Oma ema mälestused pani kirja Aleksandr Puškin (pseudonüüm)
Lõppude lõpuks hakkas elu laabuma

Enne Eestisse sattumist elasin Venemaal Moskvas. Selles linnas möödus mu lapsepõlv, noorus, lõbus tudengipõli, seal leidsin esimese armastuse ja seal ka abiellusin.

1991. aastal pärast pulmi asusin elama oma mehe juurde Eestisse – ta oli pärit Tallinnast. Tol ajal kuulus Eesti veel NSV Liidu koosseisu, seega polnud mingeid piire, viisasid ega muid liikumispiiranguid. 

Enne pulmi olin Eestis mitu korda ekskursioonil käinud, külastanud Tallinna, Narvat, Tartut ja teisigi linnu. Mulle meeldis Eestis – isegi nõukogude ajal elati siin teisiti kui muudes liiduvabariikides. Juba enne ümberasumist teadsin Tallinna võrratut vanalinna, Tartu ülikooli ja Narva kindlust.  

Sattusin Eestisse just sel ajal, mil nii siinses vabariigis kui ka mujal Nõukogude Liidus toimusid murrangulised sündmused. NSVL lagunes ja endalegi ootamatult avastasin end järsku välismaalt. Naer tuleb peale... Siis hakkasid mind Eestis tabama igasugused ebameeldivad üllatused. Abikaasa juurde jäämiseks vajasin viisat, mille saamiseks pidin tundide kaupa seisma saatkonnas järjekorras, ja kõik see kordus iga kolme kuu tagant: viisa saamisekstuli Eesti territooriumilt lahkuda. Isegi lapse sünd ei tähendanud kohalikule kalgile bürokraatiamasinale midagi. Lõputuid järjekordi Migratsiooniametis ei taha meenutadagi...

Toidupoolisest tühjad kauplused, külmad kütmata korterid – sellised olid mu esimesed kogemused 1991. aasta sügisel ja talvel. Tööle mind ei võetud, sest mul puudus elamisluba. Nii ma siis tegelesin koduse majapidamisega, laste sünnitamise ja kasvatamisega. Meil mehega oli oma korter.

Esimestel kokkupuudetel kohalike elanikega hämmastas mind nende kinnine iseloom ja tõrjuv endassesuletus. Isegi naabritega tutvumiseks kulus hulk aega. 

Viie aasta möödudes sain lõpuks elamisloa ja seega avanes võimalus tööle minna. Sellest ajast peale hakkas elu laabuma, tekkis stabiilsus ja kindlusetunne. Leidsin töökoha, lapsed kasvasid suuremaks, kõik sai korda. 

Minu vanemad elavad Moskvas, käime neil igal aastal külas. Kõik mu klassi-  ja kursusekaaslased elavad Venemaal, suhtlen nendega pidevalt telefonitsi ning Interneti kaudu.


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond