Oma vanavanaema mälestustest kirjutab Tim Bluz
Väga palju sõltub inimesest endast

Minu vanavanaema Tamara Tretjakova sündis Valgevenes, väikeses provintsilinnas Novozõbkovis, kus möödusid ka tema lapsepõlv ja noorusiga. Ta elas koos oma perega suures kahekorruselises majas, mida ümbritses õunapuuaed. Memmeke meenutab lapsepõlve ja kooliaastaid Novozõbkovis  kõige õnnelikuma ajana oma elus. Tal oli palju sõpru, kellega koos sai sageli aega veedetud, ning kuus venda, kes ei lasknud tal oma koerustükkidega kunagi igavust tunda. 
Instituudis õppides kohtas Tamara noormeest, kelle nimi oli Mihhail, ja noored armusid esimesest pilgust. 1947. aasta maikuus peeti tagasihoidlikud pulmad. See oli raske sõjajärgne aeg - kõikjal olid sõjapurustused, tööd polnud. Õnneliku juhuse tahtel pakuti Mihhail Vassiljevitšile pidevat erialalist tööd Tallinnas. Olles abikaasaga nõu pidanud, siirdus Mihhail uude töökohta ning siis, kui oli end enam-vähem sisse seadnud, saatis Tamarale telegrammi, milles palus tal end ümberkolimiseks valmis seada. 
Muuseas olgu öeldud, et Tamara sõbrannad püüdsid teda keelitada Tallinnasse sõidust loobuma, veendes teda, et seal on tegemist peaaegu välismaaga ning pole sugugi teada, kuidas teda vastu võetakse; vaevalt et ta seal ka tööd leiaks... Kuid abikaasaga sõlmitud kokkulepe oli mõistagi tähtsam kui skeptiliselt meelestatud sõbrannade hoiatused. Nõnda siis pakkis mu vanavanaema asjad ning asus teele tema jaoks täiesti uude maailma. 

Rong lähenes Tallinnale, linna siluett muutus kristalse akna taga üha selgemaks siluett: teravad kirikutornid tõusid taevasse, massiivsed kivist tornid jätsid monumentaalse ja ligipääsmatu mulje. Noor neiu sattus otse keset salapärase linna võluvat artmosfääri. Esialgne ärevus asendus uudishimuga. Juba esimesel päeval näitas Mihhail Vassiljevitš talle vanalinna vaikseid nurgataguseid, need mõjusid kohe veetlevaina. Äsja pealinna saabunud külalisele tuli üllatusena ka see, et kohalikud elanikud oskasid rääkida vene keeles. 
Esimestel aastatel elasid Tamara ja Mihhail Meriväljal, kus jagasid korterit veel ühe perekonnaga. Vanavanaema jutu järgi suhtus aga naabrinaine neisse erakordselt vaenulikult ning püüdis tema elu igapidi kibedaks teha. Kuid selle asemel, et pahaseks saada, õppis Tamara tasapisi toitu valmistama ja koduse majapidamisega toime tulema. 
Mihhail Vassiljevitš hakkas peagi mõtlema, kuidas oleks võimalik saada perele omaette korter. Pärast mõni kuu kestnud asjatuid otsinguid leidis ta samas rajoonis ühetoalise korteri. Selle olukord jättis küll kõvasti soovida: põrand oli katki, laes olid praod, kust tagatipuks sadas alla lutikaid ja kirpe. Ükskord pärast lõunat tungisid tüütud putukad lausa hulgakesi pererahva jalgade kallale. Selge oli, et niimoodi enam edasi elada ei saa, tuleb tegutseda. 
Mihhail Vassiljevitš pani korterile täiesti uue põranda, ehitas ise uue ahju, kattis lae kahekordse vineerikihiga ning lisaks kaunistas selle maitseka ornamendiga (vanavanaisa oli nimelt meisterlik kunstnik). Niisamuti said täiendava kattekihi seinad - selleks, et ei peaks kuulama naaberkorteris elava perekonna karjeid (seal elas ema seitsme lapsega, aga naine kannatas psüühikahäire all ega käitunud alati adekvaatselt). 
Nõnda siis sai tühjalt seisnud ja elamiskõlbmatust korterist sõna otseses mõttes paari kuuga täiesti hubane eluase. 
Tallinnasse saabudes asus Tamara Jefimovna kohe tööle bibliograafina linna raamatukokku. Kuna ta oli hariduselt filoloog, meeldis see töö talle väga. Raamatukogus tutvus ta mitmesuguste huvitavate inimestega, aidates tudengitel, õpilastel ja õpetajatel vajalikku kirjandust leida.

Mõni aasta hiljem sündis Tamaral poeg ja järgmised kümme aastat pühendas ta poja kasvatamisele. Kui poiss suuremaks sirgus, sai Tamarast Pirita koolis kirjandusõpetaja. Veel mõningate aastate möödudes kolis perekond Mustamäele ja Tamara Jefimovna töötas pensionileminekuni koolis, mis asus otse nende maja kõrval. 
Eestis elatud aastatel leidis Tamara endale palju uusi sõpru ja tuttavaid, nende seas ka eestlasi. Ta pole kordagi kahetsenud, et saatus tõi ta elama sellesse suurepärasesse paika maamunal. Kõik inimesed, kellega ta eluteel kohtus - hoolimata igaühe rahvusest - on tema mällu jälje jätnud. Vanavanaema on väga rõõmus, et sõbrannade jutud eestlaste tõrjuvast suhtumisest venelastesse ei leidnud päris elus kinnitust ning et igapäevases elus ei tulnud kokku puutuda mingite rahvustevaheliste hõõrdumistega. 
Loomulikult ei ole Tamara unustanud oma sugulasi, kes elavad Venemaal. Nad helistavad sageli, vahetavad kirju ning püüavad üksteisel võimalikult sageli külas käia. 
Kokkuvõtteks võin öelda, et meie elu kujuneb niisuguseks, nagu me ise soovime, ning väga palju sõltub inimesest endast. Minu vanaemal on varuks tohutu hulk kõikvõimalikke lugusid ja seiklusi, millest võiks kirjutada terve raamatu. Ta on väga õnnelik selle üle, et ei võtnud omal ajal sõbrannasid kuulda ning avastas enda jaoks uue maa.
  

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond