Valentina Zaitseva
Eesti - mu arm
Perekonna saatus ja minu lapsepõlv
Sündisin Kasahhimaal Kustanai lähedal ukrainlaste peres. Mu esivanemad rändasid sinna Ukrainast Stolõpini reformide ajel, sest siis jagati neis hõredalt asutatud paigus soovijatele maad. Ukrainas jäi suurtele peredele ruumi väheks, noortel polnud enam kohta, sest talu ei saa ju ka lõputult tükeldada. Niisiis Kasahhimaale ümber asudes hakati sealsetel avaratel maadel talupidamisega otsast pihta. Vanaema ja vanaisa olid väga töökad inimesed ja seepärast läks neil enne revolutsiooni päris hästi – kusjuures üksnes omal jõul, ühtegi sulast neil abiks polnud, sest peres oli neli täiskasvanud last (kolm poega ja üks tütar, kes peagi abiellus ja siis teise perre läks). Sellest hoolimata kuulutati nad kollektiviseerimise ajajärgul kulakuteks ja küüditati kogu perega, koos kolme pojaga (üks neist oli minu isa) Kustanaist ära Araali mere lähedale külma ja tühja steppi. Sellist maastikku nimetatakse geograafiaski "näljastepiks". Vanavanemad ei jäänud käed rüpes istuma, vaid ehitasid endale kohe õlgedest ja savist "majakese". Leiba ei saanud kuskilt osta, selleks tuli hobusega kauge maa taha sõita. Araali mere ääres aga töötasid kaluriartellid. Vanavanemad suutsid siinsegi maa puhastada ja põlluks raadata ning hakkasid vilja kasvatama. Vanaema oskas ehitada "vene ahju" ja hakkas leiba küpsetama. Ta jagas seda kaluritega, kes vastutasuks andsid kala ning õpetasid, kuidas seda talvetagavaraks kuivatada ja soolata. Külmkappe tollal, teadagi, veel polnud ...  Kahe aasta pärast oli neil lehm ja kaks hobust. Sellest piisas: leidus kadedaid inimesi, kelle kaebuste peale nad taas kulakuteks kuulutati. Ja jälle aeti nad kodust minema – veel kaugemale "näljasteppi", kus tuli taas tühjalt kohalt alustada. Vanaemal oli aga plaan juba valmis: ahi püsti ja küpsetama! Aasta hiljem kuulutati nad kulakuks – nüüd juba kolmandat korda!!! Seekord – milline saatuse iroonia! – taheti nad saata tagasi Kustanaisse, täpselt samasse külla, kust neid naabrite kaebuse tõttu esimest korda ära küüditati. Seepeale sai mu vanavanematel tõsiselt mõõt täis ja nad palusid, et neid vähemalt ei saadetaks täpselt samasse kohta, vaid mõnda teise külla. See soov imekombel isegi täideti. Ja siis, 1934. aastal nägin mina Fedorkovo külas Kustanai oblastis ilmavalgust.
 
Kuid rahule ei jäetud mu vanavanemaid ka uues kohas. 1938. aastal vanaisa arreteeriti ja ilmselt lasti maha, sest rohkem me temast enam kunagi ei kuulnud. Mahalaskmine oli tollal "ilma kirjavahetuse õiguseta" paragrahvi puhul peaaegu kindel karistusmäär. Vanaisa aga ei hoidnud kunagi keelt hammaste taga. Eriti veidi klaasi kergitanuna ütles ta alati otse välja, mida nõukogude võimust arvab. See saigi talle saatuslikuks. 
 
1935. aastal kutsuti minu isa armeesse aega teenima ja saadeti Kaug-Itta. Pärast nelja-aastase ajateenistuse läbimist jäi ta armeesse edasi, lõpetades nooremohvitseride kursused. Kuni 1951. aastani teenis ta Kaug-Idas, kus asuvates  sõjaväelinnakutes möödus ka suurem osa minu varajasest lapsepõlvest (lõpetasin seal 7 klassi). 1951. aasta talvel saadeti isa uude teenistuskohta – Petserisse, mis asus küll Vene territooriumil, ent oli vaimu poolest veel vägagi eestilik ...

Petseri 
Mäletan teekonda hästi – algul sõitsime rongidega Vladivostokist Moskvasse ja sealt edasi Petserisse. Petseri raudteejaamas ootas meid veoauto, mis viis meid meie üürikorterisse. Oli talv ja lumine metsavahetee jättis sügava mulje. Üle kõige hämmastasid mind teeveerel kasvavad täiesti ümmargused lumised puud – need olid Petserile iseloomulikud pügatud pärnad. Mulle tundus, et sellist ilu pole ma veel ealeski näinud! Puudega olid sõjaväelinnakus kehvad lood – need seal ei kasvanud, rohelus piirdus napi põõsastikuga. Ka lumeolud on Kaug-Idas hoopis teistsugused, seal ei jää lumi kunagi pikaks ajaks paksu koheva kihina maha. Me elasime Petseris jõe ääres ja kevadel, kui lumi sulama hakkas, imetlesin mäenõlvalt alla voolavat kevadvett. Selle rõõmus vulin jäi mulle kogu eluks meelde. Hiljem hämmastas mind ka jääminek: jääpangad raksusid nii, et see meenutas lausa kõnekõminat. 
Niisiis, 1952. aasta jaanuaris sai minust Petseri keskkooli 8. klassi õpilane. Sellest ajast on mulle tänaseni jäänud kaks südamesõpra: Maria Tominen ja Tea Vanker. Seda, et Maria ehk Musja on rahvuselt soomlanna, sain teada veidi hiljem ja siis tundsin oma sõbra üle siiralt rõõmu ja uhkust, kuna olin (ja olen) hingelt internatsionalist, teistest rahvustest inimestega suhtlemine tundub alati huvitav ja väärtuslik. Teine sõbranna Tea oli pärit eesti-vene segaperekonnast, kuid õppis vene koolis. Jutustan neist lähemalt tagapool. 

Saabusime Petserisse suhteliselt suure perena: isa, ema, vanaema (isa ema), vend ja mina.  Ja ega mina olnud ainus, kellele Petseri sügava mulje jättis! Vanaemagi leidis siin hingerahu ja ütles mu isale (oma pojale), et tema igatahes ei lähe siit enam kuskile, isegi kui isa veel kord mujale saadetakse – sest siin, Petseris, tahab ta oma eluõhtu veeta ja siin ka surra, viimse puhkepaiga leida. Vanaemal vedas: isa ei viidudki enam mujale, ta lasti sealsamas Petseris 1954. aastal erru (seoses Hruštšovi-aegse armees isikkoosseisu kärpimisega). 
Lisaks kaunile loodusele mõjutas Petserit oma hingusega sealne õigeusu klooster koos kirikuga. Vanaema polnud küll fanaatiline usklik, Kaug-Idas käisin temaga ainult ühe korra kirikus (sõjaväelinnakus seda muidugi polnud, tuli sõita suhteliselt kaugele, 12 km taha külla) Kuid ta oli läbi kogu elu, kõigi küüditamiste kiuste alles hoidnud ühe ikooni, mida kodus peidus hoiti -  näiteks kõrge voodiotsa taga ... Petseris hakkas vanaema pühade puhul  kirikus käima. Ja sealsamas Petseris jutustas vanaema mulle meie perekonna loo – kui me kahekesi aiamaal põlvili maas peenraid rohisime. Ta rääkis enda ja oma pere vintsutustest ja paljust muust, mida nõukogude võim oli omaenda inimeste vastu toime pannud. Tänu oma elutargale vanaemale sain ma juba varakult paljudest asjadest ja inimeste tegudest paremini aru. 
  
Järgmisel, st 1952. aasta suvel kutsusid sõbrannad mind jalgrattamatkale Eestisse – Võrru. Teel vapustasid mind Vastseliina vana kindluse varemed – nägin esimest korda elus oma silmaga tükikest keskaega ja see jättis sügavalt lummava mulje. Seega võin öelda, et Vastseliina kindlus oligi mu esimene mulje Eestist ... Võru oma puumajadega ei paistnudki iseenesest nii ennenägematu, küll aga üllatas mind tänavate puhtus ja teiseks imestasin pikki järjekordi nähes, et inimesed seal üldse ei trügi ega sõimle, nagu olin näinud toimuvat Venemaa linnades, kust läbi sõitsime. Järjekorrad olid minu silmis muide üldse ühed imelikud asjad, sest sõjaväelinnakus anti lihtsalt igale perele kuuks ajaks toiduained kätte ja poest ei saanud seal neil aastatel nagunii peaaegu midagi vabalt osta.
 
1954. aastal lõpetasime Petseri keskkooli. Kuna mu lemmikaine oli ajalugu, kavatsesin minna Pihkva Pedagoogilisse Instituuti just seda eriala õppima. Aga siis leidis mu eluteel aset otsustav pööre, mis tõi mind jäädavalt Eestimaale. Nimelt toimus tollal kogu Nõukogude Liidus uudismaade ülesharimise kampaania ja selle raames tuli Petseri keskkooli esinema üks vilistane, kes juba õppis Leningradis. Ta pidas sütitava kõne sellest, kui väga meie maa vajab põllumajandusspetsialiste, et maad harida ja rahvast leivaga toita jne. Noored ja naiivsed nagu me olime, süttisime lihtsalt  entusiasmist ning otsustasime sõbranna Teaga minna hoopis põllumajanduse mehhaniseerimist õppima. Saanud teada, et just sel aastal avatakse Tartus Eesti Põllumajanduse Akadeemias esimene venekeelne õpperühm põllumajanduse mehhaniseerimise erialal, asusimegi Tartu poole teele ... 

Tudengiaastad Tartus
Tartusse armusin otsemaid, esimesest pilgust! Juba tolleaegne EPA peahoone jättis võimsa mulje – soliidne vana maja, tõeline haridusetempel, ehtsad vanad auditooriumid... Isegi õhus oli tunda mingit erilise väärikuse aroomi... Tahtsin NII VÄGA sisse saada! 
Mehhaniseerimise erialale võeti vastu 50 eesti ja 50 vene õppekeelega tudengit. Vene rühmas võis teha kõik sisseastumiseksamid vene keeles. Siis aga selgus, et vene rühmas oli konkurss 3 inimest ühele kohale, eesti rühmas aga jätkus soovijaid vaevu rohkem kui pooltele kohtadele. Seepärast öeldi meile, et vene rühma kandideerijad võivad astuda ka eesti rühma, kui nad suudavad sooritada eesti keele eksami. Asi oli nimelt selles, et neil aegadel soovis EPAsse tulla palju eesti noori, kes olid saanud üldhariduse vene keeles -  küüditatute lapsed hakkasid Siberist tagasi pöörduma, palju oli ka neid, kellel sõda polnud lasknud varem haridust omandada ... 
Minu ettevõtlik ja hakkaja sõbranna Tea suutis mind veenda, et tulgu ma eesti keele eksamile – igaks juhuks, et kindlamini sisse saada. Kuna konkurss oli seal väike, piisas ka hindest "kolm"... Läksingi selle "avantüüriga" kaasa, ehkki eesti keelega polnud mul seni praktiliselt mitte mingit kokkupuudet – kui mitte arvestada eestlaste omavahelisi jutuajamisi, mida Petseri turul ikka kuulda võis.  
Eesti keele eksami esimene osa seisnes etteütluses. Istusin auditooriumis, uued sõbrad-tuttavad ümberringi. Mulle anti valju sosinaga nõu: "KIRJUTA NII, NAGU KUULED! Ega see ole sul inglise keel ..." Kogenud õpetaja pani seda tähele – nagu ka seda, et eesti perekonnanimedega noorte seas leidub üks vene nimega neiu – ning käskis mul istuda üksinda tahapinki, võimalikest etteütlejatest "ohutusse kaugusse". Mäletan siiani väga täpselt etteütluse tulemust: teksti 153 sõnast kirjutasin ma valesti 23. Pärast tööde parandamist kutsus seesama õppejõud mind enda juurde ja tundis huvi, kus ja kuidas ma olen eesti keelt õppinud. Vastasin ausalt, et ei olegi õppinud. "Noo-noo, näis-näis," ütles õpetaja ja küsis: "Kas te ikka väga tahate sisse astuda?" "Jah!" vastasin täiesti siiralt, kogu südamest. Seepeale teatas õpetaja oma otsuse: "Julguse ja pealehakkamise eest panen teile "kolme" välja!" 
See oli alles pool võitu – järgnes eksami suuline osa. Öö läbi istus terve hulk tüdrukuid minuga ühiselamu köögis, et mulle eesti keele "intensiivkursust" anda. Püüdsin selgeks saada numbrid kuni sajani, tegusõna põhivormi ja pöördelõpud, ka lühikese enesetutvustuse... Kaaslased jätsid ise õppimata, et mulle eesti keelt õpetada! Järgmisel päeval läksin eksamile, kus teine õpetajanna küsis kohe, kas ma olen varem eesti keelt õppinud. "Jah – täna öösel õppisin," vastasin taas ausalt ja rääkisin, mis ma olin selgeks saanud. Eksami sooritamiseks pidin tõlkima ühe teksti eesti keelest vene keelde. Tekst rääkis lastest pioneerilaagris ja selle juures oli ka pilt. Jutustasin lihtsalt pildi järgi lastest, kes mängivad palli, ujuvad jões jne. Lõpuks ütles õpetajanna: "Kui te niisama usinalt edasi õpite, saate hakkama küll!" – ja pani samuti "kolme" välja. Nii saigi minust EPA tudeng eestikeelses rühmas. Käisin esimesel semestril loengutel nagu kord ja kohus, aga talvel avanes võimalus minna üle vene rühma ja seda ma ka tegin. Keele õppimine muidugi jätkus: õpikud olid venekeelsed, aga loengutel tehti ka kõik vastavad eestikeelsed mõisted selgeks; tudengidki aitasid  üksteist igal sammul. 

Mulle avaldas muljet eestlaste komme alati koosviibimistel laulda – ja veel nii kaunilt! Meenub üks seik: 1957. aastal sõitsime oma kursuse rühmaga Kasahhimaale (muide, just minu kodukanti Kustanai lähedal), uudismaa viljakoristusele appi. Ühes väikeses Venemaa linnas peatus rong kaua, läksime kõik välja jalutama. Äkki võtsid eestlased (tudengid nii Tallinnast kui ka Tartust) otse  perroonil laulu üles. Tervest linnas tuli tasapidi, üksteise järel inimesi kohale, levis kuuldus, et "artistid tulid"! Jaama kogunes suur hulk kuulajaid, rongi ei tahetud kuidagi minema lasta ...
Mäletan ka, kuidas üks meie tudeng, kelle vanemad olid Norilskisse saadetud ja kes seepärast elas oma tädi juures Petseris, mängis EPA suures saalis klaverit ja esitas laule Jessenini tekstidele ... Oli aasta 1954 – see räägib iseenda eest. Tartus oli üldse kõik võimalik – mitte valjult ja avalikult, aga siiski võimalik. Räägiti igasuguseid anekdoote, käest kätte levisid ametlikult keelatud või põlu alla pandud autorite teosed. Paljud Siberist naasnud noored (millegipärast oli meil ühiselamus eriti paljud neid, kes olid olnud Vorkutast) rääkisid siiralt sulatõtt repressioonidest ja oma ränkadest üleelamistest ... 

Jõulusid oli tollal, teadagi, keelatud pidada, aga eesti neiud tegid seda ikkagi igal aastal, kusjuures meie, venelannad, aitasime neid! Läks vaid vaja väikest "vandenõu"... Meie EPA ühiselamu asus tollal aadressil Ülikooli tänav 6 ja seal elasid eesti ja vene neiud läbisegi. Keegi maalt pärit eesti tüdrukuist tõi salaja ja varakult kaasa väikese, nii umbes poolemeetrise kuuse, mis peideti ühika  pööningule õiget aega ootama. Jõululaupäeval ehiti kuusk ühes toas, kuhu siis kõik kokku tulid. Kuid jõuluõhtul käidi alati ühiselamuid kontrollimas. Mäletan, et meie ühikal hoidis silma peal prorektor Hunt. Paar tudengit pidi kogu aeg all ukse juures valves olema; õnneks oli seal suur aken, kust Ülikooli tänav hästi kätte paistis. Kui prorektorit tulemas nähti, joosti üles teisi hoiatama: "Hunt tuleb, Hunt tuleb!" Siis peideti kuusk kärmelt ära ja "lavastati" hoopis pulmapidu (kohalviibivate poiste kaasabil). Plaan toimis: me ei jäänud kordagi vahele! Ja seda kõike tegid eestlased ja venelased üheskoos.
 
Esimest kevadist eksamisessiooni mäletan samuti selgelt. Tuli palju öid üleval olla, sest tudengil on ju alati aega napilt. Suveööd Tartus olid unustamatult kaunid: kõikjal levis sirelilõhn, jõelt hoovas linna sellist kummalist sumedat sirelikarva udu, millist ma pole kuskil mujal näinud ... 
Mis seal rääkida, noorus on alati ilus aeg ja ma ei imesta üldse, et need, kes on oma tudengiaastad Tartus veetnud, seda linna nii palavalt armastavad.

Kuid ka oma esimest Tallinna-reisi mäletan väga hästi. Kolmanda kursuse talvevaheajal sõitsime sõbrannadega pealinna, kus saime ööbida ühe kursuseõe vanemate juures. Niipea kui rongist maha astusime, jäin lummatult silmitsema otse enda ees kõrguvat Toompea kivist nõlva (mis paistis mingi imepärase iidse hoone seinana), vanu maju selle peal ja inimesi salapärastest treppidest üles minemas ... Tundsin taas, nagu oleksin võluväel keskaega sattunud. Sõbrannad pidid mind tagant torkima, et üldse edasi minema hakkaksin ... Stalini kuju seisis tollal veel Balti jaama vastas, aga huvitaval kombel EI NÄINUD ma seda tookord üldse, sest olin vanalinna vaatest nii sisse võetud! Veel kuulub esimeste Tallinna muljete hulka kindlasti vanalinnas hõljuv hurmav kohvilõhn... Ja need stiilsed kohvikud, kus võisime sõbrannadega tundida kaupa istuda ja vestelda, lihtsalt ühe kohvitassi ja saiakesega... Kohvilõhn ja vanalinn – need jäid minu jaoks alatiseks Tallinna sümboliteks (kuigi samasugust kohvilõhna sealt tänapäeval enam ei leia).
  
Tudengiaastate kokkuvõtteks peab ütlema, et kogu meie kursus – nii eesti kui ka vene rühm – oli erakordselt sõbralik ja ühtehoidev, me tegime kõike koos, nii õppisime kui ka pidutsesime! Kursuse kokkutulekuid korraldasime samuti alati ühiselt. Nüüd on sellest palju aega möödas, kahjuks paljud on juba meie seast lahkunud ja teised vanaks jäänud ...

Esimene töökoht Vokas
EPA lõpetamise järel suunati mind noore spetsialistina tööle Ida-Virumaale Voka külla tehnika-remondijaama. Mäletan täpselt, et sõitsin sinna oma kohvriga 2.08.1959. aastal. Seadsin sammud kontorisse ja tutvustasin end. Peainsener mõõtis mind pika pilguga (olen üsna väikest kasvu) ja küsis: "Mis tööd teie ka teha suudate? Mida te üldseüldse oskate?" Igatahes sai minust jaamas tehnilise järelevalve inspektor. Muide, naised võtsid mind märksa soojemalt vastu. Sealsamas kontoris tuli kohe minu juurde üks rõõmsameelne särtsakas naine ning hüüdis: "Oi, meile saadeti venelanna – nüüd saame vene keelt õppida!" Vene keelt tahtis ta õppida eelkõige sellepärast, et nad matkasid koos sõpradega üsna palju mööda Nõukogude Liitu ...  Meist said Enega Vokas naabrid ja me oleme suured sõbrad tänaseni! 
Varsti pärast minu saabumist toimus Vokas suur külapidu – lõke, laulukoorid, tants ... Ma ei tundnud end seal sugugi võõrana ja edaspidi sain juba kogu Voka rahvaga suurepäraselt läbi ... Vokas töötades sõitin mootorrattaga läbi kogu Ida-Virumaa – Narvast Peipsini, Ontika, Toila, Tudulinna ... 
Nüüd aga veidi lähemalt oma kahest kooliaegsest sõbrannast: Mariast ja Teast.
Tea Vanker suunati pärast EPA lõpetamist Võrumaale Misso sovhoosi, kus ta töötas peainsenerina tervelt 15 aastat. Käisin tema juures sovhoosis, kolleegid armastasid teda väga, mehhanisaatorid aga austasid ja ka kartsid. Välimuselt oli ta väljapaistev kaunitar. Temast kirjutati isegi üleliidulises ajakirjas „Rabotnitsa“. Hiljem viidi ta üle Tallinnasse Vabariiklikku komiteesse Eesti Põllumajandustehnika traktorite varustuse osakonda. Seal töötasime üheskoos kuni pensionile jäämiseni aastal 1992. 
Maria Tominen (abielludes Jefimova) sattus tööle Tartu Valumehhaanika tehase valutsehhi. Kuna neist teadmistest, mille akadeemias metallurgiast saime, jäi seal kaugelt liiga väheks, astus Maria Brjanski Metallurgiainstituudi kaugõppeosakonda ja lõpetas selle edukalt. Kogu oma töise elu (ja töötab ta tänaseni!) on Maria töötanud metallurgina Tartus. Teist sellist metallivalu spetsialisti meil Eestis polegi.
Mu kooliaegsed sõbrannad on olnud kogu elu minuga, ma armastan neid väga  ja olen meie sõpruse üle uhke.  

Tallinnasse... 
Vokas töötades tutvusin Vassili Zaitseviga, me abiellusime aastal 1960 ja siis läksin elama abikaasa juurde Tallinna. Tööd pakuti mulle Põllumajandusministeeriumi loomakasvatusfarmide inventari osakonnas. Minu eriala oli seotud uue farmitehnika juurutamisega ja seoses sellega sain kogu Eesti risti-põiki läbi sõita. Alati, kui tööasjad aetud, tutvusin meelsasti kohalike inimeste ja vaatamisväärsustega. Neist toredatest muljetest ja kohtumistest võiks lõpmata palju jutustada, aga see on juba teine lugu. Meenuvad  muinasjutuliselt kaunid Rõuge järved, Saaremaa ilu ja veel palju-palju muud ... 

1961. aastal eraldati Põllumajandusministeeriumist osakond, mis tegeles tehnika, masinate,  ehitusmaterjalide ja muu sellisega varustamisega. Uut organisatsiooni nimetati Riiklik Komitee Eesti Põllumajandustehnika. Meil oli võrratu kollektiiv, kus töötas palju huvitavaid ja erudeeritud inimesi. Töö laabus alati hästi, kaasa arvatud selles osas, mis puudutas keeleoskust. Kuigi seadus lubanuks meil saata ametlikke kirju vene keeles, tegi meie esimees (ministri tasemel) Aleksander Mette (tark, erudeeritud, aus, leidlik juht) meile selgeks ühe olulise asja: „Maal ei oska kaugeltki kõik inimesed vene keelt lugeda ega isegi mitte rääkida. Seepärast leidke võimalus saata meie kirjad, instruktsioonid jms sinna alati eesti keeles, Moskvasse ja muudesse linnadesse, kus on meie partnertehaseid, aga loomulikult vene keeles.“ Niisiis me aitasime üksteist alati, tõlkides tekste vajalikku keelde. 

Eesti iseseisvumine
Kui 1980. aastate lõpul algasid ühiskonnas mitmesugused liikumised, olin seisukohal, et Eesti peab leidma oma tee, aga seda ei osanud küll keegi ette näha, et iseseisvus saavutatakse nii ruttu. Mu sõprade ja kolleegide seas leidus nii Rahvarinde kui ka Interliikumise kui ka Eesti Kongressi pooldajaid – kogu ühiskondlik skaala seinast seina. Tööl tekkis sel ajajärgul vaidlusi, mina püüdsin osakonnajuhatajana rahu ja tasakaalu hoida ning rõhutasin, et olgu mis on, töö tuleb igatahes ära teha ja mitte kuidagimoodi, vaid hästi. 20. augustil 1991 oli olukord küll päris ärev, keegi meist ei suutnud öösel magada. Meie töökoht asus pealegi Tallinna kesklinnas. Üks kolleeg ütles mulle siis pisarsilmil: "Teie omad tulevad! Aga mis saab minu lastest?!" Vastasin lihtsalt, et eks me ole kõik samas olukorras, ühtviisi oma laste tuleviku pärast mures, aga mina loodan ja usun siiski, et tanke käiku ei lasta ja need varsti lahkuvad. Nii ka läks - õnneks ilma verevalamiseta. 

Minu perel ei tekkinud vähimatki kahtlust: oleme kaua Eestis elanud, siin on meie kodu ja me ei lahku siit mitte kuskile. Täitsime varakult ankeedid, et saada kodakondsus nullvariandi järgi, aga kui see variant käiku ei läinud, tegime kõik vajalikud eksamid. Oskasime ju kõik keelt juba omajagu, nõnda et eksamite sooritamine ei käinud kellelgi meist üle jõu. Selgituseks: meie perekonda kuuluvad mu abikaasa, meie tütar Olga ja tema mees Eduard ning kaks toredat lapselast, Kostja (27 aastane) ja Julia (25 aastane). Noored lõpetasid Tallinna Tehnikaülikooli, kus õppisid eesti keeles ja lisaks valdavad nad veel kahte võõrkeelt.  

Kodakondsuse eksamil vedas mul piletiga: pidin rääkima teemal "Mida ma Eestist tean?" Paremat küsimust poleks osanud tahtagi! Isegi komisjoni liikmed imestasid selle üle, et ma Eesti geograafiat nii hästi tunnen. Muidugi – tänu komandeeringutele!
Meie Eestimaa on väga kaunis ja venelased armastavad seda sama palju nagu eestlased!

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond