Jaroslav Tolstikov
Joska“. Insenerist ajakirjaniku mälestused


I  31.juuli 1954

Oli tavaline suvepäev. Ei midagi erilist. Soe ja päikeseline, nagu ikka sel aastaajal. Tavaline päev enamuse reisijate jaoks, kes äsja rongiga Leningradist Tallinna saabusid. Kuid minu, Leningradi laevaehitusinstituudi lõpetanu jaoks oli see päev siiski eriline – ma astusin esmakordselt Eestimaa pinnale. Mul polnud peaaegu aimugi, mida kujutavad endast see linn (Tallinn – mille nime tollal kirjutati vene keeles ühe n-iga) ja vabariik. Teadsin vaid, et Eestis ja teistes Baltimaades kehtestati Nõukogude võim üpris hiljuti, nii umbes viieteistkümne aasta eest. Tallinnasse suunati mind insenerina tööle pärast Leningradis asuva kõrgkooli lõpetamist. Mu töökohaks pidi saama sõjalaevanduse laevaremonditehas nr 7, täpsemalt öeldes selle Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo. (Tegemist oli salatehasega, mida ei mainitud ajakirjanduses.) Tehase aadress oli Tööstuse tänav 48, SKB aga asus Kalinini (praegu Kopli) tänaval majas nr 82.

Tegelikult oleksin tahtnud jääda tööle Leningradi, sain isegi kutse ühest juhtivast laevaehituse konstrueerimisbüroost. Seegi ei aidanud, sest Leningradi jäeti tööle vaid need, kel oli linnas elukoht (sugulased) või siis vähemalt sissekirjutus. Mina aga olin elanud kogu tudengipõlve ühiselamus. Mõtlesin tollal, et Tallinn on ikkagi etem kui kauged ja külmad Murmansk ja Tjumen, kuhu samuti meie laevaehitusinstituudi lõpetajaid tööle suunati. Tallinn oli ikkagi Leningradile üsna lähedal ja pealegi oli tegemist vaat' et Lääne linnaga.

II 
Esimene tutvus

Nõnda siis saabusingi Tallinna. Astusin vaksaliesisele väljakule. Minu esimene ja peamine eesmärk oli jõuda peapostkontorisse, kust lootsin eest leida pisikest sõnumit Magnitogorskis elavalt emalt. Otse mu ees kõrgus suur küngas, mille peal oli näha madalaid hooneid. Alles tükk aega hiljem sain teada, et see oli Toompea. Küll aga tundsin kohe ära otse jaamahoone vastas platsil seisva monumendi Rahvaste Isale Stalinile. Võtsin suuna vanalinnale, et jõuda peapostkontorisse –  reisikaaslased olid mulle ebamääraselt teed juhatanud. Pika ja Voorimehe tänava nurgal jäin seisma. Siin oleks vist asjakohane selgitada, et tollal, see tähendab nõukogude ajal, olid tänavanimed siltidel dubleeritud vene tähtedega, kuid kõikide ametiasutuste nimed olid siltidel tõlgitud vene keelde. Sildi vasakul poolel või siis ülemises osas oli eestikeelne ja paremal või allpool venekeelne nimetus. Tänavanimede tähenduse vastu Tallinnas (ja ka mujal) hakkasin huvi tundma hiljem.

Seisin siis mulle täiesti tundmatus linnas tänavanurgal (täpset teed postkontorisse ma ju ei teadnud) ning pöördusin juhatuse saamiseks esimese mööduja poole, kelleks osutus ilmselt omis asjus kuhugi kiirustav vanem naine. Vastuseks minu küsimusele ühmas ta käigu pealt midagi „joska“-taolist ning kiirustas mulle otsagi vaatamata edasi.

Midagi mõistmata hämmastas mind siiski selline ebaviisakana tundunud vastus. Pöördusin sama küsimusega järgmisena vastu tulnud meesterahva poole ning tema seletas täiesti vastuvõetavas vene keeles viisakalt ja põhjalikult, mis suunas minna, kuhupoole igatsetud sihtkohta jõudmiseks pöörata.

Mis puutub aga kummalisse sõnasse „joska“, siis hiljem sain juba eesti keeles karastunud kaaslastelt teada, et see tähendab eesti keeles „ei oska“ (ei tea, ei saa aru). Juhatusest kindlust saanuna jõudsin munakivisillutisega Raeplatsile ja sealt edasi Suur- Karja tänavale. Hiljem sain teada sellegi tänavanime tähenduse. See oli tänav, mida mööda tallinlased (ehk revellased) vanadel aegadel oma lehma- ja lambakarju karjamaale ajasid. Lõpuks jõudsingi igatsetud eesmärgini, Peapostkontorisse, mille üks külg jäi Pärnu maantee äärde. (Praegu asub selles kahekorruselises majas mitu väikest kontorit. Hoone peal ilutseb  Marfinbanki silt. Seda, mis pangaga tegemist on, ma ei tea.)

III 
Tehases

Selline oligi siis minu esimene tutvus linnaga, kus elan (ja üldse mitte kehvasti) juba üle 56 aasta. Algul ebameeldiva tunde tekitanud sõna „joska“ ununes peagi. See oli ainuke negatiivne mulje, mille sain ja peagi unustasin; ainuke põhjus selle meenutamiseks käesolevas kirjatükis on esmamuljete avaldamine tollal täiesti tundmatust Tallinnast. 

Seitse esimest aastat Tallinnas möödusid töötades insener-konstruktorina SKB-s (mis õige pea kolis tehasehoonesse), tsehhis meistrina, ratsionaliseerimise ja leiutamise büroo juhatajana.

Valdav osa tehase, kaasa arvatud selle konstrueerimisbüroo töötajatest olid siis venelased (või nagu praegusel ajal on kombeks öelda: vene keelt kõnelevad inimesed), eestlasi kohtas ettevõttes haruharva. Mingeid konflikte rahvuste vahel ei esinenud. Vastastikune lugupidamine oli loomulik käitumisnorm. Sama võib öelda ka töövälise suhtlemise kohta tänavail, kohvikutes, klubides. Sellest siiski pisut hiljem.

IV 
Võrkpall

See tollal vägagi populaarne mäng paelus mind juba instituudi aegu. Sain võrkpallis isegi esimese järgu ja mängisin viimasel kursusel instituudi esindusmeeskonnas, mis oli üks Leningradi tugevamaid. Juba esimesel Tallinna saabumise päeval (tuletan meelde, et see oli 31. juuli 1954) hakkasin uurima, kuidas on võrkpalli populaarsusega Tallinnas, mulle täiesti tundmatus linnas. Kui ilm vähegi lubas, sõitsin Piritale, kus liivasel mererannal toimusid võrkpallilahingud korraga mitmel platsil. Lõin neis kohe aktiivselt kaasa, sest ei osanud oma noort elu ilma võrkpallita ettegi kujutada.

Ühel sellesama 1954. aasta augustipäeval jäid mulle silma elektrijaama vastas (Paksu Margareeta kõrval) asuva suure staadioni võrkpalliplatsid. Staadion kuulus laevastikule ja selle kohal kõrguvat küngast kutsuti madruse pargiks (praegu on seal tühermaa).

Mind kutsuti ühte meeskonda, kus treenisid laevastiku poisid Dünamo nimelisest klubist. Ilmselt mängisin ka uues kohas, uutes oludes päris hästi ning mind arvati lõpuks klubi põhikoosseisu. Peagi muudeti klubi nime – sellest sai Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja (TLOM) meeskond. Põhikoosseisu kuulusid kolm mereväeohvitseri, kelle nimesid hästi mäletan: Georgi (lihtsalt Žorka) Zarja, Konstantin (Kostja) Vasjuhin ja kapten-leitnant (tema oli kõrgeima auastmega ja ühtlasi meeskonna kapten) Gennadi (Genka) Orlov. Esikuuikusse kuulusid veel kaks madrust ja mina, sõjalaevastiku tehase insener.

Meeskonnal oli Tõnismäel ka oma treeningusaal, milles praegu on hambaravikliinik. Regulaarselt toimusid mängud Eesti NSV meistri tiitlile võrkpallis. Lisaks laevastiku koondisele osalesid neis veel sellised meeskonnad nagu Kalev (mille treener oli tollal väga tuntud Ivan Dratšov, demobiliseeritud mereväelane), TPI (Tallinna Polütehniline Instituut), Tallinna Spartak, Tallinna   Pedagoogiline Instituut ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia. 1959. aastal sai teoks tõeline sensatsioon – meie, laevastiku meeskond (kus teadagi mängisid ainult venelased) võitis Eesti meistrivõistlused võrkpallis! Võite ette kujutada, milline segadus haaras vabariigi spordijuhte. Eesti NSV meistriks tulnud meeskond pidi ju minema vabariiki esindama Harkovisse, Nõukogude Liidu II liiga meistrivõistlustele, kuid võitnud meeskonna koosseisus polnud ühtegi eestlast, vaid ainult sõjaväelased. Lõpuks langetati saalomonlik otsus – TLOM liideti Tallinna Spartakiga (seal mängisid ainult eestlased) ja selline segakoosseis (kui mitte öelda: segane koosseis) saadetigi Harkovisse. Meeskond, kes polnud kokkumängu päevagi harjutanud, kaotas häbiväärselt peaaegu kõik kohtumised – nagu võiski ette arvata.

Sellega Eesti laevastiku võrkpallimeeskonna triumf ka piirdus. Ohvitserid viidi üle teistesse linnadesse, teistesse väeosadesse, mille tagajärjel meeskond mõistagi lagunes. Suur huvi võrkpalli vastu jäi siiski Eestis (ja ka minu endas) püsima. Enesestmõistetavalt mängiti suvi läbi (hiljem, kui liitusin talisuplejate klubiga, sain mängida ka talvel). Võrkpalliplatse võis leida praktiliselt iga kooli õuest ja suvisel ajal käis neil peaaegu kogu aeg mäng. (Uutesse koolihoonetesse ehitati juba spetsiaalsed spordisaalid.) 

Veel mõned tähelepanekud. Suurepärased korv- ja võrkpalliplatsid asusid tollal Toompea tänaval. Seda mäletavad vähesed, kuid siis jäid Tõnismäelt mäkke tõustes paremat kätt asuvasse Harju mäe tagusesse lohku mänguväljakud. Need sobisid mänguks suurepäraselt, sest seal polnud peaaegu kunagi tuult. Praegu asub seal suur autoparkla – ilmselt vajavad ka masinad tuulevaikust. Kõrvalhoones oli varem Dünamo spordisaal, praegu aga näeb see välja nagu mingi mahajäetud laohoone või kuurilobudik.

Veel üks mälestus. Toompeal otse Aleksandr Nevski kiriku kõrval asus samuti suurepärane võrkpalliväljak, kus iga soovija võis mängida nii palju, kui süda kutsus. Võrku ei võetud kunagi maha – võta lihtsalt pall kaasa ja mängi. Praegu kasvavad sellel platsil suured puud, otse nende kõrval võib aga näha palju meediakära tekitanud rajatist – tasulist avalikku kemmergut. Kunagist väärt mänguplatsi mäletavad vähesed.

Tahan veel kord öelda, et mingeid hõõrumisi või, hoidku Jumal, rahvuslikku diskrimineerimist ma värske tallinlasena ei kogenud – ei asutustes, ettevõtetes, kohvikutes, klubides ega ka tänavail. Algul kõrva riivanud „joska“  vajus mälusügavusse kui juhuslik, erandlik seik.

Klubis ja kohvikutes

Tollal olid Tallinnas väga populaarsed ajaviitmiskohad kohvikud, mida iseloomustas eriline mugavus, viisakas teenindamine ja sundimatu õhkkond. Käisime sõpradega sageli kohvikus Moskva, kus mängis väike orkester – kaks viiulit ja tšello -, samuti sealsamas lähedal kohvikus Tallinn. Mõlemas võis peaaegu alati tutvuda mõne eestlannaga. Mingeid keeleprobleeme meil ei tekkinud.

Paljud vene noormehed (ma ei pea silmas ainult erariides sõjaväelasi) käisid Laevastiku Ohvitseride Maja tantsuõhtutel, kus võis tihti kohata ka eesti neide. Samas leidus ka selliseid klubisid, mida külastasid peamiselt eestlased – näiteks Raekoja platsil asuv Õpetajate maja. Ometi käisin minagi korduvalt seal tantsimas ning jällegi ei tekkinud mingeid keeleprobleeme, ebameeldivusi. Kõik tundsid end siin võrdseina.

VI „Võitlusse joomarlusega“

Minu mäletamist mööda ei tuntud säärast loosungit ei viiekümnendate aastate lõpul ega kuuekümnendatelgi aastatel –  sel lihtsal põhjusel, et tollal puudus selle järele igasugune vajadus. Purjus inimene tänaval – see oli mõeldamatu. Sellised väljendid nagu „klapime kolme peale“ (kusjuures silmas peeti „viinuškat“)  ja „rublane ring“ (poolik Stolitšnaja viin maksis 3 rubla 12 kopikat) tulid käibele alles seitsmekümnendate lõpus. Viiekümne aasta eest võis sõna „viin“ kuulda enamasti vaid kodustes peolaudades. Tollal joodi peaaegu eranditult veini (ja õlut). Kõige populaarsem veinibaar Ararat asus Suur-Karja tänaval, millega, nagu lugeja ehk mäletab, tegin tutvust juba 1954. aasta 31. juulil. Baaris said münti automaati lastes 150 grammi veini klaasi ja ... terviseks!

Hoopis teine sisu oli siis ka restoranidel. Viiekümnendate lõpus oli eriti populaarne Gloria (mis püsib tänaseni samal kohal Müürivahe tänaval). Nelja peale telliti tavaliselt pudel veini ja kergeid suupisteid - see oligi kogu söömaaeg. Kuid saalis kõlas muusika, inimesed tantsisid, sõlmisid tutvusi.
Samasugune tagasihoidlik paik oli ka Rataskaevu tänaval asunud Du Nord, kus eri rahvusest noored käisid tantsimas ja tutvusi loomas.

Rääkisin restoranidest ja kohvikutest muuhulgas ka sellepärast, et tõelisi linna kultuurimaju sel ajal Tallinnas veel polnud. Kasin ja kitsas raudteelaste klubi Kalinini (praeguse Kopli) ja Telliskivi tänava nurgal ei meelitanud kuigi palju külastajaid kohale. Oma klubisid polnud ka tehastel ja ettevõtetel, kui ehk välja arvata paberi- ja tselluloosikombinaadi klubi Tartu maantee lõpus. Praegu pole seal enam ei kombinaati ega klubi.

VII Toimetuses

Ruttasin ajas pisut ette, nüüd aga naasen tehasesse Tööstuse tänaval, kus, nagu juba mainisin, töötasin peamiselt konstrueerimisbüroos. Seal koostati parandamist vajavate traalerite ja teiste sõjalise otstarbega väikelaevade    remondijooniseid. Meie, konstruktorite ülesannete hulka kuulus ka remonditavate aluste kreenimine, see tähendab, laevadele ohutu kreeninurga kindlaksmääramine. Üks tsehh tegeles ka iseliikuvate praamide väljatöötamise ja tootmisega ning just seal möödusid kõige huvitavamad aastad minu konstruktorikarjääris. 

Lõin kaasa komsomolitöös ning panin oma võimed proovile nii tehase küllaltki suure tiraažiga ajalehes Sudoremontnik (Laevaremontija) kui ka vabariiklikes väljaannetes Sovetskaja Estonia (Nõukogude Eesti) ja Molodjož Estonii (Eesti Noorus). 1961. aastal pakuti mulle püsivat tööd Sovetskaja Estonia toimetuses (mis tegutses aadressil Pikk 40). Nähtavasti olid minu kui tööliskirjasaatja (oli tollal selline nimetus) esimesed suleproovid ajalehtedes äratanud Sovetskaja Estonia noore peatoimetaja Juhan Jürna tähelepanu.

Pärast mõningaid kõhklusi (mulle oli samal ajal tehtud ettepanek hakata linna komsomolikomitee teiseks sekretäriks) võtsin pakkumise vastu. Juba kahe aasta pärast määrati mind selle parteilise ajalehe tööstusosakonna (mis tegeles ka ehituse ja transpordi teemadega) juhatajaks. NLKP liikmekandidaadiks oli mind võetud juba tehases.

Ajakirjanikuna pidin hakkama tutvuma pealinna ja kogu riigi transpordi-, tööstus- ja ehitusettevõtete ning organisatsioonidega. Ja muidugi mitte lihtsalt tutvuma, vaid ka kirjutama ettevõtete probleemidest, neis juurutatud uuendustest ning töötavatest inimestest. Ma ei piirdunud üksnes lugejate teavitamisega toimunust, vaid reeglina püüdsin välja selgitada põhjused, mis olid viinud ühe või teise probleemi või ebaõigluse tekkimiseni. Lühidalt, tahtsin tungida asja tuumani, mitte jääda pelgaks kirjeldajaks. Pean oluliseks sedagi, et üsna sageli ei piirdunud ma antud teema kohta ühe artikli kirjutamisega, vaid jälgisin sündmuste arengut ja avaldasin terve rea publikatsioone (artikleid, kirjavahetust), mis valgustasid kitsaskohti laiemas plaanis ning lõpuks aitasid neid lahendada. Praegu domineerivad ajakirjanduses kahjuks pelgalt informatiivsed artiklid, milles pakutud napp materjal ei õhuta lugejat kaasa mõtlema. 

Olen töötanud Eesti pressis – ajalehes Sovetskaja Estonia (mis 1991. aasta 23. augustist kannab nime Estonia) ja hiljem ka Molodjož Estoniis (selle pankrotistumiseni 2009. aasta 30. aprillil) – pikka aega, 47 aastat. Võib-olla just tänu eelpool mainitud põhjalikkusele leidis minu töö korduvalt tunnustust: nõukogude ajal autasustati mind neli või viis korda, sealhulgas omistati mulle Eesti NSV teenelise ajakirjaniku aunimetus ja mulle määrati NSVL Ajakirjanike Liidu preemia; ka nõukogudejärgsel perioodil on mind ajakirjanikuna premeeritud kolm korda.

Nõukogude ajal arenes Eesti tööstus üsna tempokalt. Tallinna ekskavaatorid, Volta elektrimootorid, Kalinini-nimelise tehase (hiljem Elektrotehnik) elektrotehnika, Kreenholmi kangad olid kõrgelt hinnatud kogu Nõukogude Liidus, nii mõnigi toode ka välismaal. Ei saa mainimata jätta likööri Vana Tallinn ja Kalevi komme, mida turistid tohututes kogustes kokku ostsid. Moskvalased ja leningradlased viisid koju kaasa isegi eesti hapukoort, kohupiima ja martsipani.

Eriti tahan rääkida Tallinna Elamuehituskombinaadist, mida palju aastaid juhtis kogenud ning asjatundlik Grigori Švartser, kelle paljud on nüüdsel ajal kahjuks unustanud. Ometi töötati just Tallinna Elamuehituskombinaadis (koostöös Tallinna Ehitusega) välja suurpaneelmajade ehitamise tehnoloogia, mille abil hakati rajama algul viie- ja hiljem ka üheksakorruselisi kõigi mugavustega korterelamuid, mis aitasid lahendada pakilist ülesannet – kindlustada Tallinna uusasunikke (ja mitte ainult neid) kvaliteetse eluasemega. Vaadake kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel (aga ka hiljem) rajatud Lasnamäe elamukvartaleid – paljud hooned on juba renoveeritud. Sama kehtib  Mustamäe ja Õismäe kohta. Võib liialdamata öelda, et viie- ja üheksakorruselised suurpaneelelamud kaunistavad linna ning püsivad kasutamiskõlblikena palju aastakümneid.

VIII Väike kõrvalepõige

Nüüd tuleks minu arust teha väike kõrvalepõige, mis aitaks seletada kaheksakümnendate aastate lõpu ja üheksakümnendate aastate alguse sündmusi Eestis.

Pärast sõda hakkas Eestisse saabuma – nii riikliku värbamispoliitika kaudu kui ka omal käel – inimesi lahingutes purustatud Pihkva ja Leningradi oblastist, et osaleda vastse liiduvabariigi ülesehitustöödel ning rahvamajanduse edasises arengus. Siin loodeti saada endale hea töökoht ja võimaluse korral ka korter. Intelligentsi, ka tehnilist, oli nende hulgas väga vähe. Elama asuti enamasti ühiselamutesse (ma ise elasin kõik seitse tehaseaastat ühiselamus) või lausa barakkidesse, kus varem hoiti saksa sõjavange. Taolisi barakke võis näha Kalamajas ja Tööstuse tänaval, aga ka Stroomi ranna lähedastel aladel.

Massiline elamuehitus algas kuuekümnendatel aastatel (pean silmas Tallinna Elamuehituskombinaati, millest oli juba juttu) ja just tänu sellele tekkisid omaette rajoonid, kus domineeris vene keel. Töölgi valitses enamasti vene keel (ei maksa unustada tolle aja suurimat ettevõtet Dvigateli). Nii sattusidki Eestiga piirnevatelt Vene Föderatsiooni aladelt Tallinnasse saabunud venelased elama olukorda, kus neid ümbritses oma elulaad, omased kodused tingimused ja arusaam maailma asjadest. Eesti keele populaarsus oli väga madal, ehkki juba siis oli võimalik minna eesti keele kursustele. Ka tollane Eesti NSV parteiline ladvik ei astunud vähimaidki samme Eestisse saabunud töötajate ning nende perekonnaliikmete integreerimiseks Eesti ühiskonda. Minu mäletamist mööda ei tuntud tollal isegi sellist terminit nagu „integratsioon“, kuid kohaliku põliselanikkonna russifitseerimisest räägiti õige palju ka kõige kõrgemal tasemel. Kuulsin selliseid väljaütlemisi kaugelt rohkem kui ühe korra.

IX Kaheksakümnendate lõpp

Gorbatšovi perestroika hakkas kandma vilju – olgu siis positiivseid või negatiivseid, sõltuvalt vaatenurgast. Balti liiduvabariikides ilmnes üha tugevalt tendents lüüa lahku Nõukogude Liidust. Järjest valjemal nõuti, et avalikustataks Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollid, mille alusel jagati Ida-Euroopa riigid Saksamaa ja Nõukogude Liidu mõjusfääridesse ning mis võimaldasid Stalinil 1940. aastal arvata Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude Liidu koosseisu –  pealtnäha vabatahtlikult, tegelikult võltsitud parlamendivalimiste tulemuste alusel. 

Balti vabariikides tekkisid rahvarinded, mille tuumiku moodustasid põlisrahvuste esindajad, kes nõudsid Molotov-Ribbentropi pakti lisade avaldamist ja vabariikide taasiseseisvumist. 

Vastukaaluks rahvarinnetele tekkisid neis vabariikides (Moskva käsul?) niinimetatud interrinded (Eestis Interliikumine), mis vähemalt Eestis koondas endasse need vene enklaavi esindajad (enamasti Tallinnast ja Ida-Virumaalt), kes järgisid juba eespool mainitud harjumuspärast elulaadi. Paljud töötasid  täielikult venekeelsetes ettevõtetes (niisugustes üleliidulise alluvusega tehastes nagu Dvigatel, H. Pöögelmani nimeline Elektrotehnika Tehas, Balti Laevaremonditehas, Balti Laevastiku laevaremonditehas nr 36, mis oli tehase nr. 7 sõsarettevõte, ja paljudes teistes) ning elasid viiekorruselistes paljude korteritega elamutes, kus samuti valitsesid vene keel ja vene kombed. See osa Eesti elanikkonnast lihtsalt ei teadnud, ei suutnud aru saada, mida tahavad eestlased (keda nad nii mõnigi kord natsionalistideks tembeldasid). Nõnda võtsid nad üsna kergesti omaks Interliikumise juhtide loosungid ja üleskutsed.

Kindlasti tuleb rõhutada, et Rahvarinnet toetas ka märkimisväärne osa Eesti venekeelsest elanikkonnast, mina kaasa arvatud. Lõpuks tulid ka Molotov – Ribbentropi pakti saladused päevavalgele. 1991. aasta augustis aset leidnud putš Moskvas võimaldas Eestil, Lätil ja Leedul Nõukogude Liidust välja astuda ning taastada oma riiklik iseseisvus.

Pöörased üheksakümnendad

Nii hakati kutsuma eelmise sajandi viimast kümnendit Venemaal. Nimi võttis kokku tollal Venemaal valitsenud kaose, seadusetuse, piiritu korruptsiooni ja kunagi ülemaailmset kuulsust omanud toodanguga ettevõttete, sealhulgas ka sõjatööstusliku kompleksi kokkuvarisemise.

Midagi sarnast toimus ka äsja iseseisvuse taastanud Eestis, aga sugugi mitte riigi uute juhtide mahitusel, kuigi paljud tollal arvasid, justkui oleks valitsus  püüdnud venekeelseid ettevõtteid sihikindlalt laostada. Tegelikult toimus majandussüsteemi vahetus: plaanimajandus asendus turumajanduse, vaba konkurentsiga. Jah, just vaba konkurentsiga, mis tähendab, et toodetakse seda, mille järele on nõudlus, mitte seda, mida nõuab „kõrgemalt poolt“ ettekirjutatud plaan. Määravaks sai suutlikkus toota konkurentidest kvaliteetsemat, odavamat kaupa. Paljud ettevõtted ei suutnud uute tingimustega kohaned ja lõpetasid töö või siis jäid vaevaliselt vinduma.

Paljud, aga mitte kõik. Uutes tingimustes lõi kiiresti õitsele Balti laevaremonditehas, mis tegeles ka laevaehitusega. Elab ja õitseb ka kompvekivabrik Kalev, suka- ja sokivabrik Suva, see tähendab, endine suusavabrik Koit. Endiselt töötavad Narva elektrijaamad, tuure kogub põlevkivitootmine, head perspektiivid on ka Silmetil. Ja need pole kaugeltki ainukesed ettevõtted, millel on õnnestunud majandussüsteemi muutustega kenasti kohaneda. Suurettevõtete asemele on tulnud palju väikeettevõtteid, sealhulgas teenindussfääris.

Mis puutub minu „kodusesse“ sõjalaevastiku tehasesse nr 7, siis selle tühjaks jäänud tsehhidesse on kavas rajada muuseum, mis kajastaks ka Eestimaa kauaaegseid laevaehituse ning -remondi traditsioone.

Mis siis ikka, plaan on õilis. Ehk oskavad tulevased põlved seda vääriliselt hinnata.

Autorist

Olen Jaroslav Dmitrijevitš Tolstikov. Sündisin Moskva lähistel 26. jaanuaril 1930. aastal. Isa oli kirurg (ta suri 1944. aastal Magnitogorskis tuberkuloosi), ema – pianist (tänu temale oli meie kodus klaver). Pärast keskkooli lõpetamist Magnitogorskis sõitsin mulle täiesti tundmatusse Neeva-äärsesse linna Leningradi (mitte Moskvasse, kus elasid isa kolm õde – ma ei tahtnud neile koormaks olla), kus pääsesin tihedast konkursist hoolimata Leningradi laevaehitusinstituudi inseneri- ja füüsikateaduse teaduskonda, mille lõpetasin kiitusega 1954. aastal. Siis suunatigi mind tööle Tallinna. Olen Eesti Vabariigi kodanik aastast 1992. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond