikaasaga, et mina võtan end töölt lahti ja kasvatan poega ise. Kui Arkadi saab kolmeseks, paneme ta lasteaeda. Nii tegimegi.

Kahe aasta pärast sündis meile teine poeg Sergei. Pere kasvas, aga me pidime ikka veel ära mahtuma üheksale ruutmeetrile. Tehasel valmis uus maja, kuid minu mees jäeti korterisaajate nimekirjast välja. Tülitsesime selle pärast. Väitsin, et temal kui tööeesrindlasel on õigus nõuda elamistingimuste parandamist. 

Sõitsin koos lastega vanemate juurde. Mehele ütlesin, et tagasi tulen siis, kui ta on uue korteri saanud. Mõne kuu pärast helistas mees ja ütles, et kui natuke kannatame, saame kolmetoalise korteri, kohe on saadaval kahetoaline. Ütlesin, et võtku kahetoaline. Sõitsime kohe tagasi ja kolisime kahetoalisse korterisse uues Mustamäe elamurajoonis Akadeemia teel.

Mikrorajooni alles hakati ehitama. Meie maja valmis neljandana. 1963. aastal juhtis riiki N. S. Hruštšov ja kogu Liidus käis vilgas elamuehitus, kerkisid uued mikrorajoonid. Lisaks neljale korterelamule oli Mustamäel valminud veel kauplus, teenindusmaja (kuhu viisin pesu pesta), ekspluatatsiooni andmist ootasid lasteaed, kohvik, söökla ja koolimaja.

Lapsed kasvasid, mees käis üksinda tööl, tekkisid materiaalsed probleemid ja ma otsustasin uuesti tööle minna. Panin vanema poisi lasteaeda, mul endal õnnestus saada tööd abikasvatajana teises lasteaias, kuhu võeti ka meie noorem laps. Hommikud nägid välja nii: mees tööle saata, Arkadi lasteaeda viia, misjärel sõitsin ise koos noorema pojaga bussiga teise lasteaeda. 

Töökollektiiv oli meil väga sõbralik. Juhataja oli elatanud eestlanna, pooled töötajad olid samuti eestlased. Mõtlesin, et ehk tuleks juhatajaga rääkida, et ta määraks mu kasvataja kohale. Tal polnudki midagi selle vastu, kuid mul polnud pedagoogilist haridust. Otsustasin minna õppima pedagoogikat. Tallinnas oli koolieelse pedagoogika tehnikum, kuid mina ihkasin kõrgharidust ja viisin dokumendid Tallinna Pedagoogilise Instituudi algklasside õpetajate osakonda. Kui Sergei sai kolmeaastaseks, võtsin end lasteaiast töölt lahti ning panin poisi kodule lähemasse lasteaeda. 

Läksin uuesti tööle Laevaehitustehasesse konstrueerimisbüroosse, kus olin töötanud enne laste sündi. Töötasin ja õppisin töö kõrvalt. Instituudis olid kursusekaaslasteks enamasti juba koolis tunde andvad õpetajad. Kolmandal kursusel tuli meil valida eriala, millel pärast lõpetamist tööle hakata. Kohe meie kodu lähedal oli kool, mille direktor oli meie trepikojanaaber. Millalgi tuli meil omavahel jutuks, et pean endale kuskil koolis õpetaja koha leidma. Tema abiga see mul õnnestuski. Lahkusin laevaehitustehasest ning läksin kooli pikapäevarühma kasvatajaks, jätkates ühtlasi õpinguid, kuni sain kõrgema pedagoogilise hariduse.

Lapsed läksid kooli. Siis oli Eestis kümneklassiline keskharidus ja lapsed kandsid koolivormi. Vorm oli kahesugune – igapäevane ja pidulik. Paraadvormis oli palju valget – tüdrukutel valged pluusid ja valged sukad või lühikesed püksid, poistel valged särgid ja valged lühikesed püksid. Koolis ei toimunud mitte ainult õppe-, vaid ka kasvatustöö. Esimeses klassis said õpilased oktoobrilasteks – Iljitši lastelasteks, kes kandsid oktoobrilaste märki. Vanemates klassides hakati lapsi võtma punast kaelarätti kandvateks pioneerideks, kes olid eeskujuks kõigile õpilastele. Veel vanemates klassides kutsuti parimad õpilased komsomoli (kommunistlike noorte organisatsiooni). Üleliidulisel tasemel oli organisatsiooni nimi Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsoo Ühing. Komnoortel oli oma märk, neil oli ka liikmepilet ja nad maksid igakuist liikmemaksu.

Riiklikeks pühadeks olid Eestis siis 1. mai ja 7. november, „punased kalendripäevad“. Neil päevil käisid demonstratsioonil kõik – kooliõpilased, tudengid ning tööinimesed.  Iga demonstrantide grupp moodustas oma kolonni. Kõik piduehteis kolonnid sammusid muusika saatel üle linna keskväljaku, misjärel mindi laiali tähtpäeva tähistama. Tuju oli alati hea – vaba päev ju. Ühikaajast on meeles, et kasvataja-komandandi tööülesannete hulka kuulus ka tubade kontrollimine – kas ikka kõik elanikud on läinud demonstratsioonile?

Lapsed kasvasid, mees töötas endiselt konstruktorina, mina koolis õpetajana. Et minu meest peeti alati heaks töötajaks, tehti talle ettepanek astuda parteisse. Tollal oli NSVLiidus vaid üks partei – NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei). Mina mõtlesin juba sellele, et tuleks anda avaldus elamispinna laiendamiseks – meil oli oodata kolmandat last. Mees kirjutas avalduse, kus mainis ka peagi sündivat kolmandat last. Tehas ehitas Mustamäele järjekordset maja, taas tuli korteri saamiseks ise ehitusel töötunde teha. Nii saimegi lõpuks kolmetoalise korteri. Kolmanda poja tõin sünnitusmajast juba uude elamisse.

Töötasin ikka koolis, kui mind tabas haigus. Pärast põhjalikke uuringuid teatas arst-uroloog mulle, et pean hakkama end tõsiselt ravima. Kooliaasta lõppedes ootas mind ees puhkus, mis õpetajatel kestis siis 48 päeva. Arst käskis mul kooli ette hoiatada, et kogu järgmise aasta olen ma haiguslehel ega saa tööle tulla. Ma ei uskunud oma kõrvu. Algul pandi mind haiglasse, kus mind raviti mitu kuud. Siis tehti operatsioon ja eemaldati neer. Järgmisel suvel olin ikka veel haiguslehel ja mind saadeti lõunasse sanatooriumi. Kõik see toimus riigi kulul. Mulle pakuti osalist invaliidsust, kuid keeldusin ja naasin tööle. Pärast haigestumist muutus tööl käimine kurnavaks. Otsustasime mehega, et mul tuleb leida kergem töö. Sel ajal vahetas mees töökohta, kuid jäi ikkagi erialasele laevaehituse ja -remondiga seotud tööle. 

Võtsin end koolist töölt lahti ning läksin poole kohaga (mis tähendas lühemat tööpäeva) tööle standardiseerimisosakonda samasse organisatsiooni, kus töötas mees. Pisipõnn kasvas suuremaks ja me panime ta lasteaeda. 
Abikaasal oli hea fotoaparaat, ta pildistas sageli lapsi, ilmutas ise filme ja tegi fotod valmis (kasutades vannituba pimikuna) Seepärast on meil terve hulk perekonnafotosid. Meil on jäädvustatud kõigi laste elu sünnist saati.

Suviti püüdsime sõita mere äärde puhkama. Kord, kui mu ema ja õde meile külla saabusid, sõitsime koos Võsule. Mees töötas küll edasi, kuid käis meil nädalavahetustel külas. Puhkasime „metsikult“, see tähendab, ilma tuusikuteta. Elamiseks üürisime endale toa, söömas käisime sööklas või kohvikus. Võsul otse mere ääres oli Georg Otsa suvila. Kord juhtusime nägema, kuidas ta kummipadiga merele sõudis. Mingi naine lehvitas talle kaldalt. 

Suviti sõitsime ka Musta mere äärde, enamasti samuti metsikult. Puhkasime Sotšis, Odessas ning mitmes erinevas kohas Krimmis.

Sugulastele meeldis meil külas käia. Ema ei jõudnud ära imestada, kui korrastatud on Eesti maakohad. Isale aga meeldis istuda kohvikutes napsiklaasi taga – vaikus, kord, vähe külastajaid. 

Arkadi ja Sergei olid juba koolilapsed ja kätte jõudis ka noorima poja Dima kooliaeg. Panime ta ingliskeele süvaõppega kooli. Kord 1. septembril Dimat kooli viies kohtusin õpetajaga, kellega koos olin Mustamäel töötanud. Ta teatas, et 26. kool vajab õpetajat. Töökoht sobis mulle oivaliselt. Lahkusin standardiseerimisosakonnast ning asusin tööle kooli pikapäevarühmas. Kooli ametiühingukomitee tegi väga head tööd – vabadel päevadel käisime sageli ekskursioonidel Eestimaa erinevais paigus. Eriti hästi on jäänud ekskursioon mööda Venemaa Kuldset Ringi. Külastasime ka Lev Tolstoi elukohta. Ametiühingust saadud tuusikutega sõitsin mitmel korral sanatooriumi puhkama. Viibisin nii Lõuna-Eestis kui Truskavetsis Ukrainas.

Koos perestroikaga saabus defitsiidiaeg, aga ometi oli tarvis vajalikud asjad kuidagimoodi hankida. Oluliseks muutus informatsioon, kus just üht või teist kaupa müüki paisatakse. Kauplustes seati sisse tellimislauad, kust oli võimalik varajastel tundidel osta haruldaseks muutunud toiduaineid: viinereid, doktori vorsti, konservherneid, lahustuvat kohvi jne . Kooliski võis kord nädalas endale tellida toidupaki, mille sisu oli alati erinev. Mingil ajal valitses suhkrudefitsiit ja kool hakkas ise suhkrut tellima, soovijad võisid osta suhkrut piiramatutes kogustes ja inimesed ostsidki – isegi 100 kilo ja rohkemgi. Kooli kõrval asus juurviljapood ja me passisime pidevalt peale, millal seal müüakse banaane või apelsine. Jooksime siis ehkudega sappa ja ostsime nii palju puuvilja, kui ühele ostjale ette nähtud oli.

Hästi on meelde on jäänud ka aasta 1980, mil Tallinnas toimusid olümpiamängude purjetamisvõistlused. Selleks puhuks ehitati Linnahall ja Pirita purjespordikeskus koos kõigi sportlastele vajalike rajatistega. 

Kui poisid juba keskkoolis käsid, sõitsime puhkepäevadel tihti liinibussiga Lohusallu metsa seenile, marjule. Enne kojusõitu kastsime end merre. Mehe töö juures telliti metsa sõiduks õige sageli buss. Kasutasime peaaegu alati võimalust koos lastega metsa pääseda – poistest said peagi suured seenelkäigu fännid.

Pärast 10. klassi lõpetamist läks vanem poeg Tallinna Polütehnilisse Instituuti ehitust õppima. Pärast lõpetamist suunati ta tööle Kunda tsemendivabrikusse, kus pidi töötama kolm aastat. Pärast esimest aastat naasis ta aga koju. Kundas valitsesid nii tehases kui ka linnas jubedad olud – kõikjal oli õhus tsemenditolm, õhk oli tervisele kahjulik. Kartsime, et poissi võidakse lahkumise eest karistada ja palusime tal töökohta tagasi minna, kuid Arkadi keeldus. Sellest tõusis suur kära – tehas teavitas juhtunust instituuti ja Arkadi visati komsomolist välja. Käes olid aga juba uued ajad ja kõik lahenes õnnelikult – perestroika oli alanud. Poeg sai tööd Tallinnas.

Teine poeg Sergei käis mitu korda Moskvas sisseastumiseksamitel. Ta on andekas poiss, ta viidi kahel korral üle ülejärgmisse klassi: viiendast seitsmendasse ja kaheksandast kümnendasse. Paraku ei tulnud Moskvas õppimisest midagi välja ning Sergeil tuli kodus tööle hakata. Mõne aja pärast õnnestus tal siiski sisse saada Leningradi Polütehnilisse Instituuti ja ta hakkas elama ühiselamus.

Kord Mustamäel eramute lähedases jalutades nägin möödakihutavat mootorratast poistega, kes vehkisid sini-must-valge lipuga. Lehed kirjutasid rahvarahutustest Tartus, tudengitest ja lipust, mis erineb ENSV omast. Kes võis tollal arvata, et sellest lipust saab peagi iseseisva Eesti Vabariigi lipp? Töötasin ikka veel koolis, kuid pensioniaeg jõudis järjest lähemale.Pensionileminek jäi samasse aega NSV Liidu lagunemisega 1991. aastal. Ühel pedagoogide nõupidamisel anti mulle ja veel mõnele õpetajale Tööveterani medalid ja öeldi, et need on viimased omasugused.

Kooli (kümneklassilise) lõpetas ka noorim poeg. Mõnda aega töötas ta Eesti Kalatööstuses ja läks siis Tartu Ülikooli majandust õppima. Pärast kõrgkooli lõpetamist sai ta Eesti kodakondsuse ning sõitis üliõpilaste vahetuse korras USA-sse, kuhu jäigi elama.

Eesti oli üks esimesi vabariike, mis Nõukogude Liidust välja astus ja iseseisvus. Eestis valiti uus valitsus ning president. Ja hakkaski pihta... Elanikkond jagati omadeks ja võõrasteks. NSVL pass kaotas kehtivuse. Eesti kodanikeks loeti kõiki, kes elasid Eestis enne 1940. aastat, neile anti sinised passid. Kõik, kes saabusid Eestisse pärast 1940. aastat, said mittekodanike hallid passid – neid loeti välismaalasteks. Kuidas kõik meid pole nimetatud – küll kodakondsuseta isikuteks, küll venekeelseks elanikkonnaks jne. Ehkki keegi seda otseselt välja ei öelnud, oli kõigest näha, et soovitakse meie lahkumist – sõitku me tagasi sinna, kust tulime. Juhtus sedagi, et meile aeti telefonitsi sama jama.

Kõik meie lapsed on sündinud Eestis, kuid nendestki said välismaalased. Kõige räbalamini läks pojal, kes tollal õppis Leningradis. Tal õnnestus kuu aega enne Venemaa – Eesti piiri sulgemist koju tagasi tulla, kuid instituut jäigi tal lõpetamata. Pikka aega ei õnnestunud tal Tallinnas saada elamisluba, mistõttu ta tahtmatult pidi elama Eestis mitu aastat illegaalselt. See oli moraalselt raske nii pojale kui meile. Kõikjal, kuhu me pöördusime, saime eitava vastuse, mis sageli oli parastav. Lõpuks saime abi Inimõiguste Büroost. Büroo töötaja Andrei Arjupin aitas meil koostada hagi kohtusse. Oleme talle väga tänulikud. Kohus otsustas anda pojale elamisloa ja välismaalase passi. Eesti ajakirjandus ei võtnud tuure maha, Venemaad süüdistati Eesti okupeerimises, välismaalasi nimetati okupantideks.

Eesti majanduse struktuuris toimusid muutused, tööstusettevõtted kadusid üksteise järel. Narva maanteel oli suur raadiotehnika tehas Punane Ret, mille hooned seestpoolt ümber ehitati. Seal on nüüd kaubanduskeskus. Tallinna paberikombinaadi kohal on nüüd suur Stockmani kaubamaja. Kadunud on ka Eesti Kaabel. 36. laevaremonditehase asemel on suur reisisadam ja palju kauplusi. Tallinn muutus tööstuskeskusest turismikeskuseks. 

2004. aastast on Eesti Euroopa Liidu liige, elu hakkas korrastuma. Need, kes tahtsid, on Eestist lahkunud. Rahunenud on ka rahvuslikud kired. Elasime sõbralikult, õppisime keelt ja saime Eesti kodakondsuse. 2007. aasta aprillikuised sündmused mõjusid välguna selgest tevast. Pronkssõdur, Eesti fašismist vabastajatele pühendatud mälestusmärk viidi kesklinnast sõjaväekalmistule. See toimus Võidupüha 9. mai eelõhtul äsja peaministriks saanud Andrus Ansipi initsiatiivil. Tegu solvas Eesti elanikke, kelle isad ja vanaisad sõdisid fašistliku Saksamaa vastu. Ühiskond lõhenes uuesti, hakati rääkima kodanikurahust.

Elame mehega Tallinnas juba rohkem kui 55 aastat. Oleme mõlemad pensionil, kuid mees käib ikka tööl. Mul on Venemaa kodakondsus, mehel Ukraina oma. Mõlemal on kestev elamisluba Eestis. Vanem poeg elab Tallinnas, ta on abielus ja tal on Eesti kodakondsus nagu ka tema kolmel täiskasvanud tütrel. Tema naisel on hall pass ja kestev elamisluba. Pojal on Tallinna lähedal maatükk, kuhu ta väikest maja ehitab. Ta tegeleb ettevõtlusega ja tal on ka auto. Kahekümne aasta eest, mil ta sõpradega äri alustas, oli neil pirukakäru, mille asemele osteti hiljem mikrobuss. Tööajal kasutati seda kaubaveoks, nädalavahetustel viis aga poeg meid kõiki maale, metsa või järve äärde. Puhkasime, korjasime seeni, marju. Talvel käisime sellega Mustamäe metsas suusatamas. Kõigil olid oma suusad, isegi pisipõnnidel. Hiljem on poeg korduvalt autosid vahetanud. Äsja lõpetas pojatütar juhikursused ja sai loa. Mitte kellelgi meie suguvõsast polnud varem olnud isiklikku autot.

Keskmine poeg elab samuti Tallinnas, tal on Venemaa kodakondsus ja kestev elamisluba Eestis. Ta töötab tõlgina. Noorim poeg on USA kodanik ja elab seal. Tal on kaks väikest poega. 2009. aasta suvel käisin mehe ja keskmise pojaga tal külas. Vaatasime, kuidas ta elab, tutvusime uute sugulastega. Dima elab ühes California väikelinnas. Meid üllatas, et selles linnas puudub igasugune ühiskondlik transport, isegi taksosid pole – kõigil on oma autod. Kõik teed on suurepärases seisukorras.

Arkadi lapsed õpivad kõik, vanemad käivad instituudis, noorim pojatütar lõpetab gümnaasiumi. Ta õpib soome keelt ja tahab sõita Soome keeleoskust  täiendama. 

Olen elanud kogu oma täiskasvanuelu Tallinnas ega kahetse seda põrmugi. Tallinn on ilus linn. Väga kahju on vaid sellest, et mõned (eriti kõrgetel kohtadel istujad) meid ei salli. Sageli kohtab sellist suhtumist just nende seas, kes varem ise truult kommunistlikku režiimi teenisid.



Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond