Galina Saaroja
Eesti vajas töökäsi 
Kirjutan selle loo oma ema juttude põhjal. Mu ema Anna Jefimovna Jegorova sündis Venemaal Lomonossovi rajooni Zaostrovje külas 17. augustil 1926. aastal. Niisiis oli ta viieteistkümneaastane, kui sõda algas. Ta õppis koolis, vanemad töötasid kolhoosis, pärast kooli lõpetamist tahtis ta minna edasi õppima Kroonlinna, kus juba õppis vanem vend Nikolai. Ema sõnul elati külas sõbralikult, kõik tundsid kõiki, paljud olid sugulased. Peaaegu kõik pered olid suured, seepärast oli külas palju lapsi ja neil oli hea ja lõbus üheskoos mängida. Koduses majapidamises peeti lehmi, hobust, kanu, lambaid, kitsi jt loomi. Peres oli kolm last ja nad aitasid vanemaid majapidaistöödes. 
1942. aasta mai lõpul või juuni algul ajasid sakslased ühel päeval küla elanikud kokku ja panid osa neist autodesse, osa hobuvankritele. Venelased saadeti autodega Leetu, soomlased ja eestlased vankritega Eestisse. minu ema sattus hobuvankrile ja saadeti Eestisse, sest tema võõrasema Anna Abramovna oli soomlane või karjalane. Sõiduks Narva kulus terve kuu, kogu tee kulges saksa automaaturite valve all. Pärast kuuajalist karantiini hakkasid sakslased inimesi tööle määrama. 1942. aastal saatsid nad minu ema tööle pesupesijana majanduslikku väeossa nr 692. Pärast Narva pommitamist 1943. aastal sattus ema Kreenholmi haiglasse, kus lebas ligi pool aastat, olles jalgadest ja tuharaist raskelt haavatud. Paranenuna jätkas ta tööd sellesamas kompaniis. Märtsis 1943 ajasid sakslased nad Narvast välja, öeldes, et linnas algavad lahingud ja tsiviilelanikkonnal pole siin midagi teha. Niisiis samal märtsikuul asus mu ema koos oma võõrasema, nõbude ja lastega hobuvankril teele (hobuse nimi oli Zorka). Neil olid ka lehmad ja lambad kaasas. Nad lootsid jõuda Wesenbergi [Rakverre], kuid eksisid teelt ja mingi aja läksid edasi koguni mööda jääd. Ema kahtlustas, et midagi on viltu, juhtis tähelepanu sellele, et ümberringi pole puid ega põõsaid ja hobuse kabjad ja vanker kõlisevad imelikult; siis pöörati hobune ümber ja mindi oma jälgi mööda teele tagasi. Lõpuks jõudsid nad metsateele ja metsavahitallu. Metsnik oli eestlane. Neile anti süüa, lapsed pandi magama tuppa, täiskasvanud aga küüni heinakantsi. Lehm tõi talus vasika ilmale, vasikas aga oli põdurake ja jäi seepärast metsavahile. Wesenbergi nad ei jõudnudki, kuna sattusid Kadrinasse, kus sakslased nad just kalmistumüüri ääres kinni pidasid ja dokumente nõudsid. Ainult emal oli ette näidata tõend selle kohta, et ta oli Narvas pesunaisena töötanud.  Kõik nad saadeti Kadrinas sõjavangide laagrisse ja pandi tööle, ema hakkas jälle pesu pesema. Hobuse võtsid sakslased ära ja ütlesid, et ka tema peab nende heaks töötama. 
Septembris 1944 sattus ema Kadrinast koos sõjavangilaagriga Lätimaale Broceni asulasse, kus temast sai Gruusia tööpataljonis pesunaine. Märtsis 1945 tulid Pope linnakese raudteejaamas kohale erariides sakslased, kõik pandi kirja ja anti dokument, kus kirjas ees-, isa- ja perekonnanimi, sünniaasta ja kellena ta oli töötanud; peale selle võeti kõigilt sõrmejäljed. Nimed pandi ema sõnul kirja sellepöärast, et Narvas olid sakslased inimestelt sünnitunnistused ära võtnud ja enam neid tagasi ei antud. Gruusia tööpataljonis töötas ema 9. maini 1945. Pärast Läti vabatamist sõitis ema Ventspilsi, kus hakkas endale  passi taotlema. Hiljem töötas ta Ventspilsi kalatehases. Siis tutvus ta oma tulevase abikaasaga. Koos mehega sõideti kodupaika Zaostrovjesse, kuid külla polnud jäänud enam peaaegu ühtegi sugulast või lihtsalt tuttavatki. Seejärel otsiti üles võõrasema Anna Abramovna, kes oli sõja ajal jäänud Kadrinasse. Sakslased viisid Lätti ainult noored inimesed, vanemaealised jäeti maha. Minu ema sõitis koos oma abikaasaga talle külla, isal õnnestus raudteele tööle saada, ema aga ootas sel ajal last. Nii mu vanemad Eestisse tulidki. Nad jäid siia, sest töökäsi oli tarvis. Neil oli tööd, nad said eluaseme ja neil sündisid lpsed. 
Võimalik, et ema teadis Eestist üht-teist ka enne siia tulekut, sest nii tema kodukülas kui ka ümberkaudu elas eesti perekondi ja elati üsna jõukalt. Kuid eks asjaolu, et ema sattus Eestisse sõjakeerises, ütleb juba ise, et need polnud parimad ajad. 
Hiljem, kui laps oli sündinud, asusid nii ema kui ka isa tööle Kunda tsemenditehasesse. Tehas andis neile ühetoalise korteri, kõik "mugavused" olid tänaval. Ema sõnul elasid eestlased vaeselt, maanteed olid kehvad, paljudes taludes oli alles muldpõrand. Ka riides käidi kehvalt. Kuid probleeme ei tekkinud eestlastega suheldes kunagi, ka tööl mitte. Paljud eestlased oskasid vene keelt. Ülemused ja töölised olid heatahtlikud ja kui emal abi tarvis läks, ei keeldunud keegi kunagi seda andmast. 
Ema töötas Kunda tehases 45 aastat, isa veidi vähem. Eestlasega oli alati hea läbisaamine. Ema õppis olmetasandil eesti keelt rääkima. Oma sugulastega Venemaal peame tänini kirjavahetust, varem käisime neil ka tihti külas. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond