Marina Serebrova jutustus armastusest, mis, nagu ta kirjutas, seostub just Eestimaaga.

Ma surin kaks aastat tagasi. Ma ei kirjuta teile selleks, et jutustada, milline elu mul siin on – või ei ole; kirjutan, et kõnelda teile "Minu Igavesest Armastusest". See on lugu "Minu Igavesest Armastusest"! Enne aga, kui alustan, tahan öelda, et Tõeline armastus ei sure – mitte iial! Isegi teises ilmas ta ei sure, isegi siis ei sure, kui teda püütakse tappa, isegi siis ei sure, kui te ise seda soovite. Armastus ei sure! Ta on igavene!

Taevas ma mõistsin, et minu elu mõte oli – oodata teist kohtumist Ramiliga. Ma ei taha teda kirjeldada. Õigemini, ma lihtsalt ei suuda kirjeldada teda nõnda, et te tõesti taipaksite, milline ta on. Ainult mulle ja Jumalale on antud näha teda nii lõpmata kaunina... uskumatult imelisena... Kõige, kõige Kallimana! Iga tähte, iga rida selles kirjas toidab sügav armastus tema vastu ja iga tema ripsmekarva eest, iga pisara eest, mis langeb tema kurbadest silmadest, olen ma valmis viimseni kõigest loobuma, et ainult tema ei peaks kannatama. 
Niisiis! Teisel kohtumisel mõistsin, et olen kadunud! Must roos puhkes õide! ... Ta röövis mu nagu uljas ronk! Tol õhtul kõrgus taevas meie kohal, õuedes kõlasid kitarrid, aga tema ilmus nii muretult aknale... peatus ja puhus huuli torru ajades klaasile... aken läks hingeõhust uduseks, ta tõmbas sõrmeotsaga õrnalt üle selle... Kirjutas: "ARMASTAN" ja läks kohe edasi; kiri haihtus. Lamasin voodil ja palusin Jumalat, et ta ei ärataks mind, ma ei uskunud, et see pole uni! Ma janunesin selle järele, ma hingasin sellest! Ta tuli duši alt, ma katsin ta pehme pleediga, mis lõhnas mu ülemaise armastuse järele... suudlesin teda kaelale ja hakkasin klaverit mängima... Ta uinus Chopini saatel... Aga kui ta hommikul akna juurde läks ja jälle sellele hingas, nägi ta kirja: "SINU". Ta jalad vankusid, hing vakatas mõneks hetkeks. Ta teadis, et Armastus tuleb üksainus kord! Ja SELLINE inimene taipab kohe... Kõik, mis oli tema elus enne seda päeva – oli olnud võlts, uni, viirastus!... Tema elu algas sel päeval, mil ta ringiga taas minu juurde jõudis. Just sel päeval mõistsin esimest korda, et minuga on lõpp... Pärast meie pikka, umbes viis aastat kestnud lahusolekut, pärast meie teist kohtumist sai meil tavaks kirjutada teineteise jaoks akendele sõnumeid. Kirjutasin talle: "Sa oled mu uni." Tema vastas: "Ära ainult ärka!" Kõige salajasemaid soove jätsime hotellide, autode akendele... või sõprade koduaknaile. Olime koos ligi aasta. Pärast – mind enam polnud. 
Nüüd tulen tema juurde ainult siis, kui ta magab. Uitan kaua ta korteris, kõnnin nurgast nurka, astun paljajalu tema vaibal... liuglen parketil...
"Võib-olla käis ka tema siin täna paljajalu, tulles duši alt või minnes sinna?" Ta jäljed soojendavad mu samme... Heidan sageli pilke magamistoale, kus ta magusasti magab... kuid mu jalad tõrguvad sinna minemast... et ma ainult ei segaks ta und... Mööduda – jah; aga äratada teda nii kohutavalt... ehmatada, häirida... Hoidku Jumal, et ma talle liiga ei teeks! ... Hingan sisse ta keha lõhna – ta on siin kõikjal... Kui te vaid teaksite, kui valus on vaikida, kui raske on näha ja samas mitte suuta sõnagi lausuda... Köögis näen roose – nagu alati. Need on mulle! Märkan metalsel pinnal ta soolaseid pisaraid, hing tõmbub valust kokku... Lähen tema jalutsisse... laskun tasakesi põlvili, siis tõusen ta sängi ees... Kui võtan julguse kokku... sosistan hääletus meeleheites: "armastan" ... "suudlen", "hellitan" ... lausun sooje sõnu... Ja siis tõusen arglikult, istun ta voodiveerele... võib-olla nihkun veidi lähemale... ma ei hoia end tagasi, seal, tema juures, hirm peaaegu kaob, seal ümbritseb mind tema õrnus... hoolitsus, armastus. Issand, kui tugevasti ma seda tunnen! Otsekui esimest korda!... Mu Armastus – on kõikjal temaga! Ma ei suuda nutta. Lihtsalt ei oska enam . Aga valu tunnen ikka veel! Rusuvat, halvavat... tuima valu, mis ei jäta mind rahule... Mure ja kurbus rõhuvad mind isegi seal üleval... Ei, mitte füüsiline valu! Hingevalu! Temaga koos veedetud ööd on mu viimane rõõm, mu ainus muinasjutt! Neil kahel aastal on ta võtnud uue aasta vastu üksinda. Ta istub aknal, valab endale šampust ja nutab iga kord mind meenutades. Aga mina ei saa tema saatuse vastu, olen nii nõrk, nii jõuetu... Vaatan aknasse, vaatan teda, tema pisaraid – vaatan, aga kuivatada neid ei saa... Ei saa öelda talle nagu tavaliselt "armastan!", ei saa anuda temalt andestust, ei saa ei seistes ega põlvitades öelda talle: "Mu Täheke! Ära nuta, ma olen siin, sinu juures, Sinuga! Ära nuta, palun, pole vaja! Ma ju Armastan Sind, Mu Rõõm!" Veel tean, et ta jätab mulle endiselt akendele kirju. Iga päev maalib ta sõrmega tähti külmale klaasile – lootuses, et ma neid kunagi loen! Kuidas ma küll tahaksin, et ta sõrmed jälle mind süütaksid, kuidas ma unistan taas tunda tema puudutusi oma kehal... kehal, mida mul enam ei ole. Ja kirjad? Ma ei saa neid lugeda, sest nüüd ei tee mu hingus klaasi uduseks.
Eelmine aasta oli erakordne. Ma ei taha jutustada teile teispoolse elu saladustest, aga ma teenisin ära ühe soovi täitumise. Unistasin sellest, et võiksin lugeda viimast kirja, mille ta klaasile jättis. Ja kui ta uinus, istusin kaua tema voodil, silitasin ta juukseid, suudlesin ta käsi... Ja siis... siis läksin akna juurde. Teadsin, et seekord mul õnnestub, teadsin, et suudan näha ta sõnumit –  ja nägingi. Ta oli öelnud mulle vaid üht: "JÄTA MIND"
Eelolev uus aasta saab olema viimane, mille ta üksinda vastu võtab. Mu viimne soov lubati täita – selle hinna eest, et ma ei saa enam kordagi tema juurde minna, et ma ei näe teda enam iialgi. Sel uusaastaööl, kui kellad löövad kesköötundi, kui ümberringi kõik lõbutsevad ja üksteist õnnitlevad, kui kogu maailm tardub uue aasta esimese hingetõmbe, esimese sekundi ootuses, valab ta šampuse pokaali, läheb aknale ja näeb seal kirja: "JÄTAN SIND..."
 


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond