Galina Reimann
Tõestisündinud lugu

Minu nimi on Galina Reimann, elan Tallinnas alates 1946. aastast. Jutustan oma loo sellest, kuidas ma Eestiga tutvust tegin. 
Alustan lühidalt sellest, et meie emaga sõitsime siia Novgorodi oblastist, kus olime elanud kogu Suure Isamaasõja aja. Ema sündis seal, aga mind viidi kõigest kolmekuusena Tsarskoje Selo lähistelt, kus ma 1939. aastal ilmale tulin, vanaisa juurde. 
Ma ei hakka pikalt peatuma sellel, mida kõike meil tuli Saksa okupatsiooni all üle elada. Aga kui sõda lõppes, olime jäänud puruvaeseks - kõik oli maha põletatud või röövitud. 
Imekombel sai ema teada oma nõo aadressi, kes elas koos mehega Tallinnas, kuhu mitmesugused saatuse keerdkäigud olid neid toonud juba 1944. aastal. 
Ühesõnaga - nad võtsid meid enda juurde. Olgu nad selle eest igavesti tänatud. Ema asus tööle ehitusel, ta taastas koos saksa sõjavangidega Estonia teatrimaja. Mina läksin 1947. aastal kooli nr. 6, mis asus Kunderi tänaval. 
Nüüd aga räägin ühest juhtumist, mis jäi mulle meelde kogu eluks.
Balti jaam - palju rahvast, kõik kiirustavad kuhugi. Minu kui näljase lapse tähelepanu köidab see, et inimesed justkui limpsivad midagi pulgakeste otsast ja ma küsin emalt, mis see on. Ja tema vastab: "Jäätis. Aga ära hakka painama, meil pole selle ostmiseks raha." Seniajani teadsin mina ainult seda, mida kujutavad endast külmunud kartulid ja lumehelbed. Ema aga, kes oli enne minu sündi elanud Piiteris, teadis, kuidas jäätis maitseb.  
Just siis märkas üks onuke mu näljast pilku. Ta ostis kaks Eskimo jäätist, ulatas need mulle ja ütles: "Söö, see on maitsev." Mina seisin nagu väike metslane, peites käsi selja taha - ühest küljest oleksin väga tahtnud pakutava vastu võtta, teisest küljest pelgasin, et äkki hakkab ema pahandama. Tema lausus hoopis: "Võta, aga ütle aitäh."
Nüüd, kui olen juba nii palju aastaid Tallinnas elanud ja oskan eesti keelt, tahaksin öelda sellele inimesele: "See oli suurepärane. Tänan teid." Toona ei osanud ma seda muidugi veel teha. Küll aga innustasid mind keelt õppima ema sõnad: "Õpi, sul on vaja siin elada." Nii ma siis hakkasingi kõiki sõnu kuulama ja meelde jätma. Lühidalt: mind aitas iseõppimine. Võib-olla ehk ütleb keegi mind eesti keelt rääkimas kuuldes, et see on ju ainult "hoovikeel", aga grammatikat ma tõesti ei õppinud, tol ajal käis keeleõpe üldse teistmoodi. Siiski tahan rõhutada, et sooritasin 1991. aastal eesti keele eksami ja sain D kategooria. Peaasi, et minust saadakse aru igas asutuses, kuhu ma pöördun. 
PS! Ma pole päris kindel, kas minu lugu mälestusteraamatusse võetakse, aga igatahes pole see väljamõeldis, vaid täiesti tõestisündinud lugu. Nüüd on Eesti mu kodu, siia on maetud mu lähedased. Siin ma õppisin ja töötasin, alates 1994. aastast olen väljateenitud puhkusel.

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond