Tatjana Šeremet
Karistus sooritamata kuriteo eest

Püüan järgnevas loos avada teile oma perekonna saatuse, kes mitte vabatahtlikult, vaid sõja sunnil sattusid elama Eestisse, Tallinna. 
Minu ema Maria Vassiljevna Ponarina (s 1916) ja tädi Veera  (s 1915) asusid Tallinna elama 1946. aasta jaanuaris. Ema suri 1982. aastal ja tädi 1996.  Mõlemad on maetud Pärnamäe kalmistule. Mõlemad unistasid kogu elu tagasipöördumisest Ukrainasse Harkovisse, kus nad kunagi elasid, kuid asjatult. Ja ega selleks erilist põhjust olnudki – mõlema mehed langesid esimestel sõjakuudel, kodumajad aga pommitati puruks.

Käis Teine maailmasõda ja Harkovi okupeerisid Saksa väed. Ema ja tädi Veera veeti koos teiste noortega Saksamaale Neumünsterisse töölaagrisse, kus nad abistasid kohalikke talumehi põllutöödel. Tuli ette mitmesuguseid olukordi, kuid nii minu emale kui ka tädile oli suureks kasuks väga hea saksa keele oskus. Sõja lõpu poole hoidis ema ühe rikka taluniku kaksikuid. Suhted peremehega olid normaalsed, kuid vangistus jääb alati vangistuseks. Neil vedas, et neid kuhugi tehasesse või veelgi hullemasse kohta ei saadetud. Lisaks ukrainlastele töötasid talus veel prantslastest ja poolakatest sõjavangid, kellega peagi sõbruneti. 

Emal tekkisid lähedased suhted prantslase Jean Pettoniga. Koos otsustati abielluda ja Prantsusmaale asuda. Jeanil elas seal tütar Jeanne esimesest abielust (sündinud 1936. aastal; mul on nende fotod ja aadressid olemas).

Kui inglased nad 1945. aastal vabastasid, algasid paljudel probleemid, sest võimud ei suutnud lahendada küsimust, kuidas eri kodakondsusega inimeste abielusid registreerida. Ema (kes kandis juba mind) ja Jean Petton (minu isa) esitasid kohe abielu registreerimiseks vajaliku avalduse. Isale väljastati Briti okupatsioonivägede staabist tunnistus ja nad plaanisid ärasõitu Prantsusmaale Bresti lähedusse, kus isal oli oma maja (Finisteri departemangus). Kahjuks läks plaan untsu, sest ootamatult koguti kõik nõukogude kodakondsusega vangid infokoosoleku sildi all pettusega kokku ning Briti võimud andsid nad üle NSV Liidule, NKVD-le. Sisuliselt inglased lihtsalt reetsid nad, heites nad Stalini küüsi...

Relvastatud inimesed piirasid kõik ümber ning ajasid ägedatest protestidest hoolimata ümberasustatavate laagrisse, kus viibisid juba samuti pettuse teel kinni nabitud vene emigrandid Esimesest ilmasõjast, kasakad ja revolutsiooni eest Läände pagenud. Kõik topiti jõuga loomavagunitesse ja veeti tagasi NSV Liidu territooriumile. Nii lahutati ema minu isast. Isa kirjutas emale Harkovisse, kuid vastust saata ei julgetud – käimas olid Stalini aegsed repressioonid. 

Interneeritute laagris öeldi emale ja tädile, et kui nad sõidavad Ukrainasse Harkovisse, pistetakse nad kodumaa reetmise eest türmi. Seksoodid (nii nimetas rahvas NKVD ja Smerši kaastöölisi) käskisid neil sõita Riiga, Vilniusse või Tallinna, kus nad pidavat jäetama vabadusse juhul, kui vabrikusse tööle lähevad. Üheksandat kuud rase ema otsustas koos õega ja teiste ukrainlastega sõita Tallinna. Nad kõik mõtlesid, et ega see kõik kaua kesta. Reis toimus loomavagunites Smerši automaaturite valve all. Pidevalt toimusid ülekuulamised, ukrainlasi vihati ja kardeti. 

Rong jõudis Tallinna 1946. aasta alguses. Ümberasustatud paigutati elama Tööstuse tänavale Meretehase nr 7 territooriumile. 27. jaanuaril 1946 sündisin Liiva tänava haiglas mina - Tatjana Ponarina. Üleelatu jättis ema hinge tugeva jälje ja ta pühendas kogu oma elu minu kasvatamisele.

Pean veel lisama, et osad repatrieeritud paigutati hiljem elama ka Paljassaare barakkidesse (algusesse, sinna, kus oli nõukogude ajal pinnast täis topitud laht), osa aeti Erika tänavale tehase Arsenal alal paiknevatesse barakkidesse. Käisin põnnina emaga kaasas, kui ta seal elavat sõbrannat külastas. Mäletan kõike suurepäraselt. Eesti sai mulle lähedaseks, sai minu kodumaaks. Ukrainasse tagasi pöördumiseks polnud raha ja ega meil seal enam ka eluaset olnud... Ema töötas joonestajana, tädi  oli aga kogu elu pearaamatupidaja. Elasime kolmekesi pikka aega Kalamajas Kalju tänavas keset kuure ja sarasid kojamehe majakeses, hiljem kolis Harkovist meie juurde ka vanaema. Ümberringi elasid eestlased ja ma pean tunnistama, et tegemist oli heade inimestega. Minu lapsepõlvemälestused nendega suhtlemisest on väga meeldivad. Suhtumine meisse oli sõbralik ja minu omaksed vastasid naabritele samaga. 
Ma tunnen, mäletan paljusid Saksamaalt repatrieeritud inimesi, kuid ei tihka neid ilma nende või nende omaste nõusolekuta nimepidi mainida. Paljusid pole nüüd enam eluski ... 

Minu ristiisa oli samuti Saksamaalt repatrieeritud Lääne-Ukrainast pärit poolakas Georgi Mnislavovitš Zavoiski, kes puhkab koos abikaasa Oksanaga Pärnamäe kalmistul mulla all. Mõlemad olid suurepärased inimesed. Ristiisa töötas veel kogu Tallinnas vedetud aja, alates 1994. aastast veel pensionieaski laevapuusepana sealsamas Mmerevabrikus nr 7, kuhu neid algful tööle saadeti. Tema ametinimetus oli ilutisler-restauraator. 

Mäletan hästi ka tädi Tanjat (Tatjana Larionovat), kelle kunstnikukarjääri  Saksamaa töölaager ära rikkus! See üksildane naine maalis ja müüs pilte. Ta lõpetas oma elupäevad Lasnamäel sotsiaalkorteris. Varem elas ta Raeplatsi ääres Õpetajate maja taga korteris, kuhu pääses just selle maja kaudu. Käisime emaga tal sageli külas, vaatasime tema maale, enamasti õlis teostatud maastikke. 

Nõnda siis jutustasin ma lühidalt meie väikese, kolmest naisest koosneva perekonna loo. Nagu mu ema, tädi ja paljude teiste nendetaoliste saatus näitab, polnud mitte kõik Eestisse, Tallinna sattunud muulased okupandid, vaid Teise maailmasõja ning tollal Nõukogude Liidus ja mitmel muul maal valitsenud poliitilise võimu ohvrid. Isegi kirjad, mida ema isale Prantsusmaale saatis, jõudsid sageli lahti kistuna tema kätte tagasi, ümbrikul venekeelne (?!) tempel: "adressaat on lahkunud". Nii elasidki ema ja tädi elu lõpuni võõral maal, mida nad armastama hakkasid, mille keele ära õppisid ja kust palju häid sõpru leidsid, ka eestlaste seast; Nad ei katkestanud ka kunagi sidemeid Saksamaalt vägisi Eestisse repatrieeritud inimestega, ehkki isegi Tallinnas oli Saksamaalt sõjavangist naasnute "tiitel" liigagi sageli takistuseks hea töökoha saamisel. Alles hiljem, Hruštšovi ajal lakati sellele tähelepanu pööramast. 

Kuid minu sugulased ja nendega Saksamaal saatust jaganud sõbrad ei suutnud elu lõpuni mõista ega võimudele andestada. Mille eest siis nendesuguseid karistati?! Miks neile ülalt alla vaadati?!

***
Tänan, et pöörate tähelepanu nende inimeste saatusele, kes Teise maailmasõja lõpul ei tulnud Eestisse sugugi vabatahtlikult, aga on siiski sunnitud kandma "okupandi" silti. Pean silmas endisi vange, Saksa vangilaagrite asukaid, keda seal väevõimuga tööle sunniti ja kes pärast väevõimuga Tallinnasse toodi.
Ja ka teised Eestisse tulnud inimesed on minu meelest sõja ning Nõukogude Liidus valitsenud süsteemi ohvrid. Pean silmas tsiviilisikuid - sõjaväelastega on teine lugu. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond