A. F. jutustab:

Sündisin 1940. aasta augustis Kalinini oblastis, nüüdses Tveri kubermangus Venemaal. Elasin väikeses külas koos ema, isa ja noorema vennaga. Käisin kohalikus külakoolis.
Eestisse tuli meie pere elama siis, kui olin kümneaastane. Käisin kolmandas klassis, see jäigi seal lõpetamata. Kodukülast lahkusime sellepärast, et me kaevurist isa teadis, et Eestis on kaevandused, kus saab töötada. Nõnda siis sõitsime kogu perega Jõhvi. seal anti meile elamiseks ahiküttega tuba. Toitu valmistasime samuti kuumaks köetud ahjus. Jõhvisse saabudes paistis kõik uus ja harjumatu, hoopis teistmoodi kui kodukülas. Kool oli samuti väga erinev. Külakoolis õppisid kõik lapsed (1.-5. klass) ühes klassiruumis, linnas aga oli igal klassil oma ruum. Koolis tegutsesid huviringid: muusikaring, kirjandusring, spordiring. Elu pakkus palju rõõmu ja toredaid ettevõtmisi. Käisin muusikaringis, kus mängisin klaverit. See oli minu jaoks suur õnn, sest varem mul sellist võimalust polnud. 
Enne Eestisse sõitmist ei teadnud ma siinsest maast midagi, kuulsin sellest alles siis, kui vanemad käskisid ärasõiduks asjad pakkida. Elu Jõhvis üllatas mind mitmeti, sest olin kõik oma kümme eluaastat veetnud külas ega kujutanud ette, kuidas elatakse teistes linnades ja maadel. Üks üllatusi oli minu jaoks see, et lisaks venelastele on olemas ka teised rahvused. Kohalike lastega tekkisid ruttu head suhted, keelebarjääre polnud. Kõik naabruskonna lapsed sõbrustasid ja me suhtleme omavahel tänase päevani. 

Tervislikel põhjustel pidin lõpetama õhtukooli. Seejärel töötasin gaasitehases operaatorina, aga mitte eriti kaua, sest varsti läksin tööle ehitusele, kus mulle eraldati korter. Hiljem tutvusin oma tulevase abikaasaga. Meile sündis kaks poega ja me asusime elama majja, mis asub katoliku kiriku kõrval. Mina töötasin edaspidi kaubanduses, mees kaevanduses. Lapsed õppisid algul kohalikus koolis, seejärel tehnikumis. Oma sugulastega hoian sidet praegugi. Kui minult küsitaks, kas ma kahetsen Eestisse tulemist ja kas ma võimaluse korral oleksin eelistanud Tveri kubermangu jäämist, siis vastaksin - ei. Olen tänapäevani oma isale tänulik selle eest, et ta meid siia tõi. Eestis sain ma hariduse, leidsin palju sõpru, kohtasin oma armsat abikaasat, rajasin perekonna. Nüüd on mul suurepärased pojad ja lapselapsed. Olen rõõmus, et elan Eestis.       

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond