Valeri Golubev
Pagemine
ehk pikk tee mereni
Minu esivanemad elasid Venemaal Kostroma oblastis Nerehta külas. Vanaema jutustas oma mälestuste järgi Nikolai II punasest habemest - ta oli kord ise näinud tsaari koos perega  Kostromas jõeaurikule minemas; see oli 20. sajandi alguses Romanovite päeval. Perekonnas räägitud lugude järgi elasid mu sugulased enne revolutsiooni üsna hästi, võib isegi öelda, et jõukalt. Nõukogude võimu ajast (elust enne 1941. aastal alanud sõda ja hiljem)  on mulle jutustanud mu ema Tamara Dmitrijevna Slepova. Mäletan ema jutustusi sellest, kuidas ta koos õe Anjaga naaberkülas koolis käis. Õed said koolis käia ainult vaheldumisi, sest neil olid kahe peale ühed jalanõud. Kool aga asus kodust 10 km kaugusel. 
Pärast sõda, veel 1950. aastatel kehtis Nõukogude Liidu maapiirkondades kolhooside ja sovhooside süsteem. Inimestele ei antud passe kätte, selleks et nad ei saaks kodukohast ära sõita. Niisiis kestis kaua aega olukord, kus mitte kuidagi polnud võimalik oma küla piirest lahkuda. Esimese "pääsukesena" õnnestus Eestisse (toonasesse ENSV-sse) jõuda mu ema õel Niina Slepoval. Tema kirjeldustest jäi mulje, et Eesti on Nerehtaga võrreldes hoopis teine maa. Tädi Niina elas Sillamäel, kus sel ajal käis komsomoli löökehitus. Sinna sõideti kokku kogu Nõukogude Liidust. Ka minu ema otsustas kindlalt Nerehtast lahkuda - aga mil viisil? Siis nuputasid nad koos õe Anjaga välja plaani, kuidas kolhoosi esimeest tüssata:  nad kirjutasid avalduse armeese astumiseks, justkui oleksid nad selleks komsomoli lähetuse saanud. See oli ainus võimalus sundida esimeest neile passe kätte andma. Ja plaan läkski korda. 
Nõnda sattus mu ema Nõukogude armeesse, kus ta saadeti Saksamaale, Berliini lähistel paiknevasse tankipolku. Teeninud seal kaks aastat ettekandjana ohvitseride sööklas, läks ta hiljem Ukrainasse ja sealt jõudis 1960. aastate algul Eestisse, Sillamäele. 
Sillamäe oli tol ajal niinimetatud kinnine linn, isegi kirjad tuli saata aadressile Narva-2. Esialgse projekti järgi oleks linn, st elurajoon pidanud paiknema Põlevkivikeemiatehasest 15 km kaugusel Narva-Jõesuus, aga siis mõeldi ümber, ehkki tehasel oli äärmiselt tervistkahjustav toime. Kui ema Eestisse jõudis, rääkis ta, et siin on palju sarnasusi Saksamaaga: kõik on puhas ja korras, inimesed on rahulikud... Lisaks leidus Sillamäel nõukogude ajal poodides peaaegu kõike, sest kaupu toodi Moskvast, Eestist ja isegi Soomest. 
Mitte mingeid natsionalismiilminguid ei kohanud ema kordagi oma elus. 
Alguses elas kogu meie pere Sillamäel Jõe tänava majas nr 13 - see oli väga suur puust hoone, ligi 100 aastat vana, isegi Tallinna arhiivitöötajad käisid seda uurimas. Sillamäe oli ju enne revolutsiooni kuurortlinn, kus veetsid puhkust nii saksa kui ka vene kunstnikud ja kirjanikud. Linna kõrvale Perjasti neemele rajas endine valgekaartlasest ohvitser savinõude vabriku, mille toodangut hinnati kõrgelt kogu Baltikumis. Linna lähedasel väljal korraldati 1930. aastatel laulupidusid. Nüüd nimetatakse seda kohta 5. linnajaoks. Nõukogude ajal tegutses linna serval tantsuklubi, kuhu mahtus 400 külastajat. Nüüd nimetatakse seda Reinu majaks. Hiljem kolis ema koos oma kolme pojaga Majakovski tänavale kommunaalkorterisse, siis kahetoalisse korterisse Kalda tänaval; kui sündis neljas poeg, saime Ossipenko tänaval 3-toalise korteri. Meie isa Vassili lahkus pere juurest. Tal olid kuldsed käed, ta oskas teha kõike, isegi mööblit. Aga see sai talle saatuslikuks - ta hakkas jooma ja jäigi selle küüsi. Ta sõitis ära Ukrainasse, kus hukkus jõel palke parvetades. 
Eesti keelt ei õnnestunud selgeks õppida ei emal ega minul, sest Sillamäel elasid peamiselt ainult venelased. Ema töötas lihttöölisena Põlevkivikeemiatehases ja kasvatas meid, nelja venda, üksi üles. 
Täiskasvanuks saades käisin 1980. aastate lõpul mitmel pool Nõukogude Liidus ja võrdlesin seal nähtut Eestiga. Selleks ajaks oli see juba hoopis teine maa, inimestel oli teine mentaliteet ja mina tundsin selgelt, et erinen oma rahvuskaaslastest isamaal - alustades kas või sloveeniapärasest hääldusest ja lõpetades kogu üldise käitumisega. Ja ükskõik kuhu ma ka lähen või kus ma ka viibin, ikka igatsen tagasi koju - Eestisse!

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond