Svetlana Alamaa
Elupäevade lõpuni ootas taat pidevalt OMI 

Minu ema sündis 1939. aastal Lisje külas (Pihkvamaal), mis Tartu rahulepingu järgi asub praeguse Venemaa territooriumil, ehkki paljud eestlased peavad seda ala seniajani enda omaks ja arvavad, et venelased on selle neilt ära võtnud. Seepärast polnud meil ka kodakondsuse saamisega mingeid probleeme. 
Vanaisa ja vanaema peres oli palju lapsi - kokku 10 hinge! Vanaisa rügas kõigest väest, et kogu seda lastekarja ära toita... Vanaema tegeles kogu elu laste ja majapidamisega. 
Mind on mu perekonnalugu alati huvitanud, aga sellest räägiti kodus väga vähe, peaaegu üldse mitte - kuni ma ise lõpuks küllalt visadust ilmutasin. Paraku juhtus see suure hilinemisega, alles siis, kui vanaemad ja vanaisad olid juba siit ilmast lahkunud ja isagi polnud enam elavate kirjas...
Aga üht-teist on ema mulle siiski jutustanud ... 

Venemaal elasid nad väga vaeselt, neil ei olnud tööd ega toitu (peale selle, mis metsas kasvas). Seepärast rändas kogu perekond läände - Kagu-Eestisse. Siingi kehtis juba kolhoosikord, aga vanaisale kui suure pere peale anti mitte ainult tööd, vaid ka eluase, maja, mis oli kulakuteks kuulutatutest maha jäänud. Nad elasid Eestis väga paljudes kohtades - osaliselt sõltus see vanaisa tööst, aga oli ka erinevaid aegu ... Vahel juhtus, et vanaema käis talust tallu ja pakkus oma lapsi sinna tööle... "Võtke minu tüdruk, ta on hea," veenis vanaema pererahvast, tõugates tütart võimaliku tööandja kätesse. Nälg pole naljaasi, kui süüa tahad, oled nõus kõike tegema... Seda enam, kui sul on laua ümber nii palju näljaseid suid, üks laps väiksem kui teine. 
Tollal ei teadnud ju vähese haridusega ja jumalakartlikud inimesed soovimatust rasedusest hoidumisest midagi ning tõelisel kristlasel ei sobinudki sellist asja teada - sest MITTE MISKI polnud väärtuslikum kui ELU!
   
Mõnes kohas kuulusid maja juurde ka aed ja peenramaa. Siis töötas kogu pere kõige väiksematest suurteni sel aiamaalapil ja elul  polnud väga vigagi... Nooremad lapsed, tõsi küll, istusid iga porgandikese peale .... ja tirisid need salamahti peenrast välja, maldamata oodata, kuni need suureks kasvavad. LAPSED on lapsed - mis sa ikka kostad!
"Aga mida sa sõjast (aastatest 1941-45) mäletad?" küsisin mina, kes ma olen sündinud pärast sõda, niinimetatud stagnaajal. "Kui sakslased sisse tulid, tõid nad lasterikkale perele peaaegu iga päev ämbritäie suppi  ja erinevalt teistest ei aetud vanaema tööle ... Aga hiljem, kui sakslased hakkasid taganema, otsustasid nad ikkagi kogu külale koos kõigi elanikega tule otsa panna!"
Vanaisa tegi fašistide vastu võideldes kogu sõja läbi, sai tohutu hulga kõikvõimalikke medaleid ja naases lõpuks haavatuna koju. Pärast sõda pidi ta kõik oma medalid laste toidu vastu vahetama ... Nii et mingeid sõjaveteranidele ette nähtud soodustusi meie pere küll ei näinud. Unustasin mainida üht väga olulist detaili - nii vanaisa kui ka vanaema olid orvud (vanaema vanemad uppusid kala püüdes tormi ajal Peipsi järve, vanaisa vanematest polnud midagi teada ja talle kohe üldse ei meeldinud sellest rääkida). Külas viidi nad kokku ja pandi paari - oligi kogu armastus! Nad pidid kogu elu rügama nagu sunnitöölised, et kuidagimoodi ellu jääda. 
"Kas sina nägid, kuidas ja keda represseeriti?" pärisin ma jälle. "Mis sa nüüd - muidugi ei näinud, seda tehti ju öösel, kui kõik magasid... Tean, et hommikuks "kadusid", see tähendab, saadeti asumisele mõned soomlased." Neilt õppis ema ladusalt soome keelt rääkima; tõsi, sellest kogemusest jäi alles ainult soome aktsent tema eesti keelele. 
Need soomlased mürgitasid sovhoosi kariloomi petrooleumiga, mistõttu piima ja liha ei saanud enam toiduks kasutada. Koostati komisjon asja juurdlemiseks, Hruštšov ise sõitis Villemi sovhoosi kohale, et kahjurluse juhtumit klaarida! Uurimise tagajärjel küüditati osa neist soomlastest "nõukogude võimu kahjustamise" eest, aga ema soomlannast sõbranna pere ei puututud, sest tema isa oli sõdinud rindel sakslaste vastu ning tal oli palju lahinguautasusid... 
Eks tänapäevalgi leidub vahel kahjutegijaid, aga toona oli sõjajärgne näljaaeg ja sellistel aegadel tuleb ikkagi aru saada, et sa oled INIMENE ega peaks niimoodi käituma, hävitama karja kättemaksuks vihatud võimule (lihtsad inimesed ostsid ju seda liha ja pidid selle siis ära viskama ...). 

Elus juhtub imelikke asju. Minu ema tutvus mu isaga Tallinnas, kui vanemad õed olid ta Tartust ära enda juurde elama toonud... Sombuse pilves ilmaga nägi pealinn välja niisugune, et ema oleks tahtnud kohe otsa ümber pöörata, aga nagu rahvasuu ütleb: rong oli juba läinud! Tartusse jääda ei saanud - vanaisa võttis kogu ema teenistuse endale ja jõi selle koos vanema vennaga maha. Siinkohal tuleb selgitada: vanaisa ei joonud mitte ainult sellepärast, et praktiliselt kogu meessoost elanikkond siin maal tollal sellega tegeles - lihtsalt lapsed sirgusid suureks ja kõik peale kahe noorema hakkasid vanematekodust lahkuma. Suid jäi küll laua ääres vähemaks, aga vanaisa jäi kuidagi kurvameelseks. Elupäevade lõpuni ootas taat pidevalt OMI külla ja kui keegi meist kohale sõitis (muide, mitte tühjade kätega), haaras ta kohe õnge ja tormas kalale. Tagasi tuli ta alati suure saagiga, millega laua kattis - kuidas siis muidu?! Kes siis veel OMADE eest hoolitseb, kui mitte tema?! Isegi kui kalu hakkas järves vähemaks jääma, tõi tema neid ikka terve ämbritäie! Me kahtlustasime endamisi, et vahest ei saanud ta järvest ainsatki kala ja ostis need hoopis poest, aga me ei teinud sellest kunagi välja, sest ei tahtnud ta tuju rikkuda. Taat armastas meid kõiki - oma lapsi ja lapselapsi - nii väga.
Isegi siis, kui surm lähenes, kutsus ta meid kõiki korraga hüvasti jätma ega läinud teise ilma enne, kui see tehtud sai. 

Minu isa oli poluvernik ehk setu, nagu eestlased seda omaette rahvakildu kutsuvad. Isa lapsepõlv möödus õige lähedal neile kohtadele, kus ema kasvas - Kulje külas Peipsi lõunakalda lähedal. Aga tuttavaks said ja armusid nad Tallinnas ... Juhtub ka nii! Küllap räägitakse õigusega, et "kõik teed viivad Rooma", st pealinna. Isapoolne vanaisa suri just siis, kui mina sündisin; räägitakse, et ta olevat olnud väga kena mees... Isapoolne vanaema käis kogu elu setu rahvariietes, ainult harvadel puhkudel vahetas igapäevased rõivad pidurüü vastu. Ta ei rääkinud sõnagi vene keelt (kuigi sai kõigest aru ja kõik ta viis last rääkisid vene keelt vabalt). Tänu sellele valdan aga mina vabalt eesti keelt - mind "sokutati" sageli terveks suveks isapoolse vanaema juurde. Seal tuli tahes-tahtmata oma esivanemate keelt õppida! Tõsi, pärast pidin Tallinnas nii mõnegi asja ümber õppima, sest setu keel erineb oluliselt eesti kirjakeelest. Kuid lapse mälu on paindlik ja ka õues oli kaaslasi, kellega eesti keelt rääkida.
Ka isapoolne vanaema oli kogu elu koduperenaine: hoidis karja, hoolitses aia ja peenramaa eest. Mäletan, kui väga meie, lapsed, ootasime autolavkat, mis käis Kulisko külas (Värska kõrval) korra nädalas ja tõi kaasa komme - "vähilakkasid" ja "lehmakesi", mis olid kõigi laste lemmikud. Ja kuigi mingit suurt küllust toona polnud, elati kuidagi nagu lõbusamalt. Ema meenutab siiamaani suure austusega oma ämma ja seda, kuidas too õpetas oma kogenematule miniale, et ega päris kõigest ole ka tarvis mehele rääkida ...
  
Kahju, et nüüdsel ajal on paljud eestlased muutunud nii kalkideks nende vastu, kes eesti keelt ei valda ... Rääkigu need poliitikud mida tahes - vene keele rääkijate tõrjumine ON OLEMAS. Jälle makstakse kätte... ja ikka jälle - lihtrahvale. Aga see on juba hoopis teine lugu. 


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond