Nadežda Pavlovna (nimi muudetud) jutustab:

Sündisin Orenburgi oblastis Oktjabrskoje külas 1927. aastal. Lisaks minule oli peres veel neli last: vanem õde, kaks nooremat õde ja noorem vend. Elasime oma tares, vanemad töötasid kolhoosis. Isal vedas, et teda rindele ei saadetud – esiteks vanuse pärast, teiseks seetõttu, et ta tuli väga hästi toime tema hoolde usaldatud hobustega. Pärast kooli lõpetamist hakkasin tööle külapoes. Sõja ajal valitses kogu rajoonis näljahäda, kõik nälgisid ja vaatasid, kust toidulauale lisa saada. Üks väga riskantne võimalus oli käia kolhoosi põllul viljakoristusest maha jäänud teri korjamas. Tavaliselt saadeti sellele tööle öösiti alaealisi lapsi, kuid käisid ka vanemad poisid ja tüdrukud. Ühe sellise retke ajal 1948. aastal korraldati haarang, viis „kurjategijat“ saadi kätte, mina nende hulgas. Kohus mõistis mulle riigi vara riisumise eest kaheksa-aastase vanglakaristuse. Mind saadeti Siberisse raudteed ehitama.

Siberis olid tingimused jubedad: talvel karm pakane, suvel sääsed ja muud elukad. See oli naistelaager ja tüdrukud ning vanemad naised pidid oma õlul tassima pea sajakiloseid immutatud raudteeliipreid, mille kaalu talvel suurendas veel nende külge kleepunud jää ja lumi. Magasime muldonnis. Nii mõnigi kord ei saanud hommikuti pead laudsilt tõstetud, sest juuksed olid seina külge kinni külmunud – onni seinad olid seestpoolt kaetud umbes kolmekümnesentimeetrise jääkihiga.

Mingil ajal ma murdusin ning püüdsin ennast ammonaaliga ära mürgitada. Tüdrukutel õnnestus mulle eluvaim sisse saada. Jäin ellu, kuid olin nii nõrk, et ei suutnud rohkem kui nädal tööl käia. Olen siiani tänu võlgu tüdrukutele, kes mind valvurite eest varjasid ja minu eest plaani täitsid. Kuidas nad sellega toime tulid, ei tea siiani.

1950. aastal otsustati mind pärast tüüfuse läbipõdemist saata polaarjoone taha Norilskisse. Tuli välja, et sellega tõmbasin endale võidupileti: jäin seal silma kohalikule eestlasest laagriarstile, kes sokutas mind haiglasse õe kohale tööle. Hiljem sai arstist minu abikaasa. Temagi lugu on kurb nagu kõigil tollal arreteeritutel.

Ta oli lõpetamas Tartu ülikooli arstiteaduskonda ja töötas Tartus Toomel polikliinikus arstina. 1944. aastal pidas ta koos kolleegidega aastalõpupidu. Peo käigus võttis ta vindise peaga seinalt maha Stalini pildi ja viis peldikusse. Seltskonnas juhtus viibima ka üks tema kolleeg, kes ihus hammast tema tollase naise peale. See jagas võimaluse ära ning tormas kohe NKVD-sse koputama. 

Abikaasale tuldi järele juba järgmisel päeval, kui ta koos vennaga Tähtvere korteris uut aastat tähistas. Enkavedist palus viisakalt vabandust ja küsis, ega tohtrihärral juhtu olema aega ülema asetäitja poega vaatama tulla? Abikaasa ei näinud palves midagi imelikku – ta oli teinud samale lapsele mõne nädala eest trahheotoomia. Tartu kurikuulsas Hallis Majas käratati tal käed üles, anti vastu kaela ja topiti pikema jututa kongi. Teda süüdistati riigireetmises. Et mu abikaasa aga keeldus igasugustele paberitele alla kirjutamas, peksti teda kolme kuu jooksul nii umbes paar-kolm tundi päevas. Peksu tulemusel hakkasid tal käed värisema, mis lõikas läbi loodetud kirurgikarjääri. Ta ei saanud isegi ladusalt kirjutada, vaid pidi kirjutama iga tähe eraldiseisvalt. Kongis valitses selline niiskus, et küüned olid täide tapmiseks liiga pehmed, neid tuli hammaste vahel katki hammustada. Abikaasa ütles, et rekord oli 168 täid. Puudusid ka igasugused pesemisvõimalused. Vett polnud, nägu ja keha tuli verest puhtaks pesta kusega.

1945. aasta sügisel mõisteti abikaasa süüdi ning talle määrati surmanuhtlus, mis sealsamas asendati kümneaastase vanglakaristusega. Küllap arvati, et viskab nagunii vedru välja – milleks kuuli raisata. Abikaasa viidi laevaga mööda Valge mere kanalit Arhangelskisse ja sealt mööda Põhja mereteed Jenissei jõe suudmesse. Teel haigestus abikaasa düsenteeriasse. Trümmis, kus hoiti vange, oli kehaliste vajaduste rahuldamiseks põrandas paari ruutmeetrine auk, mille ümber tuli kükitada. Abikaasa oli väga nõrk, lisaks kõigutas laeva kõrge laine ja  kord kukkus ta auku sisse. Ta kisti sealt pootshaakidega välja, tariti dekile ning uhati külma mereveega puhtaks. Abikaasa rääkis, et ta ei unusta elu lõpuni teda sel ajal ümbritsenud virmaliste säras sädelenud jäämägede ilu.

Norilskis sai abikaasa kohe laagriarstiks. Et teda spetsialistina väga kõrgelt hinnati, oli tal autoriteeti nii blatnoide kui ka laagri juhtkonna silmis. Minu elugi haiglas tundus möödanikule tagasi vaadates paradiisina. Eestlased hoidsid kokku ja tähistasid sageli koos kõiksugu tähtpäevi, joodi piiritust ja lauldi. Nende laulud andsid mulle esimese pildi Eestist. Meie omadega võrreldes olid need hoopis teistsugused, kuid ikka väga ilusad. Kõik igatsesid kodumaale tagasi pöörduda. Nende omavahelisest jutust kumas Eesti mulle tõelise muinasmaana. Eesti keelt ma siis veel ei mõistnud, kuid hakkasin juba tasapisi sõnadest aru saama.

Pärast Rahvaste Isa Stalini surma vabanes mu abikaasa enne tähtaega. Ta ei läinud siiski kohe koju, vaid jäi Norilskisse ootama minu vabanemist. Sain lahti 1954. aasta suvel ning asusin tööle linnahaiglasse, kus abikaasa juba arstina töötas. Ta ei tahtnud mingil juhul pöörduda tagasi koju paljana kui püksinööp. Enne Eestisse sõitmist kogusime veel terve aasta raha. 

Eestisse jõudes hakkasime elama abikaasa noorema venna talus Tartu lähedal maal. Abikaasa soovis ehitada endale maja, kuid talle kui endisele vangile ei eraldatud krunti. Krunt tuli võtta abikaasa vanema venna nimele. Ehitustööd algasid 1955. aastal, samal aastal registreerisime abielu. Kõik tööd tuli teha ise, mitte midagi polnud saada ja kõike tuli althõlma, tutvuste, teenete ja raha eest hankida. Kui kelder valmis sai, hakkasime seal elama. Toidu valmistamiseks oli pisike pursuika. Talvel oli õhk nii niiske, et hommikuti tuli tekile pealetõmmatult presendilt paari liitri jagu kondenseerunud vett maha kallata. Ühel hommikul tuli meile külla üks abikaasa arhitektist sõber, kes hakkas abikaasat sõimama: „Siberis, sa vana pastel, kõrvu pea alla ei pannud. Kas tahad nüüd siin koos naisega hingusele minna?“ Ta viis meid poolvägisi enda majja, kus elasime seni, kui oli võimalik oma majja sisse kolida.

Tegelikult ei võetud mind eriti avasüli vastu. Ega ma muud oodanudki, sest olin ju umbkeelne venelane. Abikaasalegi tehti etteheiteid, et ta oli toonud endale kaasa Venemaalt – vanu pruute oli tal siin Eestis jalaga segada. Lisaks abikaasa vendade peredele tunti minuga suhtlemisest siirast heameelt veel vaid kahes abikaasa sõbra peres. Paljud suhtusid tõrjuvalt ka abikaasasse – oli ta ju endine vang ja kurjategija, kellega suhtlemisest vaevalt midagi head oodata on. Inimesed kartsid... Minule aga Eesti meeldis, eriti külad, kus majade vahel on rohkel hingamisruumi. Linnadki olid rohelised, tänavad puhtad ja hooldatud. Tartus hämmastas eramajade hulk. Venemaal oli eramu linnas jõukuse või väga tähtsa ametikoha märk. Eestis elasid nii aga täiesti tavalised lihtsad inimesed. Väga armsad olid ka Eesti kalmistud – kenasti hooldatud, iga kalm teisest erinev. Venemaal Orenburgi oblastis Novotroitskis käis matmine veel seitsmekümnendate aastate lõpus järgnevalt: ekskavaator kaevas pika sügava kraavi, kuhu asetati kirstud, millele muld peale aeti. Mingist isiklikust hauaplatsist ei saanud olla juttugi. Minugi ema ja isa hauad asuvad teineteisest mitmekümne meetri kaugusel.

Kui kodu rajamisega tulime toime päris kenasti, siis tööga ei läinud sugugi nii libedalt. Tartu Riikliku Ülikooli juhtkond ei tunnistanud abikaasa Eesti ja Saksa okupatsiooni ajal tehtud eksameid ning arvestusi, diplomi saamiseks pidi ta kõik kursuse eksamid uuesti sooritama. Nii palju tuldi talle siiski vastu, et ta vabastati loengute, seminaride ja praktikumide külastamisest.

Abikaasa oli väga tige – paljud tema kursusekaaslased olid saanud Tartu Riikliku Ülikooli professoriteks, dotsentideks, aga erilist vastutulekut ei tulnud nendeltki. Inimesed kartsid... Viimases hädas hakkas ta Tartu vanadekodus velskriks, kus töötas arstidiplomi saamiseni 1965. aastal kuu aega enne 50. sünnipäeva. Ma täpselt ei mäleta, aga ta on vist seni kõige pikemat aega Tartu ülikooli matriklisse kantud tudeng õpiajaga 29 aastat.

1957. aastal sündis meil poeg. Sain koos temaga eesti keele selgeks ja läksin tööle raudtee kioskisse. Toidulisa pakkusid ka kanad ja siga, keda tagaaias kuuris kasvatasime. Abikaasa käis päeval tööl ja öösiti õppis. Ta tahtis kiusu pärast kõik eksamid „viiele“ teha. 

Pärast seda, kui abikaasa diplomi sai, hakkas paranema ka meie elujärg. Algul töötas abikaasa traumapunktis, tehes ka öövalveid, hiljem enam kui veerand sajandit Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriahaiglas. Mina sain majandusjuhataja koha aparaadiehitustehases. See mõjus hästi sissetulekule, kuid halvasti eesti keele oskusele – tehas allus Moskvale ja kogu asjaajamine käis vene keeles. Hiljem olin veel majandusjuhataja ETA SKB-s ning majandusõde Tartu Ülikooli Kliinikumi Ortopeediaosakonnas..

1973. aastal hakkasime ehitama teist suuremat maja, kuhu kolisime sisse 1977. aastal. Eluga Eestis olin ja olen üldiselt rahul, ehki sageli vaevab igatsus Venemaal elavate sugulaste järele. Kui olime nooremad, käisime üle aasta neil külas, üle aasta külastasid ka nemad meid. Isa ja ema elasid teinekord mitu kuud meie juures ja aitasid poega kantseldada. Tänu sellele on ka poisil ladus vene keel suus.

Elu Eestis ja Venemaal ei saagi omavahel võrrelda, kõik on nagu päev ja öö. Isegi Nõukogude ajal olid elutingimused Eestis palju paremad kui minu sünnikohas. 
1977. aastal põhjendati Siberis toidunappust – söödi kartuleid, tangu, makarone, poslamaslat, võid ja liha polnud üldse – suure näljahädaga Baltimaades: kõik toit pidavat minema pribaltide abistamiseks. 

Eestlased unustavad sageli ära, et iga rahva hulgas on nii häid inimesi kui ka kaabakaid ja lollpäid. 

Tagasi vaadates olen eluga rahul. Eestist on saanud mu teine kodumaa. Samas tunnen suurt igatsust Venemaal elavate sugulaste järele. Oleme juba vanad ega pea enam nii pikale reisile vastu. Kardan, et ei näe neid enam. Telefonitsi vestleme aga üsna sageli.



Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond