N.Š.
Tõotatud paradiis

Sündisin ja elasin peaaegu 50 aastat väikeses külas Jaroslavli oblastis, kus viimased 15 aastat töötasin postkontoris: algul telefonistina, seejärel sideosakonna ülemana. Eestisse tulin 1979. aastal - asusin elama poja juurde, kes juba töötas Sillamäel kaevurina. Elukoha muutmise kasuks otsustasin raskete materiaalsete olude tõttu. Isegi kui inimestel raha oli, polnud võimalik vajalikke tarbeasju ja toiduaineid osta. Maapoes polnud peale kalakonservide, soola ja leiva mitte midagi müügil. Poeg aga jutustas oma kirjades, kui hästi on varustatud kauplused Sillamäel, suletud linnas. Sõitsin pojale külla ega uskunud oma silmi: inimesed elasid nagu paradiisis, poodides olid riiulid kaupade all lookas, ümberringi ilus loodus, majake koos väikese maalapiga - istuta, mida iganes soovid!
Kodukülas püüdsid naabrid mind ümber veenda: "No kuidas sa ometi sõidad võõrasse kanti? Kas eesti keelt oled õppinud?"Mina aga teadsin juba, et Sillamäel elavadki ainult sissesõitnud inimesed ja kõikjal on nimetused vene keeles. Töö leidsin kohe - alguses haljastuse alal, hiljem, kuni 55-aastasena pensionile jäin, töötasin hoiukassas kassiirina. Kui algul elasin ahiküttega eramajas, siis hiljem kolisin suurde kortermajja. Esimene eestlane, kellega suhtlesin, oligi sealne naabrimees. Ta osutus erakordselt heasoovlikuks, mõnusa huumorimeelega ja kuldsete kätega inimeseks, kes oli alati nõus aitama. Meenutan teda tänulikult veel tänagi. Hoiukassas töötades tuli aga ette ka üks kahetsusväärne vahejuhtum, mida ma samuti ei suuda unustada. Kord tuli hoiukassasse üks vanemaealine eesti talumees, kes vene keelt rääkis ainult õige pisut. Ta vihastas väga selle peale, et ükski töötaja temast aru ei saanud: "Kui sellisel ametikohal töötate, olete kohustatud eesti keelt oskama!" Suutsime ta kuidagimoodi maha rahustada, aga, mis siin öelda - tal oli ju õigus. Ainult et neil aastail ei pannud keegi meid eesti keelt õppima. 
Kõik mu Venemaal elanud sugulased on ammu surnud, mu lapsed elavad, töötavad ja õpivad Eestis. Mulle meeldib väga Eestis elada. Nüüd olen juba 32 aastat siin elamisest rõõmu tundnud ja kui Jumal annab, elaksin suurima heameelega veel teist sama palju aastaid. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond