Nadežda Kononenko
Hurraa, hurraa, Eestimaale kiiruga!

Igavene mootor - "Peab"! - tegi oma tööd nagu alati.
Niisiis - juuni, aasta 1953. Mees viidi üle uude teenistuspaika - Tapale. Lahkume oma kõigi mugavustega korterist, mis asus parimas võimalikus paigas Puškini linnas (Leningradis) Engelhardti majas - mis kunagi kuulus Tsarskoje Selo lütseumi direktorile; otse siinsamas kõrval on park ja Jekaterinenski palee oma kuldsete kuplitega õukonnakiriku kohal. Satume oma kahekuise lapsukesega ühe "soome" majakese trepile - kusjuures sõna otseses mõttes trepile, sest alles õhtuks vabastatakse meie jaoks üks tuba. Kõik mugavused on nüüd tänaval, toas aga on ahi ja "bensugaasi" lamp - nii nimetas seda meie vanem poeg, paludes see põlema panna; lisaks laud ja kaks taburetti. Majakese seinad koosnevad kahest reast laudadest, mis on seestpoolt papiga üle löödud. 
Ja nõnda me elasime selles "palees" kuni 1969. aastani; selleks ajaks oli elekter küll juba sisse toodud.  
Seesama igavene mootor vedas meid ka Tallinna, ikka mehe uude teenistuskohta. Tallinna "palee" oli elektriga, aga niiske ja külm, "mugavused" asusid taas tänaval; aknast avanes vaade mingile okastraataiaga ümbritsetud laohoonele. Alles 1980. aastatel saame tõelise kolmetoalise korteri, kus võin end tunda linlasena, mitte aga  asumisele saadetud talunaisena. Õhtuti imetlen kaheksanda korruse akendest ühel pool suure linna tulesid, teisel pool - lahte ja valgeid laevu selle peal ning metsa, mille linnarahvas kunagi ühel laupäevakul istutas. Maa-alale, kus oli enne soine tühermaa, kerkis hiigelsuur linnaosa - Lasnamäe. Pärast armeest erruminekut töötas minu mees veel 20 aastat Tallinna ettevõtetes. Mina töötasin Puškinis linnahaigla operatsiooniosakonnas, Tapal aga sanitaarosakonnas medõena, Tallinnas taas sanitaarosakonnas ja Pelgulinna haigla polikliinikus. Selle mälestuseks olen kirjutanud järgmise luuletuse: 

Polikliinik, see on justkui teine kodu,
siit ma lõpuks puhkusele suundusin,
olles töötanud siin 18 aastat!
Palju oli rõõme, võite väikesi.
Trauma ja kirurgia - need mu arm, mu stiihia. 
Medõena et töötasin, põrmugi ei kahetse ma. 

Eestist on saanud me kodumaa, siin kasvasid üles meie kolm last. Julgen arvata, et ega ma asjata ole elanud 88 aastaseks - oli ju mu elu pühendatud teiste inimeste teenimisele. 
Nüüd on mul püsiv elukoht, kus "kõik meie teiega, kõik me saame kolm meetrit ja künka pea kohale". Need on ühe mu luuletuse viimased read. 
Ja veel - viltuvaatamist mina ei kohanud, heasoovlikkust aga oli palju. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond