Olga Jurova
"Inimene kaunistab kohta, mitte koht inimest"
Sündisin ja kasvasin Udmurtias Glazovis, mis asub Põhja-Uraalis. 
Kogu oma lapsepõlve ja noorusaega mäletan väga hästi. Kui läksin kooli, hakkasin samal ajal käima ka iluuisutamise treeningutel, hiljem tsirkusestuudios. Varsti astusin kunstikooli, mille lõpetasin samal ajal, kui keskkoolgi läbi sai. 
Pärast kooli töötasin ühe aasta õmblusvabrikus, seejärel apteegis. Varsti astusin spetsiaalsesse kutsekooli, mille lõpetasin portselanikunsti erialal. Pöördusin tagasi koju ning otsustasin minna tööle puitehistöö tsehhi. Õppisin selgeks ka hohloma käsitöö (rahvapäraste puidumaalingute valmistamise). Aasta pärast asusin tööle ehitusorganisatsioonis kunstnik-kujundajana. 

1984. aastal tutvustas üks tuttav mind ühe noormehega - eestlasega, kes meil Udmurtias aega teenis. Kui sõjaväeteenistus läbi sai, otsustas ta meie juurde jääda. Käisime kohtamas ja varsti hakkasime koos elama. Peagi aga hakkas ta kutsuma mind oma koju Eestimaale. Nii ma siis 1985. aasta jaanuaris Eestisse sõitsingi, ehkki kartsin väga. Meil Uraalides peeti Eestit otsekui välismaaks. Kõik tuttavad, sugulased ja töökaaslased hirmutasid mind juttudega sellest, et eestlased pidavat venelasi vihkama. Mina olen rahvuselt udmurt, aga hariduse sain vene keeles. Meie rahvus ja keel polnud nõukogude ajal sugugi populaarsed. Tol ajal käis Nõukogude Liidus venestamine täie hooga ja udmurtidel oli piinlik  tunnistada, et nad on - udmurdid. 
Eks inimesed kipuvad ikka liialdama, eriti siis, kui jutt käib teistest rahvustest. Mingit erilist rõõmu ja külalislahkust ma Eestisse jõudes muidugi ei kohanud, aga mitte midagi jubedat ka ei juhtunud. Kohtasin Eestis nii häid eestlasi kui ka halbu venelasi. Inimese headus, intelligentsus, korralikus pole ju kuidagi seotud tema rahvusega. Rohkem sõprussuhteid tekkis mul siiski eestlastega. Venelased, kes olid Eestis sündinud ja üles kasvanud, panid mind väga imestama. Ma olin millegipärast arvanud, et nad on samasugused nagu Venemaal. Aga ma eksisin. Nende mentaliteet oli juba hoopis teistsugune. Suurrahvale omasele kõrkusele lisandus veel eestipärane kinnisus. Nõnda osutuski suureks üllatuseks see, et mind ei võtnud vaenulikult vastu eestlased, vaid kohalikud venelased. 
Eestimaa elanike käitumine ja kultuur meeldis mulle väga: keegi ei karjunud ega trüginud kauplustes ja ühistranspordis. Inimesed pöördusid viisakalt isegi võõraste poole, öeldes sageli  "tere", "head aega", "aitäh", "palun". Meil Uraalis võis midagi sellist harva näha ja kuulda. Keel, käitumiskultuur, puhtus, kord - eelkõige just need meeldisid mulle Eestis.
 
Minu noormehe vanemad elasid külas ja töötasid Kuuste sovhoosis. Asusime nende juurde elama. Minul tuli minna tööle sovhoosi - algul põllutöölisena, siis karjafarmis. Väga raske oli harjuda raske maatööga, mis nii väga erines mu endisest loomingulisest linnaelust. Aga mina raskusi ei karda. Meie udmurdi rahvas on tuntud oma erilise tööarmastuse poolest ning just nõnda kasvatas ja õpetas mind ka minu ema - ikka omaenda tööka eeskuju najal.
Eestlaste juures meeldis mulle see, et nad armastavad ja hoiavad oma keelt ning tunnevad uhkust oma rahvuse üle. 
Alguses, kui ma eestlastega suhtlesin ja nad nägid, et ma ei saanud neist aru, püüdsid nad end mulle vigases vene keeles või žestide abil mõistetavaks teha. Mina õppisin eesti keelt järk-järgult. Käisin ka keelekursustel, eksamil sain parima tulemuse.  

Minu rahvas oli nõukogude ajal nii alla surutud, et paljud noored lausa häbenesid oma rahvust. Paljud noored ei osanudki enam emakeelt ja sageli juhtus, maalt linna sisseoste tegema sõitnud vanemad inimesed ei rääkinud seal omavahel emakeeles, vaid kehvavõitu vene keeles. See nägi hale ja naljakas välja. Nüüd on olukord muutunud - minu rahvas on hakanud oma keelt ja traditsioone taaselustama ning oma rahvust austama.

***
Mu elukaaslane hakkas kodumaale jõudes teisi naisi vaatama ja seepärast läksime lahku. Siis tutvusin mehega, kes oli rahvuselt venelane. Selline huvitav paradoks tuli välja: Venemaal leidsin eestlase, Eestis - venelase. Hakkasime koos elama, meile sündis poeg ja siis abiellusime. 
Pärast seda, kui mu abikaasa koondamise tõttu töötuks jäi, pidin ma hakkama tööd otsima. Sillaotsa koolis vajati parajasti koristajat - võtsin selle töö vastu, sest kuidagi pidime ju ära elama. Algul häbenesin seda tööd, aga peagi mõistsin, et ega koht ei anna inimesele nägu, vaid inimene kohale. Mõni inimene võib ju olla direktor või õpetaja, aga käituda ikkagi nagu mühakas.          

Oma tavaliste töökohustuste kõrval maalin kooli teatrile dekoratsioone ja õmblen lastele kostüüme, alates 2010. aasta novembrist juhendan kunstiringi. Püüan kõigi lastega sõbralikke suhteid hoida ning näen, et paljud lapsed peavad sellest lugu. Mina ei tee lastel sotsiaalse või materiaalse olukorra järgi vahet. Usun, et kui lapsed käivad samas koolis, ongi nad kõik võrdsed. Kui nad käituvad hästi, väärivad nad kiitust, aga halvasti käitujatele kulub ära distsiplineeriv karistus. 
Minu poeg on juba täiskasvanud. Minult päris ta joonistamisande, isalt - armastuse muusika vastu ning suurepärase muusikalise kuulmise. Kõik see, mis meil mehega elus teostamata jäi, on pojas täide läinud: ta joonistab oivaliselt ja on ise õppinud väga hästi kitarri mängima. Eesti ja inglise keelt valdab ta täielikult, vene keelt kõnekeele tasemel, aga minu emakeele oskus piirdub tal küll vaid tervitussõnadega. 

Loomulikult suhtlen ma oma sõprade ja sugulastega Udmurtias, kuigi kahjuks harva; see-eest on meie kohtumised väga südamlikud ja me ootame neid pikisilmi.

Siin Eestis sain ma kokku Jehoova tunnistajatega ja süvenesin Piibli õpetusse, sest tahtsin leida vastust oma küsimusele: "Mis on elu mõte?" Mõistsin vaimse tõe tähendust ning lasin end 2005. aasta märtsis ristida. Esimest korda elus tutvusin inimestega, kelles polnud kübetki vaenulikkust ega eelarvamusi teisest rahvusest, teise staatusega, teise mentaliteediga ja teise materiaalse olukorraga inimeste suhtes. 
Esimest korda elus tundsin, et ma pole üksi - selles mõttes, et sugulasi mul siin pole, aga see-eest on väga palju vaimseid õdesid ja vendi, kel on rõõm minuga kohtuda, minuga suhelda ja kes hindavad mind just sellisena, nagu ma olen.   
2009. aastal käisin ma Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel konverentsil Berliinis. Seal sai mu usk veel enam kinnitust. Sellist ebatavalist ühtsust, südamlikkust, nii paljusid eri rahvustest, erineva meelelaadi ja sotsiaalse positsiooniga heasüdamlikke inimesi pole ma kuskil mujal kohanud. 
Muide, Berliinis Reichstagi hoone lähedal kohtasin oma rahvuskaaslasi - udmurte, kes on samuti Jehoova tunnistajad. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond