Olga Kmuškova 
Loodan, et Eestis läheb kõik hästi! 

Mina, Olga Kmuškova-Masterova-Derjugina, sündisin Pihkva oblastis Kolossovka külas 1939. aastal. Mind kasvatas ema tädi, kuna minu isa Anatoli Mihhailovitš Derjugin represseeriti 1940. aastal. Emale halastati - võib-olla sellepärast, et ta sel ajal ootas last - minu õde (kes nüüd elab Sevastoopolis). Isa peeti kinni Tallinnas vanglas (Tallinnas on KGB arhiivis selle kohta toimik). Kui mu õde 1941. aastal ilmale tuli, sõitis ema koos kolmekuuse lapsega Tallinna, et abikaasaga kohtuda, kuid ta suri teel. Meie, kaks väikest last, jäime vanemateta. Käisime sealsamas külas koolis, õde saadeti Petseri linna lastekodusse. Mina lõpetasin 8. klassi ja mõtlesin kogu selle aja aina oma vanemaist. Külas räägiti nende saatuse kohta igasuguseid erinevaid variante. Minu juba teine ema kartis pidevalt, et meid võidakse tema juurest ära võtta. Ta oli juba suhteliselt eakas ja minu isa minevik ei andnud kellelegi rahu. Nii me siis elasime, ega kõike saagi kirjeldada ja on ränki mälestusi. Tõsi küll, meie külas elasid head inimesed, meisse suhtuti igati hästi. 
Pärast kooli lõppu võtsid sugulased mind enda juurde ja mind taheti tööle saata. Kuid alaealist ei tahetud kuskil tööle võtta. Siis kutsus üks endine naabrinaine Kolossovka külast mind Tallinnasse, just tema aitaski mul siin elu sisse seada ja tööd leida. Toona, kuueteistkümneaastasena, olin nii õnnelik, kui sain enda teenitud vähese raha eest osta  komme, mida kutsuti "padjakesteks". Ka tööl ümbritsesid mind head inimesed, kes mind igati aitasid: mulle anti riided selga ja kingad jalga, sest mul endal polnud mitte midagi. Tänan neid kõiki - kui keegi neist veel elus on. 
Muidugi, eks ma mõnevõrra erinesin teistest töötajatest, olin ikkagi nagu alaealine, käisin õhtukoolis ja valmistusin edasi õppima. 
Tahan rõhutada just seda, kuidas varasematel aegadel inimesed üksteisesse suhtusid. Just tänu meid ümbritsevate inimeste abile jäimegi õega mõlemad ellu. Tänapäeval oleks see võib-olla raskemgi. 
1998. aastal leidsid meid üles isa sugulased, kes elavad Saksamaal, Šveitsis ja Prantsusmaal. Nüüd suhtlen nendega ja olen saanud palju teada oma isast, kellest meie teine ema omal ajal ei osanud eriti palju jutustada. Kuna mu vanemad olid minu teada seotud Tallinnaga, tahtsin lapsena pidevalt sinna minna. Hiljem aga ei õnnestunudki mul ema hauda üles leida, mul pole tänini tema saatuse kohta mingeid dokumente ja ma ei tea kindlalt tema perekonnanimegi, sest, nagu mulle räägiti, neil aegadel oli ohtlik kanda represseerituga sama perekonnanime. Seepärast ongi minul selle ema perekonnanimi, kes meid üles kasvatas. Pihkva oblastis Kolossovkas on alles isa maavaldus, aga see ei kuulu meile. Isa tuli naasis Eesti Vabariigi ajal (enne sõda) oma maavaldusesse, kuna teadis, et see ala kuulus Eesti Vabariigi alla ja siin polnud tollal veel nõukogude võimu. 
Ma tean, et ei kirjutanud siin oma elust kuigi üksikasjalikult, aga ehk pole seda vajagi. Nüüd on mul poeg ja kaks lapselast - kaksikud poisid. Armastan neid väga ja tahan, et nad oleksid õnnelikud, et neil oleks helgem lapsepõlv, kui oli meil õegaa omal ajal. Seepärast loodan, et Eestis läheb kõik hästi! 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond