Valentina Martõnova
Eesti - väike hubane maa, südamele nii armas ...

Enne Eestisse saabumist elasin ma Venemaal, täpsemalt - Tatarimaal. Kui meil omal ajal Masinatehases korraldati eesti keele kursused, ütles meie õpetajanna Kristi mu eluloo kohta väga tabavalt: "tuhandeid kilomeetreid...", pidades silmas seda, kui kaugelt ma Eestimaale tulin. Ja nii see tõesti on! Kujutage ette: Tatarstan asub Volga kaldail, Eesti -Balti mere ääres. Nüüd aga jutustan veidi oma elust Tatarimaal palju aastaid tagasi.

Inimese elu algab, teadagi, tema sünniga. Mina tulin ilmale Tatarimaal Mus-Zavodi külas Tselninski rajoonis. Võib-olla olete kuulnud linnast nimega Naberežnõje Tselnõ - see asub just seal kandis. Minu isa oli külakooliõpetaja (ta lõpetas õpetajate seminari - nii seda õppeasutust vist tema noorusajal nimetati). Ema oli koduperenaine, peaaegu kirjaoskamatu - tal õnnestus sõja ajal lõpetada vaid mõni algkooliklass. Sellest hoolimata oli ema vägagi nutikas ja tark inimene. Miks - oli? Ta on ju praegugi elus, Jumalale tänu, saab novembris juba 92 aastaseks. Ta sündis 1919., isa aga 1915. aastal. Isa suri kahjuks pärast pikka, peaaegu neli aastat kestnud haigust käesoleva aasta märtsis, tal jäi oma 96 sünnipäevast ainult mõni kuu puudu. Isa oli ajaloolane ja lisaks õpetas koolis joonistamist. Ta oskas ka kodus kõike teha ning oli lisaks väga loominguline inimene, kirjutas luuletusi (mida avaldati rajoonilehes). Ta oli ka Suure Isamaasõja veteran, valas kodumaa eest verd (sai haavata), omas palju ordeneid ja medaleid. Vaat' sellised lihtsad, aga auväärsed inimesed olid mu vanemad. Suurepärased inimesed! Meid, lapsi, oli peres kolm, peale minu veel kaks õde, kes elavad praegugi meie kodukandis. Vanem õde elab Nižnekamskis (Naberežnõje Tselnõ lähedal), keskmine aga Naberežnõje Tselnõs. Mõistagi on nemadki juba pensionärid (vanim õde on sündinud aastal 1940, keskmine 1946 ja mina ise - 1949). Praegu elab ema Krasnõi Kljutši külas, mitte kaugel Nižnekamskist. Vanema õe tervis ei lase tal ema eest hoolitseda, seepärast sõidab keskmine õde mõne korra nädalas Naberežnõje Tselnõst tema juurde. Tulevikus ilmselt võtab ta ema enda juurde elama. Õe kaks tütart, mees ja lapselapsed elavad kõik naaberkorterites.
Minagi sõidan muidugi igal suvel ema vaatama, aitasin ka hoolitseda isa eest, keda tabas insult (parema kehapoole halvatus, mistõttu ta ei suutnud enam liikuda ega kõnelda). Kui ta 2011. a märtsis suri, ei saanudki ma matusele sõita, sest mul on Eesti kodakondsus, viisa vormistamine nõuab aega ja ka teekonnale kulub 2,5 kuni 5 ööpäeva. Kõigepealt tuleb sõita Moskvasse ja siis sealt edasi ... Kuid teisest küljest - ehk oli see ka millekski hea. On ju kohutav näha kallist inimest hauas. Nüüd aga jääb ta mu mällu igavesti elavana.
Ka käesoleva aasta suvel sõitsin kodumaale, olin emale toeks (tal on pärast isa surma raske), aitasin teda majapidamises: tõin toidupoolist, tegin süüa, koristasin, pesin pesu jms. Lilli isa hauale veel istutada ei saanud, sest kalmuküngas polnud alla vajunud, küll aga viisin lõikelilli. Nõnda ma siis tutvustasin teile oma lähedasi inimesi, pajatasin isegi pisiasjust - nüüd aga pöördume tagasi minu eluloo juurde. 
1956. aastal läksin ma Bikljani külas Tselninski rajoonis kooli ning lõpetasin selle 1966. aastal hõbemedaliga. Ehkki, kui aus olla - mu isa oli samas koolis õpetaja ning pole võimatu, et minusse suhtuti seal seetõttu kuidagi nagu "lojaalsemalt" (kui nii võib öelda). Lisaks peab ütlema, et see oli ikkagi ainult külakool, nii et hõbemedali saamise fakt oli mu enda meelest veidi suhteline ning ma pole sellega kunagi kelkinud. Kuid kõigest hoolimata oli mul medalist hiljem kõrgkooli astumisel kasu, sest medalistid võisid saada sisse ainult ühe aine eksamit sooritades. 
Tegelikult valdas mind juba kooliajal suur unistus: soov astuda teatrikooli. Ometi otsustasin keskkooli lõpul minna edasi õppima hoopis Kaasani Ülikooli keemiateaduskonda (Kaasan on Tatarimaa pealinn). Esimesel katsel ei saanud ma sisse, sest sain keemia eksamil hindeks 4, vaja olnuks 5, et pääseda teistest eksamitest. Teate ju isegi, kuidas sel ajal oli ajalooeksamiga lood olid! Näiteks, milleks ma peaksin õppima pähe kõik NLKP kongressid! Kui ma sisse ei saanud, läksin tagasi kodukooli huviringijuhiks (arvatavasti võeti mind sinna tänu isa eestkostele). Ja kui kord 6. klassi vene keele õpetaja haigestus, lubati mul mõnda aega teda asendada. Vaat' siis! Vene keelt oskasin juba sel ajal väga hästi, ehkki õppisin ainult külakoolis, pealegi tatarlaste külas, kus peaaegu kõiki aineid kuni 8. klassini õpetati tatari keeles ja alles 8. klassist alates oli mõni aine (mäletan, et need olid keemia, füüsika jms) vene keeles. Seega, mu esimene keel on tatari keel, sellele lisandus vene keel ja viimaks veel võõrkeelena saksa keel.  
Teisel katsel sain ma Kaasani ülikooli sisse, aga siis selgus, et õpingud sel erialal ei paelu mind - peas keerles ikkagi unistus teatrist. Õppisin vist veidi vähem kui aasta, seejärel püüdsin ellu viia oma suurt unistust: astuda teatrikooli. Nagu teada, on teatrikoolides alati tohutu konkurss ja muidugi ei tulnud mul sisseastumisest midagi välja, sest mul polnud ju vähimatki ettevalmistust. Võtsin siis uue suuna ja töötasin kaubavedajana (sõitsin autoga ringi, vedades mingeid torusid, lehtmetalli jms). Pärast töötasin operaatorina masina-arvutusjaamas. Siis jõudis juhuslikult minuni kuuldus, et Kaasani Katšalovi-nimelises vene teatris vajatakse koristajat, kellele antakse isegi voodikoht ühiselamus. Olin sel ametikohal väga rõõmus! Pühkisin ja koristasin lava, sain tõelisesse teatrimaailma piiluda. Vaatasin sama etendust erinevate näitlejakoosseisudega ja ikka palju kordi. Suvel, kui kohale sõitsid teiste linnade teatritrupid, läks elu veel vaheldusrikkamaks. Siis aga tuli teatri juhtkond nähtavasti mõttele, et minusugusele noorele sümpaatsele ja pealegi veel igati moekale neiule ei sobi põrandapühkimine ning mulle pakuti butaforisti tööd. Mind aga see roll, see töö ei rahuldanud ja nii ma sõitsingi ühel heal päeval sõitsin ära Moskvasse, võttes kaasa kõik oma asjad - raamatud ja suure teki. Kuidas seal Tšehhovi "Kolmes ões" öeldaksegi: "Moskvasse... Moskvasse ...". Pealinnas leidsin kõigepealt tööd suhkrutehases pakkijana. See oli kolmes vahetuses toimuv põrgulik töö: aina seisa konveieri taga ja paki suhkrut. Ja eluasemeks oli samuti jälle voodikoht ühiselamus. Ja nii algas mul pealinnas aktiivne kultuurielu. Käisin peaaegu kõikides teatrites (välja arvatud Taganka, kuhu ei õnnestunud sattuda, ja Suur Teater). Peale selle käisin pidevalt muuseumides ja raamatukogudes (lugesin eelkõige teatrialast kirjandust, näidendeid, luuletusi jms), osalesin ka stuudio Mosfilm massistseenides, kus võttepäeva eest maksti kolm rubla. Kogu elu suhkrut pakkida ma küll ei tahtnud, selle asemel püüdsin ikka teostada oma unistust ja astuda teatrikooli! Teatrikoole ja instituute on Moskvas, teadagi, väga palju, ja alatasa toimusid kuskil sisseastumiskatsed, mida ei krooninud edu. Otsustasin siis proovida sisse saada vähemalt kultuuritöökooli, sest ka kultuuriinstituudis oli meeletu konkurss. Selgus aga, et Moskva kultuuritöökooli sisseastumiseks oli tarvis Moskva sissekirjutust, mida minul ei olnud. Seejärel otsustasin astuda Leningradi kultuuritöökooli režiiteaduskonna teatri osakonda. Tänu medalile pääsesin ainult erialaeksamiga: esitasin etüüdi, lugesin proosakatkendi ja luuletusi ning saingi sisse (st sain eksami hindeks 5). Mäletan, et proosapalaks valisin Jean Anouilh' "Medeia", luuletuseks aga Majakovski loo sellest, kuidas hobune algul kukkus, siis aga "hirnatas ja läks ...". Ja loomulikult külastasin kogu oma 2,5 aastase õpinguaja vältel hoolega Leningradi teatreid, raamatukogusid, muuseume jm. Meie tudengipilet andis õiguse saada teatritesse tasuta pääsmeid (või sooduspileteid lisatoolidel istumiseks).
Kui me diplomid kätte saime ja saabus aeg suunamiste järgi Leningradist laiali minna - oli see tõeline tragöödia! Oh jumal, kuidas me kurvastasime, kui valus oli meil lahkuda! Mind suunati Leningradi oblastisse (kogu kursus saadeti sinna) Kingissepa linna rajooni kultuurimajja instruktoriks. Algul juhtisin seal mõnda aga ka näiteringi, selle eest maksi mõni kopikas lisatasu. Sõitsime kontsertprogrammidega ringi, juhtisin neid ise - olin konferansjee, lugesin luulet, valme, näiteringis püüdsin lavastada näidendi, mille olin ise õpingute ajal kirjutanud.

Kultuurimaja instruktorina töötades pidin ka tantsuõhtutel kohal olema. Vastutasin orkestri ja korra eest tantsusaalis - pidin jälgima, et keegi ei jooks ega suitsetaks ja kakluse puhul pidin miilitsad välja kutsuma. Sellised kohustused olid mul... Ja siis ühel päeval, just tantsupeol saingi tuttavaks oma tulevase mehega. Tuli välja, et ta on pärit Eestist  - sündinud Tartus, aga sel ajal elas ta Narvas. Tema vanemad olid pärast sõda Eestisse (Tartusse) tööle suunatud, seal nad siis tutvusid ja abiellusid. Nüüd pole mehe isa enam elavate kirjas, aga tema ema, minu ämm elab koos tütrega (minu mehe õega) Tartus. Ta elab koos noore põlvkonnaga: väimehe, tütre, tütretütre ja väikese tütretütrepojaga. Ta on nii nooruslik! Seda, et kõrges eas naine suudab noortega samas korteris elada ja kõigiga hästi läbi saada, juhtub ju üsna harva! Muidugi, elu on elu, võib-olla tuleb ette ka lahkarvamusi, just nagu abikaasade vahelgi, aga ikkagi saadakse omavahel läbi ja elatakse koos - see ongi peamine! Ja minu meelest on see ka suur väärtus! Lihtsalt kadestamisväärne, kuidas see ämmal õnnestub - kui palju peab tal olema kannatlikku meelt ja elutarkust!  

Mõni kuu pärast tutvumist, 2. augustil 1980 me abiellusime. Mulle meeldis väga, et meie abielu registreeriti Tartus ja seal sai peetud ka pulmapidu. Tähelepanuväärne oli veel see, et just meie pulmas leidis ka üks minu Kingissepast pärit sõbranna armastuse - mu mehe sõbra! Peeter ja Tatjana abiellusid samuti ning elavad Tartus, neil on kaks tütart. Minu mees ja Peeter lõpetasid omal ajal mõlemad EPA. Oleme neil Tartus külas käinud. 
Pärast meie pulmi elasime kord mehe juures Narvas, kord minu juures Kingissepas. Kingissepas oli mulle kui noorele spetsialistile muidugi antud tuba, aga enne selle kätte saamist - kus kõik ma küll pidin elama! Mõnda aega pesitsesin isegi grimmitoas. Mäletan, et kord sõitis etendusi andma Leningradi Komöödiateater ja pärast üks minu raamat (teatrialane) "sõitis nendega kaasa". 
Abikaasa oli kooperatiivkorteri järjekorras, aga algul öeldi meile ära. Seepärast elasime esiotsa mõnda aega Energia tänaval ühiselamus, kus mees õnneks elas sel perioodil oma toas üksi. Nii et minu Eestisse saabumise ajaks võib pidada aastat 1981, mil ma juba lõplikult Venemaalt Eestisse ümber asusin. 
Selle põhjus oli väga lihtne: abielu. Abielu oligi otsustav motiiv. Ega siis asjata räägita: mees on pea, naine - kael. Minu meelest on sajandite jooksul kujunenud välja selline tava, et naine läheb mehe juurde elama. Minu meelest enamasti läheb just nii. Loomulikult ei istunud me tükk aega ekstra pead murdes: kuidas Eestisse kolida? Saatus kujunes niisuguseks, oma osa oli asjaolude kokkulangemistel ... 
Eestist teadsin enne seda, et see on üks Balti liiduvabariikidest, mis asub Lääne lähedal, ja et pealinn on Tallinn. Mingeid ettekujutusi mul küll polnud. Kes ikka oskab ette arvata, milliseks elu kujuneb? Elu läheb oma rada ja pakub tõesti vahel ka üllatusi. Nagu juba ütlesin, pidime enne kooperatiivkorteri saamist (ja-jaa, isegi oma raha eest polnud võimalik korterit soetada) mõnda aega elama tööliste ühiselamus. Sealne kontingent polnud tõesti just kõige parem  - ja see on veel pehmelt öeldud. Aga meie olime sellest hoolimata noored, nägusad, hingestatud, aktiivsed, elasime täisväärtuslikku kultuurielu: käisime Narvas isetegevusteatrite etendustel (neid teatreid oli tollal Narvas päris mitu) ja lõputuid külalisetendusi vaatamas, samuti tantsimas. Mulle meeldis väga tantsida ja meeldib tänagi veel, kuigi kehakaal pole enam see, mis noorpõlves! Vahel käisime ka baarides, restoranides jms. Sel ajal elas Adolf Käis veel Narvas, korraldas kultuurimajas kinoklubi. Käisime ka seal. Samuti sõitsime sageli Leningradi kontsertitele ja etendustele. 
Kõige esimesed muljed Eestist sain aga juba enne abielu, sel ajal, mil töötasin Kingissepa kultuurimajas. Vahel andis kultuurimaja meie, st oma töötajate käsutusse auto ja me sõitsime Narva kauplustesse sisseoste tegema. Eriti meeldisid meile eesti piimatooted ja nüüdki, peab ütlema, kuulub rosinatega kohupiim igapäevase toiduna meie lemmikute hulka. Aga eelkõige olid need sõidud muidugi peenesse, kultuursesse, euroopalikku, puhtasse linna. Nii et ega ma enam täpselt mäletagi, mida ma toona poest ostsin, kuid selle Eesti linna külastamine oli iseenesest väga meeldiv elamus. Ja muidugi Narva- Jõesuu rand! Isegi Kingissepas elades sõitsin mõnikord, ehkki harva, Narva-Jõesuusse. Ja nagu me teadsime - kuulu järgi -, asus seal lauljanna Irina Ponarovskaja suvila!      
Eestisse elama asudes arvasin muidugi, et leian ka siin erialast tööd mõnes kultuurimajas. Seadsin sammud tööbüroosse, kuid erialast tööd ei leidunud. Esialgu pakuti tööd laohoidjana, aga kui saadi teada, et mul on ikkagi kesk-eri haridus, saadeti mind Narva autobaasi sekretär-masinakirjutajaks. Õnneks oskasin trükkida, sest Leningradis õppides tuli lavastusalaseid kursusetöid masinal kirjutada: milliseid stseene, katkendeid, luuletusi on kavas kasutada ... 
Hiljem meil ikkagi vedas - saime lõpuks kooperatiivkorteri 9kordses telliskivimajas Tallinna maanteel. Ngu eespool mainisin, öeldi meile algul ära, aga kui ma lõpuks läksin asja uurima, siis just sel hetkel ilmselt keegi loobus oma järjekorrast ja meile eraldati 2-toaline korter, mille sissemakse pidime kohe tasuma. Maja kerkis ning anti lõpuks käiku, viimaks võisime oma kauaoodatud korterisse kolida. Sel ajal oli aga kõigest puudus, kõik oli defitsiit - mitte nagu nüüd, mil lihtsalt ei oska valida, silme ees läheb kirjuks. Mäletan, kui tahtsin sektsioonkappi osta, määriti meile pealekauba kaela ka pehme mööbli komplekt ...    
Esimesed kokkupuuted eestlastega olid kõigiti positiivsed. Sealsamas autobaasis nr 13, kuhu Narvas tööle sattusin, töötas ka mõningaid eestlasi. Mäletan, et garaažiülem oli eestlane - Kalaus, kui mälu ei peta. Ka peaökonomist oli eestlane. Mul tuli mõlemaga tööasjus suhelda ja see pakkus alati meeldivaid emotsioone: nad olid alati taktitundelised, heasoovlikud. 
Alates aastast 1985 oleme abikaasaga Tallinnas elanud (vahetasime Narva korteri kolme käiguga pealinna). Kui hakkasime mehega taas tööd otsima (tema insener-konstruktorina, mina masinakirjutajana), saime väga palju pakkumisi. Valisime Tallinna Masinaehitustehase (TM3), kus seejärel töötasin 1997. aastani, mil koondamise tõttu töökaotasin. Pärast püüdsin leida ükskõik millist tööd, oleksin olnud nõus kas või koristajakohaga. Õnneks aga juhtus mees kuskilt ajalehest lugema intervjuud mingi modelliga (Natašaga Kunstiakadeemiast). Läksin asja uurima ja jumal tänatud - mind võetigi modelliks. Lisaks Kunstiakadeemile käisid meie  modellid ka kunstikoolis ja teistes stuudiotes, kus iganes võimalik. Modelli töö pole sugugi kerge, aga kuna ma loen end loominguliseks inimeseks, polnud see minu jaoks mingi vaev, vaid vastupidi - puhas rõõm. Võib-olla ei paista eriti tagasihoidlik seda tunnistada, aga sisimas usun siiski, et olin huvitav modell, ning mul on meeldiv mõelda, et Kunstiakadeemia albumites säilivad ka mind kujutavad tööd. 58 aastaseks saades lõpetasin selle töö, vormistasin endale varajase pensioni, sest esiteks oli modelli tasu väga väike ja teiseks ei tahtnud ma lasta oma kortse lõuendile jäädvustada ... Aastatega tuleb neid ju paraku aina juurde. Aga ega see mind kurvastama pane! Riskides jälle eksida tagasihoidlikkuse vastu, julgen arvata, et ega ma nüüdki halb välja näe! Muidugi ei käi me nüüd enam nii palju tantsimas, teatrites ja kinos nagu enne, aga huvitavat tegevust leian endale siiski kuhjaga : näiteks vaatan või vähemalt püüan vaadata dokumentaalsaateid, ka mõningaid šõusid: "Las räägivad", "Malahhov", "Dom 2", "Elavad ju inimesed", "Korteriküsimus", "Suvilanõuanne" jne. Kõik pakub mulle huvi! Saan ka rahulikult tööpäevil poes käia ja kiirustamata vajalikud toiduained välja valida ... Ja, mis seal salata - ka hindu jälgida! Miks siis mitte?!
Me elame tagasihoidlikult, pole meil mobiiltelefone ega arvutit (sest lihtsalt ei tahagi!), pole suvilat ega autot. Aga kasutuna ma end kaugeltki ei tunne! Milleks meile üldse auto, kui suvilat nagunii pole? Tallinnas on ju suurepärane ühistransport! Me saame autotagi väga hästi hakkama. Oskan oma kätega paljusid töid teha (ehkki muidugi mitte kõike): tapeedi kleepisin ise seina, mees ainult aitas; euroremont see muidugi pole, aga mis siis - ikkagi päris hubane! Abikaasaga koos panime ka linoleumi esikusse ja kööki põrandale. Oskan kruvisid keerata, vannitoas kraanikausi lahti võtta ja puhastada, kõik kardinad oma kodus olen ise õmmelnud. Ega siis kodus töödest puudust tule!

Muidugi hoian ka sugulastega sidet. Neid on palju, lähimatest kirjutasin juba eespool.  
Sugulaste hulka kuulub mehe poolvend, kes läks oma naisega elama Pihkvasse. Varem pidasime tihedat kirjavahetust, aga lõpuks see katkes. Käisime neil mõne korra Pihkvas külas, nemad aga enam Tallinna ei sõitnud. Muidugi, eks nad ole nüüd ka juba päris vanakesed, meist märksa vanemad! 
Veel enne seda pidasin kirjavahetust ühe kooliõega Tatarimaal, aga kui mu isa haigestus, ei jätkunud mul sõprussuhte säilitamiseks enam endisega võrdväärselt võimalusi ja aega. Sõprus nõuab ju tähelepanu ja kui selleks aega pole, tekib solvumisi, etteheiteid. Ja kellele need meeldiks? Nii me side katkeski. Loodan siiski, et kui võimalust ja aega tekib, võime ikka kohtuda ja juttu ajada. Mulle meeldib inimestega avatult suhelda ja kui inimesed suhtuvad minusse normaalselt, olen ka ise alati heasoovlik.  
 
Lõpuks mõned mõtted, mõtisklused ... Mu unistus teatrist ei täitunud, näitlejat minust ei saanud, aga ma ei tunne seepärast vähimatki kahetsust. Leian, et olen elanud huvitavat, täisväärtuslikku, mitmekesist ja muljeterikast elu. Kellena ma kõik töötasin! Jah, minust ei saanud kuulsat näitlejat ega ka suurt spetsialisti, aga ma olen oma eluga rahul. Mis sellest, et olin "väike inimene" või - kui kujundlikult väljenduda - "pisike putukas", aga ma püüdsin igal pool ja alati töötada ausalt, kõigest jõust ja kogu hingest, oma parima südametunnistuse järgi. Ja ma andsin oma panuse - oma osakese, oma tükikese, millest oli millekski ikka kasu. Nüüd olen ma, nagu öeldakse, väljateenitud puhkusel, pensionil, aga elu on endiselt huvitav! Ja ma soovin nii endale kui ka teile, head inimesed, oskust leida rõõmu isegi väikestest asjadest. Puhkepäevadel näiteks valmistan oma "firmapitsat" ja kaneeliga õunakooke ... Ohoo - varsti saab kell viis, teleris algab "Dom 2". Kuidas meie noortel seal läheb? Kähku vaatama ...



Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond