Albina Sterzleva: 
"Teise rahva keelt õppides omandad otsekui veel ühe hariduse."

Lugesin rõõmu ja huviga ajalehest Postimees (10.12.2010) projektist Mäluvara. Aitäh kõigile korraldajatele hea idee eest - võtta kuulda ja mõista nende inimeste tundeid, kes on valinud elupaigaks selle väikese, kuid kauni ja huvitava maa - Eesti. Tõsi, on hirm, et meie perekonna lugu ei sobi sellesse projekti, kuna kuulume nende inimeste kategooriasse, keda ametlikes ringkondades tavatsetakse nimetada "okupantideks" ja "võõrasteks".  
 
Meie abikaasaga oleme siberlased. Sündisime samal päeval, samas sünnitusmajas, mu mees on minust vanem ... 4 tundi! Üsna meie kodulinna Mariinski lähedal asub Koidula küla, kuhu juba õige ammustel aegadel asusid elama eestlased ja neid elab seal tänini. Õppisin ühes klassis kaksikutega, kelle nimed olid Linda ja Jaan. Lapsepõlves ja varajases nooruses teadsin Eestist ainult seda, mida õppisin geograafiatunnis. Mu mees unistas lapsepõlvest peale meremehe-allveelaevniku elukutsest ja selle eriala ta valiski. Abiellusime, kui ta õppis seda Leningradis 3. kursusel. Esimeseks teenistuskohaks sai Vaikse ookeani laevastik, linn nimega Sovetskaja Gavan - saabusime sinna, väike poeg süles ja üksainus kohver kaasas. Sõjaväeteenistus laevastikus on raske ja ohtlik, meri eksimusi ei andesta. Meremehe naise elu pole ka kerge: sagedased lahkusolekud, ärev ootamine ja samas ei millegagi võrreldav rõõm kohtumistest, mil iga koos veedetud tund on kallis. Meie pojad kasvasid üles austuse õhkkonnas isa raske elukutse vastu. Ka meie vanem poeg ja samuti vanim lapselaps valisid endale allveelaevniku elukutse.

Kui abikaasal jõudis kätte aeg siirduda uude teenistuskohta, valis meie pere üksmeelselt Baltikumi, väikese Paldiski linnakese Pakri poolsaarel. Siin töötas mu abikaasa pensionile minekuni diiselallveelaevade brigaadis. Pojad õppsid vene koolis (mis nüüd kannab nime Paldiski Vene Gümnaasium). Minu jaoks linnas tööd ei leidunud, kuna mul oli nii "eksootiline" elukutse (veinivalmistamise tehnoloog). Teadsime Paldiskisse jõudes kohe, et jääme siia kauaks, seepärast seadsime kogu elamise põhjalikult sisse. Soo peale rajasime mõne aastaga aia ja peenramaa, selleks kulus palju jõudu ja kannatlikkust. Kohalik kliima pole just kiita: üle poolsaare puhuvad Balti mere tuuled, suvi on sageli vihmane ja jahe. Kuid loodus on meil maaliline, pole lihtsalt võimalik sellesse mitte armuda! Rändasime koos poegadega Eestis ringi, peatusime ööseks mõne jõe või järve kaldal, magasime telkides, püüdsime kala. Meie poolsaarel kasvab külluslikult seeni ja marju, meres ujuvad kalad, metsades elavad põdrad, kitsed, metssead, jänesed, rebased ja paljud linnud. Ühe sõnaga - sel, kes vaid soovib ja oskab ilu näha, on siin palju vaadata.

Paldiski oli kaua aega suletud linn, siin asus suur allveelaevnike õppekeskus. Sel põhjusel pääsesid siia ainult need inimesed, kes siin elasid, teenisid, töötasid (linna said sisse sõita ainult need, kellel oli vastav luba). Meie pere saabus Paldiskisse 1976. aastal. Vanust oli meil abikaasaga tollal neljakümne ligi - see on elujõu õitseaeg, mil inimene tunneb suurt huvi ümbritseva maailma vastu. Elu Paldiskis oli neil aegadel igati huvitav ja tore. Meile meeldis rohkem kui tuhande õpilasega kool, kus käisid meie lapsed. Kooli vilistlastest on nüüd üks õppejõud Cambridge'is, teine - Los Angeleses. Koolis olid alati suurepärased traditsioonid. Nii näiteks kirjutavad lapsed alates 4. klassist kirjandeid linna minevikust ja tulevikust, siinsest loodusest. Paldiski ajalugu algab ju 1718. aastast, mil Peeter I rajas siia muuli, sadama ja Balti laevastiku kindluse. Iidsete puude allee, mis istutati omal ajal Peeter I abilise krahv Minini käsul, kaunistab siiani linna sissesõitu Vana-Tallinna maanteel. Kindluse ehitamist juhtis Puškini esiisa Abram Hannibal. Siin teenis Afanassi Fet - vene poeesia uhkus. Säilinud on ka juba enne Peetri aega ehitatud majakas. Siin asub ka kuulsa skulptori Amandus Adamsoni suvemaja; just tema on Russalka ja Sevastoopolis asuva maailma ainsa hukkunud laevadele pühendatud monumendi autor. Adamsoni teoseid, olgu need marmorist või puust, võib lõputult imetleda. Kahe aasta eest viidi linnaelanike seas läbi küsitlus: "Millist Adamsoni kuju te sooviksite näha linna pargis?" Inimesed valisid tookord "Laeva viimse hingetõmbe" ja me ootame, millal see projekt ellu viiakse. 

1970.-80. aastatel sõitsid Paldiskisse sageli loomingulised kollektiivid Moskvast, Leningradist, sagedasteks külalisteks olid ka Anne Veski, Jaak Joala, Tõnis Mägi ja teised. Linnas töötas jahtklubi, kus käisid ka meie pojad. Ohvitseride maja kujutas endast tõelist kultuurikeskust. 
Meie vanem poeg astus pärast kooli lõpetamist Leningradi merekooli, noorem aga omandas hariduse Talinna Polütehnikumis ja töötab nüüd meie linna Lõunasadamas. Minu abikaasa ja tema teenistuskaaslased valmistasid üheskoos allveelaeva Lembit ette muuseumieksponaadiks. Pärast armeeteenistuse lõppu töötas mees veel 15 aastat Paldiski tsiviilettevõtteis. Kui Eesti sai iseseisvaks riigiks ja linnast hakati vägesid välja viima, algasid meie jaoks rasked ajad. Kuid üks oli selge: meie pere ei lahku. Siin elas ja töötas meie noorem poeg, siin sündis pojatütar, kes õppis kohalikus muusikakoolis ja on praegu abiturient, tegeleb taekwondoga. 
Oli väga kahju, et nii paljud meie sõbrad lahkusid. Linn jäi tühjaks, elanike arv langes neljale tuhandele. Mõne aasta vältel linn otsekui polnudki elus, vaid vaakus hinge, püüdis ellu jääda (paar aastat puudus linna majades keskküte). Valus oli kanda "okupandi" silti.

Alustasin eesti keele õppimist, olles 60 aastane - ja mitte sellepärast, et tööd saada, vaid lihtsalt huvi pärast! Alguses õppisin iseseisvalt, sõnastiku abil, pärast seda – kursustel. Mul vedas: mu eesti keele õpetaja Deysi Karring on õpetaja Jumala armust! Olen talle tänulik selle eest, et ta suutis õpetada mind armastama just õppimise protsessi ennast. Ta jutustas  Eestist palju - huvitavalt, kasulikult ja huumoriga, mul oli huvitav koos temaga laulda ja luuletusi lugeda, vanasõnade, traditsioonide ja kommetega tutvuda. Minu arvates võrdub teise rahva keele õppimine veel ühe omandatud haridusega. Mulle meeldis kirjutada kirjandeid enda valitud teemadel. Vigu oli seal muidugi ohtrasti, aga see oli ikkagi huvitavam kui õpik. Olen loomult seltsiv inimene, seepärast on mul sõpru ka eestlaste seas. Naaber Anu Kiviloo õpetas mulle igapäevases elus vajalikku keelt, Õiega aga jagame lilleseemneid. Mul, tuleb tunnistada, tekib sageli küsimusi - eriti turul. Näiteks: miks nimetatakse sellist armsat lille, mis vene keeles kannab nime "Anjuta silmad", eesti keeles võõrasemaks? Praegu mina eesti keelt nii palju ei oska,  et vabalt rääkida, räägin ainult naabritega või turul. Kahjuks on väga vähe võimalust kellegagi eesti keelt rääkida, aga mul on hea meel, et seda natukenegi oskan. 

Tänapäeval, hulk aastaid pärast vägede väljaviimist, ärkab linn aegamööda uuele tsiviilelule. Paldiski asub kenal kõrgel paekaldal, talvel jäävaba sügava lahe ääres, siin leidub ärimeestele palju ahvatlevat tegevust. Muidugi on ka meie linnas, just nagu kogu maal, praegu rasked ajad (tööpuudus, linna napp eelarve jne), aga igav siin küll elada pole. Meil on linnas mitu ühiskondlikku organisatsiooni - Pensionäride Liit, veteranide ühendused, paljude liikmetega Vene Kogukond. Korraldame mitmesuguseid üritusi, tähistame laevastiku tähtpäevi (kuna meil on palju mereväeveterane), jõule, 8. märtsi, linna päeva, õnnitleme juubilare sünnipäevadel, pakume pensionäridele tasuta juuksuriteenust, käime ekskursioonidel (linnavalitsuse toel). Samuti tegutseb meil Naiste klubi, mil on sõprussidemeid Tallinnas ja Saksamaal.  

Linn usub, et teda ootab hea tulevik. Pensionärid küll naljatavad selle üle, tsiteerides ridu N. A. Nekrassovi luuletusest: "Kahju vaid, et selles helges tulevikus pole enam mind, ei sind..." Paldiski rahvas pole ükskõikne, meid huvitab kõik, mis toimub Eestimaal ja kodulinnas. Väga kahju, et noor põlvkond - meie kullafond, meie tulevik - lahkub maalt. Seni pole midagi, mis noori paeluks, siin kinni hoiaks. Ära sõidavad parimad inimesed. Kahju, et ei parane majanduslikud suhted rikka naabri Venemaaga, et meie elujärg paraneks.
 
Kirjutan üsna tihti venekeelses Postimehes ja meie kohalikus ajalehes Paldiski, mis ilmub kahes keeles. Olen nii Vene Kogukonna kui ka Naiste Klubi aktiivne liige. Novembris korraldasime aia- ja põllupidajate õhtu (Kiitlejate päev), kus inimesed said näidata oma aiasaadusi. Viisime läbi luuleõhtu, kus kõik soovijad lugesid kolm tundi jutti oma armastatud värsse. 

Vaat' nii me siin Paldiskis elame. Tasapisi...




Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond