Milla Toivere
Elu tuleb teha talutavaks

Enne Eestisse tulemist elasid minu vanemad oma kahe lapsega Ingerimaal, kuhu nende vanemad (minu vanavanemad) olid tulnud Kagu-Soomest parema teenistuse otsinguil. 
Eestisse tulime elama 1942. aastal, kui sakslased küüditasid kohalikud elanikud ära. Soomlased toodi Eestisse, pärast karantiini Klooga koonduslaagris saadeti Ingerimaa soomlased põllutöödele (taludesse ja riigimõisadesse) täpselt samamoodi, nagu seda tegid venelased Siberis muude rahvastega - Rakvere turul meid "maha müüdi ". 1943. aastal viidi soomlased Soome, kust Soome valitsus andis nad välja Nõukogude Liidule  (1944.-1945 .a vahetusel). Kuigi kõigile lubati naasmist kodukohta, viidi kõik Kalinini oblasti mahajäänud kolkasse. 
Tagasipöördumine Ingerimaale ei olnud võimalik, sest soomlasi seal sisse ei kirjutatud, seega ei saanud seal töötada ega elada. 
1946. aastal leiti töökoht ja ka elukoht Eestis (Mäetagusel). Siin pakuti tööd vastavalt kvalifikatsioonile ja ka eluase anti. Eelnevalt oli tuttav miljöö, ka eesti keel oli arusaadav tänu lähedasele sarnasusele soome keelega. See kergendas uuel kodumaal sisseelamist. 
Eestist ei olnud täpsemat informatsiooni. Vanemad teadsid keelte sugulusest, ka luterliku usu mõjust kultuurile, seetõttu oli üldine õhkkond omane ja suhtlus eestlastega ei valmistanud raskusi. Mina küll seda ei tunnetanud, sest olin laps. 
Minul mingeid ettekujutusi elust Eestis ei olnud. Vanemad rääkisid, et Eesti jättis vägagi vaese mulje: riided mitte ainult paigatud (seda tuli ette ka Ingerimaal), vaid lausa auklikud (eriti tööriided meestel), massiliselt käidi veel pasteldes, käidi ka kalossides (kingade asemel) villaste sokkidega. Toit oli ka kesine - peamiselt pekikaste kartulitega või piimatoidud: piimasupp, kruubipuder, räimed värskelt ja soolatult (ajajärgul 1942-1951). 
Oma erilisemaid muljeid mul ei ole. Ema kinnitusel oli väga meeldiv, et siin sõjategevust ei olnud (1942. aastal). Elada pideva sõjategevuse piirkonnas ei olnud meeldiv: kuuliaugud kuivavas pesus, iga hetk tuli olla valmis keldrisse hüppama või varjendisse jooksma. Klooga laagrist on siiski ebameeldivad mälestused isegi minusugusel lapsel (olin siis kuueaastane). Koheldi meid tolleaegsete saksa koonduslaagrite kombel: väga vilets laagritoit (koorega keedetud kartulid räimesupis jms), pealiskaudne tervisekontroll, üleolev ja alanadav suhtumine. Olime "russische Schweine" ("vene sead"), kuigi meie ajalooline isamaa Soome oli ometi sakslaste liitlane sõjas!
Vanemad leidsid 1946.a töö tolleaegses MTJ-s (masinatraktorijaamas). Sealt anti ka korter (tuba ja köök). Oli võimalus lehma pidada, põrsas kasvatada, ka kartul ja muuköögivili (s.h. kurgid) toodi oma peenramaalt. Tänu sellele oli maal lihtsam elada kui linnas. 
Kuid palgatööl maal on oma seaduspärasused. Kui vahetad töökohta, tuleb ka uude kohta kolida. Nii elasid minu vanemad Mäetagusel, Vändras, Helmes, Ravilas, Riisiperes. Osa kolimisi tingis vajadus peita oma jälgi NKVD eest (kolimine Vändrast Helme), osa töökoha vahetusega ja ka elukutsevahetusega. Mina oli neil aegadel õpilane, hiljem üliõpilane.
Konflikte ei olnud kellegagi. Igal pool leidus häid inimesi. Minul ei olnud ei lapsena ega nooruses konflikte rahvuslikul pinnal.
Sain hariduse kolmes keeles: I klass soome keeles, II klass venekeelses koolis, seejärel eestikeelses koolis. Sellele järgens ülikool vene keeles, stažeerimine Soomes (soome keeles). Kõikide keelte oskamisest on olnud kasu.
Lõpetasin ülikooli Moskvas. Sealt suunati tööle Tallinna. Siin läksin TPI aspirantuuri. Kaitsesin väitekirja Tartu Riiklikus Ülikoolis 1971. aastal. Töötasin õppejõuna tolleaegses TPI-s. Nüüd olen pensionil. 

PS. Tasuks õppida tundma Soome kogemusi muulaste integreerimisel. Neil on häid kogemusi venelastele keele ja rahvusliku kultuuri õpetamisel. Suurt tööd tehakse ka sisserändajate lastele keele õpetamisel, mis algab juba lasteaias. Nende kogemus kahe kasvataja rakendamisel, kellest üks räägib lastega ainult vene, teine aga ainult soome keeles, on andnund üllatavalt häid tulemusi, kusjuures lapsi ei traumeerita. 
Ka meil tuleks muulastele eesti keelt õpetada juba lasteaias. Asjatu on kartus, et ka eesti lapsed saavad vene keele maitse suhu. Venemaa on meie naaber ning meile on antud hea võimalus nendega kaupa teha. Ei tule ainult ise nendega suhteid rikkuda. On väga kahju, et Mart Laari juhtimisel jätsime kasutamata võimalused seal realiseerida meie põllumajanduse toodangut ning see tõi kaasa meie põllumajanduse tunduva taandarengu.
Poliitika ei tohi segada majanduse arengut. Poliitika ülesandeks peab olema majandusele soodsate arenguvõimaluste loomine. Venemaaga suhtlemisel tuleb kasuks ka vene keele oskus. Olgu selliseid oskajaid vaid rohkem. 
Paar lisamärkust ankeedile.
1. Eestis suhtutakse liiga nõudlikult eesti keele oskusesse. Olen ise sellega kokku puutunud. Kord saadeti mind arsti juurde, kes oli kitsa eriala spetsialist. See arst (kahjuks!) rääkis pudikeelt, (ta ei hääldanud häälikut "R" ja veel mingit). Kohati oli raske tema kõnest aru saada ja kuna mul oli vaja teada, kuidas olla, mida teha, olin sunnitud paar korda üle küsima, et aru saada. Siis arst käratas minu peale: "Teie küll eesti keelt ei oska!"
Mul tuli tahtmine püsti karata, sest selline etteheide torkas mind nagu nõelaga, kuna olen eestikeelses koolis alates IV klassist lõpetanud kõik klassid kiitusega. Ma ei oleks ju saanud seda teha, kui ma ei oleks osanud eesti keelt nõutaval tasemel. 
Kes siis meist ei osanud eesti keelt? Mina ei pea pudikeelt täisväärtuslikuks eesti keeleks. 
Kuid ma ei saanud esitada oma argumente, ma vajasin ravi.
Ravi andis tol korral tulemusi ja ma viisin ravivale arstile kimbu roose. Tal oli selle üle väga hea meel. Küllap talle toodi lilli harva. Ka mina tegin seda vaid viisakusest, kinkijale see rõõmu ei valmistanud. 
Ka minu ema, kes õppis eesti keele perfektselt ära, jäi hätta sinise passi saamisel. Talle öeldi, et kodakondsuse saamiseks tuleb tal tuua tõend keeleoskuse kohta. Ema küsis: "Mis keeles ma teiega räägin?" Siis ametnik vabandas end sellega, et seadus on selline.
Kuid kõige inetum, et kiuslikult osatatakse neid, kes püüavad kasutada eesti keelt, kuid teevad rääkimisel siiski vigu. Väga inetu oli Postimehe lisas avaldatud intervjuu Olga Kosminaga - kõik tema kõne vead olid trükitud. Kas Postimehel ei ole keelekorrektroreid? Kui need vead lasti trükkida nimelt osatamiseks, siis see on äärmiselt inetu tegu. Kui isegi nimelt tahaks midagi eriti inetut teha, siis ei oskaks midagi sarnast välja mõelda. Mul kadus austus Postimehe vastu.
Esineb ka lihtsalt taktitundetust. Kui ma läksin Mäetagusel koolis kolmandasse klassi, siis ma alustasin õppimist kolmandas keeles. Enne olin õppinud ühe aasta soomekeelses koolis, siis aasta venekeelses koolis. 
Teisel või kolmandal koolipäeval tegi õpetaja meie klassis etteütluse. Ka mina pidin seda kirjutama. Ja ma kirjutasingi. Tuli kirjutada sõna "tädi". Ma juba teadsin, et eesti keels tuleb kirjutada "t" ja "d", soome keeles aga "t" ja "t" , kuid ma olin unustanud, kuidas ladina tähestikus kirjutatakse "d"; laps unustab ju kiiresti. Mul ei jäänud muud üle, kui kirjutada "täti". Muidugi oli mul ka teisi kirjavigu. Ja ma sain etteütluse eest hindeks "1". Imestan seda pedagoogi, kes nii tegi. Muidugi pidi ta vead parandama, kuid mina oleksin jätnud töö hindamata. (Olen ise pedagoogina töötanud.)
Nii ma lõpetasingi kõik koolid kordagi hinnet "2" saamata ja mäletamist mööda ei ole saanud ka "kolmesid", aga ühe "palli" olen saanud. 
Tragikoomiline on veel see, et ega eestlased ise oma keelt kuigi perfektselt räägi. Minule koolis õpetati, et tuleb öelda "praegu", aga TV-st ja raadiost ma kuulen: praega, praegust, praegast. Veelgi enam - nüüd peab olema igal külal oma eesti keel, võrumaalastest lastel peab olema oma aabits oma keelega, Kihnu saare lapsed peavad lugemist õppima aabetsist. Kui ühine eesti kirjakeel kaob, siis millist keelt peavad õppima muulased?
Kas me ise räägime laitmatult võõrkeeli? Me ju pursime neid, aga meile antakse see andeks.
2. Eesti kodakondsuse seadus on ajast maha jäänud. Praegune kodakondsuse seadus, mis töötati välja 1938. aasta kodakonduses seadusele tuginedes Mart Nuti juhtimisel, võttis üle seaduse vananenud seisukohad. Kodakondsus antakse vaid isaliini pidi. Kas siis lapsed sünnivad ilma emata? Laps sünnib nii isa kui ka ema suguraku ühinemisest, mõlemad on selles võrdsed. Sellest on juba aru saadud mujal maailmas. Kui lapsevanemad on pärit erinevatelt maadelt, siis on nende otsustada, kus nad elama hakkavad. Ametnike ülesanne on vaid nende soov vormistada. 
Samas võrreldes 1938. aasta seadusega on tunduvalt tõstetud nõudeid. 
Liigne tähtsus on antud ka sünnimaale. Eestlane, olgu ta sündinud kustahes (maal), on eestlane ja selleks tuleb teda ka pidada. 
Oli valus kuulda, et Jaan Kaplinskile ei tahetud anda Eesti kodakondsust, sest  tema isa oli poolakas. Tema ema oli ju puhastverd eestlane! Ja tema poeg on toonud kuulsust eesti kirjanudele - ta on üks enim tõlgitud eesti kirjanikke. 
Parem ei olnud lugu Heinz Valguga. Tema oma õnnetuseks oli sündinud Ingerimaal ja seepärast oleks pidanud end alandama, et saada Eesti riigi kodanikuks. Aga tema oli ju see, kes innustas kõiki iseseisvuse eest võitlema : "Me võidame niikuinii!" Ja hoopis valus oli vaadata Vladislav Koržetsi, kes TV saates näitas uut Eesti passi. Talle ei tahetud seda anda, sest tema vanaema, puhast verd eesti neiu, eelistas eluaegsele teenija staatusele abielu poolakast revolutsionääriga, kes oli saadetud poliitilise tegevuse eest Siberisse, seda veel tsaariaegadel. Oleks see neiu teisiti toiminud, ei oleks meie head humoristi ja saatejuhti ega looduse puhtuse eest võitlejat. Eestis oleks üks hea inimene vähem. 
Praegusel kujul on kodakondsuse seadus lausa tagurlik. Ta vajaks kaasajastamist. 
3. Iseloomulik on lihtsustatud aruaamine integratsioonist. Korraldatakse mõned üritused ja leitakse, et integratsioon on toimunud. Siis imestatakse, et midagi ei ole muutunud. 
Aga ei saagi muutuda, sest integratsioon on pikaajaline protsess. Seda on uurinud sotsioloogid USA-s. Nad tulid järeldusele, et integreerub alles kolmas põlv sisserändajaid. Esimene põlvkond sisserändajaid omandab vaid osaliselt uue kodumaa keele ja kombed, nad peavad end endiselt oma varasema kodumaa elanikeks ("Ma olen itaallane, kuigi elan USA-s"); teine põlvkond on kakskeelne (oskab nii oma vanemate emakeelt kui ka uue kodumaa keelt), nad identifitseerivad end kahepaiksetena ("Ma olen itaalia päritolu ameeriklane"); alles kolmas põlvkond tunneb ennast uue kodumaa täisväärtusliku kodanikuna ("Ma olen ameeriklane"). 
Selle kohta ilmus laulva revolutsiooni ajal ajalehes Rahva Hääl järjejutuna huvitav teaduslik artikkel - igati kasulik lugemine. Kahjuks täpsemalt ei mäleta, kuid hea tahtmise juures on kindlasti võimalik see artikkel üles leida. 
Tänapäeval meil integratsioon ei toimi veel. Kui palju on meil juhtivatel kohtadel teiste rahvuste esindajaid? Neile ei anta võimalusi ka siis, kui nad laitmatult oskavad eesti keelt (Sergei Ivanov, Denis Boroditš, Olga Sõtnik). Ainsana ei kiusa venelasi ja muulasi taga Edgar Savisaar. Seepärast ongi ta muulaste silmis suur autoriteet. 
Palju arusaamatusi tekitab keeleküsimus koolides. On lausa karikatuurne, kui haridusminister Tõnis Lukas hõiskab: "Gümnaasiumide eestistamine tuleb!" Ja ausalt öeldes on see ka taktitu ja vale. Sest sisuliselt minnakse üle kakskeelsele õppele: osa aineid õpitakse vene, osa eesti keeles. Kakskeelsetest õppeasutustest on häid kogemusi Prantsusmaal, kus vene emigrandid lõid kadettide koolid, kus õpetus toimus kahes keeles: prantsuse keeles õpiti üldaineid, vene keeles kõiki Venemaad puudutavaid õppeaineid (vene ajalugu, vene geograafia, vene keel ja kirjandus, vene õigeusu tunnid ja jumalateenistused). Koolilõpetajad olid hästi koolitatud kakskeelsed noored. Sellest oli väga huvitav Nikita Mihhalkovi dokfilm: õpetlik ja kasulik. 
Mis saab vene gümnaasiumide lõpetajatest, keda õpetavad halvasti eesti keelt oskavad õpetajad eesti keeles? 
Üleminek uuele õppekeelele valmistab muidugi raskusi, kuid pedagoogikal on siin kasutada mitmesuguseid võtteid:  
a) nooremates klassides ei ole vaja midagi erilist ette võtta. Laps tuleb lihtsalt panna muukeelsesse kooli. Laps omandab keele kiiresti ning lapsele ei valmista õppimine erilisi raskusi. See meetod sobib I-IV klassi õpilastele. 
b) pisut vanemates klassides tuleb laps panna klassikursust kordama. Alguses saab laps vähe aru, aga ta teadmistesse ei teki "valgeid laike", sest ta on seda juba eelmises koolis õppinud. See sobib V klassist alates. Abituuriumis on seda teha pisut hilja, kirjandi kirjutamine võib osutuda raskeks, soovitatav oleks õppekeelt vahetada paar aastat varem;
c) ülikoolis õppida soovijatele korraldada 0-kursus, kus eesti keelt õpitakse juba arvestades õppija valitud eriala. Ühe aastaga on võimalik keel omandada, sest ka venelased oskavad eesti keeles teretada ja natuke ka muud olmelist.
Olen midagi sellist ise kogenud. Pärast keskhariduse omandamist olin hulljulge ja läksin õppima Moskvasse. Oskasin küll pisut olmelist keelt, aga teaduslikku keelt mitte. Kutsuti mind tahvli juurde ja öeldi: "Пишите уровнение." Ma ei teadnud, mida teha, sest ma ei teadnud, mis on "урaвнение". Mulle dikteeriti võrrand. Ma kirjutasin selle tahvlile ja mõtlesin: "Võrrand on vene keeles "урaвнение". Kevadeks oli vene keel selge. 
Ja olgem ausad, me ei ole toiminud nii, nagu seda tehakse teistes maades: kui teistest maadest tuleb värbamise teel või isealgatuslikult tööjõud, siis see suunatakse keelekursustele uue kodumaa keelt õppima. Selleks antakse pooleks aastaks väike elatusraha, organiseeritakse eluase, kursuse lõppedes leitakse töökoht. 
Meie venelased pole seda läbi teinud, neile pole maa keelt ja kombeid õpetatud. Ime siis, et nad elavad isoleeritult oma maailmas ega kontakteeru kohalike elanikega. Tõsi, omal ajal tahtis Nikolai Karotamm võimaldada Kohtla-Järvel keeleõpet Venemaalt tulevale tööjõule, ta pidas vajalikuks anda vabu päevi keele õppimiseks. See plaan jäi teostamata. Aga siis oli teine mentaliteet: me kõik olime nõukogude inimesed, meil pidi olema üks keel - vene keel. Olid teised ajad. 
Eesti on kaotanud majandusliku rahvusluse. Meie elektrijaamades on töötajatest 90% muulased, raudteel - 70%. Kui me nad välja tõrjume, jääb kogu majandus seisma. Me ei saa enam venelasteta. See on tõsiasi. 
Elu tuleb teha talutavaks. Ja see on võimalik. Maailmas on palju teadmisi. On vaja vaid need leida ja meie tingimustes ära kasutada.
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond