Sergei Smoljakov
Väikest Kodumaad mul ei olnud

Seda, mida nimetatakse "väikeseks Kodumaaks", minul ei olnud. Mu isapoolne vanaisa oli Orenburgi kasakas ja hukkus 1916. aastal Saksa rindel. Emapoolne vanaisa sai surma 1918. aastal, teenides ohvitserina Koltšaki armees. Nagu teada, algasid repressioonid kasakate vastu veel enne seda, kui moodustati Eesti riik, ning nende repressioonide tagajärjel hajus minu suguvõsa laiali. Kes sattus Siberisse, kes Taškenti. Ka minu isal tuli sõjaväelasena teenida mitmel pool, nõnda siis tulin mina 1941. aasta jaanuaris ilmale Habarovskis Mandžuuria piiri ääres. Pärast seda, kui Saksmaa Nõukogude Liitu ründas, arvati, et sõtta astub ka Jaapan. Meid emaga evakueeriti Uraali. Isa juurde pöördusime tagasi 1943. aastal. Kooli läksin ma Habarovskis, edasi õppisin Bakuus ja mu koolitee lõppes Leningradis (nüüdses Sankt Peterburgis). Tollal pidid koolilõpetajad kõigepealt töötama kaks aastat tootmise alal ja alles siis tohtisid nad edasi õppida. Eestis aga sellist nõuet polnud ja seepärast sõitsingi ma Tallinna, kus astusin tollal NSVL Merelaevanduse Ministeeriumile alluvasse Tallinna Merekooli. Selle lõpetamise järel sain suunamise Vladivostokki. Meie kooli vilistlasi sattus ka Sahhalinile ja Kamtšatkale, nii et juhtusin neid kohtama mitmesugustes Kaug-Ida sadamates. Kümne aasta pärast naasin Tallinna ja hakkasin tööle puksiiridel Balti Laevaremonditehases. 
1980. aastate lõpul hakkas iseseisvuse saavutamisele suunatud liikumine jõudu koguma ning nõnda ei lõhenenud mitte ainult ühiskond, vaid ka Eesti kommunistlik partei. Mõistagi oli mulle täiesti selge, mida soovib enamus eestlastest, seepärast hääletasime ka meie abikaasaga referendumil vabariigi iseseisvuse poolt. Kompartei liikmena asusin ma sellele poolele, mida juhtis rahva püüdlusi toetav Vaino Väljas. Minu arvates hakkavad alles tulevased erapooletud ajaloolased vääriliselt hindama iseseisva kompartei rolli iseseisvuse rahumeelses saavutamises. 
20. augustil 1991 viibisin ma Eestist kaugel: töötasin tollal laevaremondikompleksis Angoolas. Seal oli murrangulist momenti veelgi raskem läbi elada. Uudised Eestist jõudsid kohale hilinemisega ja ebaselgelt. Tallinnasse õnnestus mul naasta alles 1992. aastal, just samal ajal, kui hakkas kehtima oma raha - kroon.  Uus elu hakkas oma rööpasse minema. Asusin tööle Eesti laevandusse, hiljem aga töötasin Saaremaa laevakompanii laevadel. Pühendasin pool sajandit oma elust laevandusele ning nüüd pean pensionipõlve. 

Just nagu paljudel teistel, nii on ka meie pereliikmeil läinud kodakondsusega mitut moodi. Meie naisega saime "tulnukate" passid, meie lapsed ja lapselapsed on saanud Eesti kodanikeks. Tõsi, noorem tütar jõudis töötada Suurbritannias ning elab nüüd Iirimaal. Ka paljude mu eestlastest sõprade lapsed otsivad õnne välismaalt. Tahaks aga väga, et kõigile jätkuks tööd ja väärika elu võimalusi ka siin maal. 
Nii palju siis väga lühidalt endast ja oma perekonnast.    

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond