Ivan Postol
Mul pole häbi inimestele silma vaadata 

Mina, Ivan Georgijevitš Postol, sündisin Venemaal, täpsemalt Kubanis, Jekaterinovskaja staniitsas, mis nüüd kannab Krõlovi nime. See asub Doni-äärse Rostovi ja Krasnodari vahel. Tulin ilmale 8. 02. 1926. aastal talupoja peres. Ema ja isa töötasid koidust koiduni kolhoosis. Tasuti neile "natuuras": vilja, maisi jms-ga. Hinge sees hodimiseks sellest piisas. Kuid 1933. aastal puhkes suurim näljahäda, mille võimud nimme korraldasid. Isa lahkus kolhoosist, sest sealt ei antud elamiseks enam toidupajukitki, aga perekonda - naist ja kolme alaealsit poega - tuli ju kuidagi toita. Ta läks tööle sovhoosi, kus töö eest vähegi midagi maksti. Siis algas Kubanimaal kõige julmem terror. Stalin ja Trotski andsid käsu kasakate kui klassi väljajuurimiseks. Algasid repressioonid. Mu mõlemad vanaisad, nii ema- kui ka isapoolne, kuulutati kulakuteks. Kummalgi polnud majapidamises lisatööjõudu ega olnud nad ka rikkad, nad elasid ühekorruselistes väikestes telliskivimajades ning omasid ainult mõnda hobust ja majapidamiseks vajalikke tööriistu. 
Septembris 1937 arreteeriti ka minu isa kellegi kaebuse peale ning sama aasta oktoobris lasti ta "troika" otsusel maha. Nõnda jäi ema oma kolme lapsega üksi ja meie osutusime väljatõrjutuiks kui "rahvavaenlase" lapsed. Hoolimata sellest, et meiesuguseid oli kokku tervelt kolmandik. 
Kui algas Suur Isamaasõda, kutsuti instituudis õppiv vanem vend rindele. Augustis 1942 okupeerisid meie piirkonna Saksa väed. Elasime siis okupatsiooni alla kuni 8.02.1943 - siis purustasid Nõukogude väed Saksa armeegrupeeringu Stalingradi all ning meie territoorium vabastati. Täpselt sel päeval sain ma 17aastaseks!
21. aprillil kutsuti mind juba armeesse, kus mind hakati ettevalmistama rindele minekuks tagavara-laskurpolgu ridades. Läks aga nii, et kõige sitkemad ja nutikamad poisid võeti hoopis seniitkahurväe polku. Selle polgu koosseisus võitlesin minagi kuni sõja lõpuni.   
1949. aastal saadeti mind õhutõrjekahurväe kooli. Aasta pärast sain juba leitnandi auastme. Teenistust jätkama suunati mind Tallinnasse. Patarei, milles ma teenisin, püsis lahinguvalmiduses Naftabaasi piirkonnas, mitte eriti kaugel "Russalka" mälestusmärgist. Kõik sõdurid, kaasa arvatud ohvitserid, elasid muldonnides, mille me ise enda jaoks püstitasime.
1959. aastal sain juhuslikult tuttavaks neiuga, kes elas koos ema ja isaga Koidula tänaval. Peagi me abiellusime. Nad elasid kahe pere kommunaalkorteris. Meie naabrid olid eestlased, väga intelligentne perekond. Perepea Saar töötas koolidirektorina ja tema naine õpetajana. Kahjuks olen aja jooksul nende ees- ja isanimed unustanud. Kuid nende koolipoisist pojakest mäletan küll: tema nimi oli Peeter. Ta oli tagasihoidlik, rahulik ja mitte eriti jutukas noormees. Nendega koos elas ka elatanud vanaema. Me tervitasime neid kõiki ja suhtlesime igati normaalselt, kuna köök, tualett ja vannituba olid kahele perele ühised. Kutsusime nad isegi oma pulma, mis väheste vahendite tõttu toimus kodus, sealsamas korteris. 
Järgmisel aastal saadeti mind Keila-Joale. Rohkem ma oma endisi korterinaabreid ei kohanud. Nad said mu suurimaks kurvastuseks talvel surma autoavariis, sõites Tartusse, kus nende poeg ülikoolis õppis. Nüüd on Peeter, kui ma ei eksi, juba akadeemik ja majandusinstituudi direktor Tartus. 
Kadriorus olid meie teised naabrid Arnold ja Maria Tõnisson. Nendega suhtlesime kuni nende elu lõpuni. Kõigi naabritega olid meil head suhted. Ei mäleta ühtegi mingisuguse arusaamatuse juhtumit.
1954. aastal viidi mind üle Kamtšatkle, kus teenisin seejärel aastani 1960. See oli just Hruštšovi suurte muutuste aeg. "Mandrile" üleviimise lootust polnud. Kirjutasin raporti, et mind erru lastaks, ja nii ma siis olin kolmekümne nelja aastasena ilma sõjaväelase pensionita, eluasemeta, kaks väikest last toita. Pidanud nõu naise emaga, sõitsime taas Tallinna.
Üle aasta elasime samas korteris koos samade naabritega. Varsti anti mulle kahetoaline "hruštšovka", kus elan tänase päevani. 
1960. aastal läksin tööle puidutöötlemistehasesse, kus tollal töötasid mu abikaasa ema ja tema mees. Läksin kõige raskemale tööle - metsalangetustsehhi. Mõni kuu hiljem tehti ettepanek minna gaaselekterkeevituse kursustele. Kolme kuu pärast sai minust keevitaja. Kuid sel ametikohal teenisin ainult 90 rubla kuus. Varsti leidsin tasuvama töö, nimelt ehitustehnika remondi töökojas. See oli raske ja tervistkahjustav töö, aga 120-130 rublane palk oli ikkagi parem kui üheksakümnene. 
1961. aastal astusin Tallinna Polütehnikumi raadioside ja raadiolevi osakonna õhtusesse õppesse. Tööd ja õppimist polnud kerge ühitada, kuid ma sain hakkama ega jäänud oma rühmas viimaste hulka. Kui lugesin fuajees kuulutust, et avatavasse Riiklikku Statistikavalitsusse otsitakse töötajaid, kaasa arvatud kolmanda kategooria mehaaniku ametikohale ja Leningradi kaheksakuulistele kursustele saatmisega. Sel ajal õppisin ma juba 4. kursusel. Tuli kiiresti vormistada akadeemiline puhkus ja sõita õppustele Leningradi. Oktoobris koju naastes asusin arvutustehnika remondi mehaanikuna tööle juba uude kaasaegsesse hoonesse aadressil Endla 15, mis oli ehitatud ekstra ENSV Riikliku Statistikavalitsuse jaoks. Sama katuse all alustas tööd ka statistikavalitsuse õppekombinaat. Rahvast oli palju ja seejuures väga erinevatest rahvustest. Kõik suhtlesid sõbralikult nagu üks pere. Palju pidusid peeti koos, mõnikord sõideti ühiselt loodusesse. Statistikavalitsuse ülem oli Georg Karlovitš Kimask - väga haritud ja korralik inimene. Samasugused olid ka tema asetäitjad, nende seas meie remonditsehhi ülemus Robert Pappel. Majandusinformatsiooni töötlemise osakonna ülem oli Peeter Silma, noor, omal alal väga pädev spetsialist. 
Pärast kursustelt naasmist jätkasin õppimist Polütehnikumis, aga juba teisel, nimelt automaatika ja telemehaanika erialal, mis sobis mu töö profiiliga. Juunis 1967 kaitsesin erialase diplomitöö ja samal aastal määrati mind planeerimis-tootmisosakonna vaneminseneriks. 1968. aastal sai minust majandusinformatsiooni töötlemise osakonna juhataja.
Minu juhitavas osakonnas töötas ligikaudu 150 eri vanuses ja eri rahvustest naist. Osa neist töötasid meie tellijate filiaalides (Tallinna toidukaubastu 1 ja 2, Kirovi nimeline kalakombinaat, keskne apteegiladu jne). Mu asetäitja oli eestlanna Reet Metsoja. Töötasime sõbralikult. Igale töötajannale kinkisin sünnipäevaks lillekimbu ja soovisin õnne. 8. märtsil käisime kõik osakonnad läbi ja pidasime naisperet meeles lilledega. Ilmtingimata külastasin ka kõiki filiaale. Ütlen ilma liigse tagasihoidlikkuseta: lilled ostsin oma raha eest.
1977. aastal tehti mulle ettepanek minna tööle Kaubandusministeeriumi arvutuskeskusesse. Ametikoht oli seal endisega analoogne, kuid inimesi alluvuses mitu korda vähem. Seal töötasingi kuni pensionilejäämiseni 1986. aasta augustis. Siis töötasin veel kolm kuud, misjärel läksin omal soovil lõplikult pensionile.  
Pärast pensionileminekut töötasin arvutustehnika remondi mehaanikuna Eesti raudtee kaadriosakonnas, kus organiseerisin ENSV Statistikavalitsuse RVT. Seal töötasin veel kolm aastat, kuni mind 1989. a koondati koosseisu vähendamise tõttu. Jätkasin veel 1995. aasta ni tööd mitmesugustes organisatsioonides. Mind austati ja minagi austasin kõiki. Paljud kunagised töökaaslased mäletavad mind tänini, kohtume ja tervitame. Mul pole häbi vaadata silma inimestele, kuigi paljusid neist ma enam ei mäletagi.

Maikuus 1989 lahkusin vabatahtlikult NLKP ridadest, sest ei pidanud võimalikuks kuuluda kauem selle partei ridadesse, mis oli end rahva silmis täielikult diskrediteerinud. 
Kui Eesti saavutas 1991. aastal Rahvarinde juhi E. Savisaare eestvedamisel veretult iseseisvuse, valitses tõeline eufooria. Rõõmustasid kõik - nii eestlased kui ka venelased. Ja peab ütlema, et suurem osa venekeelsest elanikkonnast toetas eestlasi. Teades oma ämma ja abikaasa võõrasisa juttude järgi enam-vähem, kuidas eestlased enne sõda elasid, saime aru, et ega elu halvemaks ikka ei lähe, kui oli nõukogude võimu all. 
1991. aastal, kui E. Savisaar Rahvarinde eesotsas teatas Eesti lahkumisest NSVL koosseisust, rõõmustasin minagi koos kõigi teistega, sest arvasin, et väike vabariik hakkab elama märksa paremini kui hiigelsuur "impeerium", mis vaevalt et kunagi pöördub demokraatia teele. 
Mäletan, et Raekoja platsil seisid neil päevil lauakesed, mille taga istunud organisatsiooni (täpset nime ma ei mäleta) esindajad pakkusid soovijatele mingeid kaardikesi. Ma ei saanud eriti hästi aru, mille jaoks neid kaarte jagati, ja ega ma tol ajal kodakondsuse vahetamisele ei mõelnud ka. Seepärast ei pannud ma end kirja ega võtnud kaarti.   

Peagi aga vabaduse eufooria möödus, eriti pärast seda, kui E. Savisaar lahkus Ministrite Nõukogu esimehe ametikohalt. Ilmusid uued, Mart Laari tüüpi poliitikud ja teiste parempoolsete parteide esindajad, kes ise ei osalenud aktiivselt Eesti riikliku iseseisvuse taastamises. Savisaart hakati poliitiliselt areenilt kõrvale tõrjuma, sest uutel poliitikutel olid hoopis teised eesmärgid: mitte hoolitsus rahva eest, vaid oma taskute täitmine. Selle näide on S. Kallas, kes toppis oma tasku 10 miljonit dollarit, aga kogu asi pandi kalevi alla, kuna juhtkonda kuulusid teised samasugused. Nii ongi nad kõik nüüd miljonärid ja miljardärid. Aga rahvas jäi nii vaeseks, et nõukogude võimu all "okupeeritud" Eesti NSV-s polnud midagi sellist nähtud. Muutus suhtumine vene keelt kõnelevatesse inimestesse, see kutsus esile kolmandiku elanikkonna rahulolematuse. Isegi tavaliste eestlaste seas võis kuulda sedasorti jutte: "Kui teile ei meeldi, võtke kohver ja sõitke oma Venemaale tagasi" jne. Tallinna vabastajate mälestusmärgi barbaarne ümbertõstmine lõi eestlaste ja venekeelse elanikonna vahele lõplikult kiilu. Raske öelda, kas meie rahvad hakkavad veel kunagi elama nii, nagu elati endistel aegadel. Ilmselt ei muutu midagi paremaks seni, kuni võimul on sellised karjeristid nagu A. Ansip ja teised temasugused. 

Seda enam, et Suure Isamaasõja veteranid, kes teenisid endale Eesti ettevõtetes välja tsiviilpensioni, ei saa seda enam alates 1994. aastast, st pärast Vene vägede väljaviimist Eesti territooriumilt. Lätis ja Leedus makstakse küll oma "okupantidele", nagu meid Eestis nimetatakse, õiguse järgi ja mingeid probleeme pole seal tekkinud. Venemaa maksab erusõjaväelastele pensioni teenitud aastate pealt. Mina töötasin Eestis 32 aastat ja teenisin selle ajaga välja ligi 3000-kroonise pensioni. 17 aasta vältel on mulle maksmata jäetud 3000x12x17=612 000 krooni! See on ometi enam kui märkimisväärne summa, mille eest oleksin saanud osta isikliku elamispinna. Nüüd aga elame naisega ikka samas "hruštšovkas", mis meile kunagi anti, ainult et see kuulub lapselapsele, kelle nimele korteri kunagi mõtlematult erastasin ... 
Seepärast ongi mu suhtumine praegusesse valitsusse niisugune, nagu ta just on. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond