Pavel Dorohin
Igal suvel Tallinnas

Kes teab - võib-olla polegi mul õigust siin oma mälestusi kirjutada, sest sündisin Minskis ja elan seal praegugi, ja ka vanust pole mul kuigi palju - olen alles kahekümne viie aastane. Seetõttu võivad mu mälestused ehk tunduda igavad ja killustatud. Ometigi olen juba päris varajasest lapsepõlvest peale igal suvel sõitnud külla oma vanaemale, kes elab Tallinnas. 
Minu vanaema Maria Petrova sündis 1936. aastal Hvoinaja külas Novgorodi oblastis. Ta õppis Leningradis ja sattus 1958. aastal suunamise tulemusel Tallinnasse, kus kõigepealt töötas telefonijaamas Suur-Karja tänaval, seejärel Eesti NSV Sideministeeriumis ja lõpuks 1990. aastatel telefonijaamas Nõmmel.
Minu ema Irina sündis 1961. aastal Tallinnas, kus möödus ka tema lapsepõlv ja osa noorusajast. 
Vanaema esimene elukoht Tallinnas oli kommunaalkorter Raekoja platsil, siis vastvalminud majas Gonsiori (tollal Lomonossovi) tänaval. Muide, just selle maja õues harjutas Georg Ots oma laulu "Võit". 1965. aastast alates on vanaema koduks tüüpiline "hruštšovka" Mulla tänaval.
Mina muidugi mäletan nõukogudeaegsest Eestist väga vähe, aga üht-teist siiski. Sõle tänav kandis tollal Karl Marxi nime, seal lähedal asusid kauplused Moldaavia ja Minsk (viimane säilitas sama nime veel 1990. aastatel). Minski poe tagumisele seinale oli kirjutatud sõna "kozel" (kits). Mäletan ka tuletõrjetorni Härjapea tänava kandis, mis hiljem tehti ümber palvemajaks. Mööblimaja laohoones polnud tollal ventilaatoritel võret ees ja maju ei ümbritsenud plangud. Kunstigümnaasiumi juures (mis tollal veel gümnaasiumi nime ei kandnud) olid abihooned, ühes neist tegutses kauplus. 
Lisaks jalutuskäikudele vanalinnas täitis suure osa mu ajast juurviljaaed Suur-Sõjamäel lennuvälja lähedal. Lennuvälja territoorium oli tollal väiksem, üle põldude sai minna Raudbetooni peatuseni. Kaupluste letid olid siis üsna hõredavõitu, aga peaaegu alati oli müügil üks leivatoode: sepik. Piima müüdi sageli tetrapakkides. Oli ka palju plastmassist mänguasju: liivavorme, ämbrikesi ja isegi ehituskiiver. Mulla ja Ristiku tänavate nurgal seisis ajalehekiosk.    
Enne 1991. aastat sõitsin ma Tallinna tavaliselt lennukiga - mäletan selle rihveldatud külgi ja vaadet Ülemistele - näib, et seal on praegugi kõik samamoodi. Tolleaegsetest muljetest väärib veel märkimist lõbustuspark (Russalka mälestusmärgi juures), kus olid üsna imelikud atraktsioonid - mingid prügikonteinerite sarnased seadeldised, mis sümboliseerisid saadikute tribüüni, aga ka suur butafoorne gorilla büst. Huvitav oli kuusnurkne tuba, mis pöörles. 
Tolleaegsetest tikutoosidest on meelde jäänud laevukese ja rahvariides nukuga etiketid. Kokkuvõttes jättis Tallinn juba tol ajal (võrreldes Minskiga) palju tsiviliseerituma paiga mulje.  
Ah jaa, meri oli muidugi ka siis oma kohal. Käisin peamiselt Stroomi rannas, mis oli alles poolmetsik. Inimtegevusele viitas seal vaid - paraku - kanalisatsioonikollektor. See avanes otse merre, moodustades tingliku piiri Stroomi ranna ja Mustjõe soo vahel. Oli ka üks punker, kus tegutses kauplus. Randa viival Kolde tänaval kulges siis ka raudteeliin. Ükskord toimus rannas lepatriinude "sissetung" - nad ulpisid merevees ja kippusid puhkajaid hammustama. 

Niisiis, kätte jõudis aasta 1991. Kus ma 20. augustil olin? Ei mäletagi täpselt, küll aga tean, et veetsin neil aegadel kogu suve Tallinnas ning naasin Minskisse kas päris augusti lõpul või septembri algul - see jäi ka mu viimaseks lennureisiks. Mäletan küllaltki hästi kivimürakaist barrikaade Toompeal. Selle aasta sündmustest on aga palju paremini meelde jäänud Rocksummer, kus esinesid Jethro Tull, Kaoma ja Grebentšikov, ka valgevene ansambel Ulis, mille tekstide autor oli minu isa sõber. Nii ma sattusin ansambli numbrituppa Pirita hotellis; mäletan, et nägin naaberrõdul tervet hulka Tarhuni pudeleid. Pirita rannas müüdi siis kolme sorti jäätist: šokolaadi, maasika ja mandli oma; need maitsesid kõik hästi. Festivalile vanemad mind kaasa ei võtnud, aga kuni kontserdi alguseni viibisin siiski lauluväljakul, sebisin Jethro Tulli muusikutel jalus. Kõigile osalejatele anti puna-rohelised käepaelad. Vene rubladega sai siis veel maksta küll, kroon ilmus umbes aasta hiljem. Mäletan väga hästi, kuidas kogusin toona, juba 1992. aastal Kadaka turul oma esimese krooni, aga ühel tuttaval poisil olid "esimesed 10 senti" -täpselt nagu tollal väga populaarse piilupart Donaldi lugude kangelasel Scrooge McDuckil. 
Muide, mu isa sattus endale täiesti ootamatult osalema ühes laulva revolutsiooni episoodis. Valgevene rahvuslikud tegelased palusid tal hoida ühel miitingul Tallinnas valge-puna-valget lippu (solidaarsuse sümbolina eesti rahvaga), kuni nad korraks omi asju ajamas käisid. Üldiselt aga ei huvitanud isa mitte niivõrd poliitika, vaid Harjumäe plaaditurg. Tallinna mitteformaalset noorteliikumist ma ei mäleta, küll aga seda, et vanalinnas olid kõik kõnniteed kaetud mingite salapäraste sõnumitega ning bussipeatustes võis lugeda loosungit: "Õlu on elu".
  
Siit alates on mu mälestused seotud juba iseseisva Eestiga. Need mälestused on mitmekesisemad ja sisukamad. Lennuk asendus rongiga Tšaika, aga mitte kauaks: varsti tuli hakata Eestisse reisima Peterburgi kaudu, kuni 1996. aastast alates tekkis võimalus sõita Minskist Tallinna autobussiga. Neil aastail hakati Tallinnas avama keldripoode, ilmus värviline reklaam, muutusid vaateaknad. Aga see on juba hoopis teine lugu ja ma piirdun siin 1992. aastaga, ehkki jutustada oleks veel nii mõndagi. Mis puutub aastasse 1992, siis selle võtsin vastu samuti Tallinnas. Mäletan pakaselist päeva, me seisime vanaemaga Tõnismäe peatuses, kodus ootas pappkarp kartulikrõpsudega. Aga Rahvusraamtukogu hoone kohal lendas pimestavates kiirtes aerostaat. Mis oli selle peale kirjutatud, seda ma ei mäleta. 


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond