Vera Goldrina
"Suurim luksus inimese jaoks on - suhtlemine!" (Saint-Exupéry)

Sündisin Pravdinski külas Gorki oblastis, kus möödusid mu esimesed 17 eluaastat. Minu vanemad olid insener-tehnilised töötajad. Isa lõpetas 1936. aastal Metsatööstuse Akadeemia ning suunati seejärel tööle metsamajandisse Moskva oblastis. Kuid juba samal sügisel süüdistati teda kahjurluses (kuna traktor läks katki) ja ta arreteeriti. Ema kihutati töölt minema ja vähe sellest - ka eluase võeti meilt ära. Ema sõitis siis oma vanemate juurde Pravdinskisse, kus mina 12. juulil 1937 ilmale tulin. Lapsena olin ma nõrguke, kehva tervisega; seepärast olin kõik 10 aastat koolis ja hiljem veel 5 aastat instituudis arstitõendiga kehalise kasvatuse tundidest vabastatud ja mina, rumaluke, isegi rõõmustasin selle üle. Õppisin ma aga hästi, lugemine sai selgeks juba viieaastaselt ning mul oli suur soov väiksemaid lapsi õpetada, ainult et paljude õpilastega suures koolis ei oleks ma kaua vastu pidanud, sest mul polnud selleks piisavalt tugevat iseloomu. Tulevase elukutse valikul sai määravaks üks pioneerijuhtidele korraldatud seminar Gorki pimedate laste koolis, kus õpilaste jutustused oma õpetajatest vapustasid mind hingepõhjani. Niisiis otsustasingi astuda eripedagoogika teaduskonda! Tookord, 1954. aastal leidus selliseid teaduskondi vaid kolmes kõrgemas pedagoogilises õppeastuses: Moskvas, Leningradis ja Kiievis. Moskvas tuli sooritada 5, mitte 4 sisseastumiseksamit, Leningradi ei lubanud ema mul nõrga tervise tõttu minna, seepärast saatsin dokumendid Kiievisse. Ootasin vastust kogu juulikuu, aga kui lõpuks ise kohale sõitsin, sain teada, et nii vastuvõtt kui ka kogu õppetöö toimub ainult ukraina keeles. Jõudsin veel kõige viimasel hetkel (31. juulil) anda dokumendid sisse Herzeni-nimelisse Leningradi Riiklikku Pedagoogilisse Instituuti. Läbisin edukalt konkursi (19 inimest ühele kohale), kuid vastuvõtukomisjon ei lubanud mind tüflopedagoogika osakonda (kus pimedate ja vaegnägijate õpetajate gruppi kuulus 30 inimest). Selle asemel tehti mulle ettepanek asuda õppima surdopedagoogika osakonda (kus valmistatakse ette kurtide ja vaegkuuljate õpetajaid). "Pimedaid õpetades peate hakkama iga päev parandama kümneid Braille' kirjas täidetud vihikuid, aga sellega rikute oma silmanägemise päris ära - teil on juba niigi prillid (-1,5) ja ega nägijad sõrmedega lugema ei õpi." Minu vastuväite: "Kurdid lapsed käituvad halvasti" lükkas komisjon otsustavalt ümber: "Kui hakkate neid õpetama, näete kohe, et kurdid on väga tänulikud, püüdlikud õpilased." 
Nõnda sain 1959. aastal kõrgkooli lõpetades diplomi tavakooli vene keele ja kirjanduse õpetaja ning kurtide ja vaegkuuljate kooli õpetaja erialal. Tööle suunamisel anti mulle luba minna abikaasa juurde, kes oli lõpetanud Lesgafti nimelise Kehakultuuri ja Spordi Instituudi ning elas ja töötas tol ajal Novgorodis. Tööd oli palju, aga eluase - see piirdus koikuga kohalikus hotellis "Kolhoosnike Maja" ja meil polnud lootustki omaette tuba saada. Poolteist aastat käisime ühest kohast teise, küll Ukrainas, küll Gorki oblastis minu vanemate juures, ent seal, kus oli võimalik elada, ei leidunud meile erialast tööd. Kogu maal oli tol ajal elamispindadest suur puudus. Tõeliseks imeks osutus kutse tulla tööle treenerina laste spordikooli, mis tegutses Sillamäel (mida tollal dokumentides nimetati "konspiratiivselt" Narva-1), Põlevkivikeemia kombinaadi (ehk "postkasti nr 22" ) vabatahtliku spordiühingu juures. Kutse saatis mu abikaasale tema endine treener P.P. Koršun, kes neil aastail seda spordiühingut juhtis. Sõitsime Eestisse 1961. aasta jaanuari algul ja meid ootas ees kogu meie abielus oldud aja esimene päris oma kodu - ühetoaline korter uues majas!
Eesti kohta mul eriti põhjalikke teadmisi ei olnud, kuid ma ei tundnud, nagu koliksin "võõrasse kloostrisse", sest uskusin, et Nõukogude Liit on üks riik, mis koosneb vabatahtlikult ühinenud vabariikidest. Esimesed kuud Sillamäel möödusid täielikus eufoorias: rasedus kulges suurepäraselt, olime õnnelikud oma kodu sisse seades ja ka tööle võeti mind kohe (valisin kolmest pakutud töökohast kõige lihtsama, kuna varsti pidin nagunii lapsepuhkusele jääma). 
Esimesed muljed Eestist: kord bussiga Kohtla-Järvele sõites äratasid mu tähelepanu kaks vormimütsides koolijütsi. Kui buss lähenes metsavahelisel teelõigul peatusele, tõusid poisid püsti. Imestasin: "Kas nad tõesti elavad siin metsas?" Selgus aga, et hästi kasvatatud lapsed olid aknast näinud, et selles peatuses tuleb bussi vanem naine ning nad tõusid juba varakult püsti, loovutades oma koha temale. Mõtlesin siis austuse ja imetlusega, kui õigesti siin lapsi kasvatatakse. Esimest korda Tallinnasse sõites tundus, nagu viibiksin tõepoolest välismaal: sellise mulje jättis vanalinna ilu, ümberringi räägitav mulle arusaamatu keel, eksootilised kohvikud... Tekkis täielik illusioon, nagu oleksin ühtäkki sattunud "raudse eesriide" taha. Kui ma aga esimest korda külastasin üht Sillamäe lähedal asuvat talu, siis hämmastas mind majapidamise vaesus, peaaegu viletsus; ainsateks kaunistusteks olid riidest põrandavaibad. Vett võeti kaevust, küttepuid tuli ise saagida ja lõhkuda. Samasugustes rasketes oludes elas rahvas ka Venemaa külades. 
1961. aasta kevadel valmistas mulle meeldiva üllatuse ja jäi kogu eluks meelde Narva-Jõesuu raamatupoe perenaine (just perenaine - müüjaks ei tahaks teda kuidagi nimetada). Uksekella helina peale (ka see oli tollal minu jaoks midagi uut) tuli mulle naeratades vastu vanem naine, kes vestles minuga väga lahkelt, kohtles mind nagu head tuttavat. Vene keelt rääkis ta raskustega, aga kui lähedase hingena ta mulle tundus! Arvatavasti mul vedas väga, et kohe esimestel Eestis elatud aastatel puutusin kokku nii paljude heasoovlike, asjatundlike, andekate, oma tööst innustunud eestlastega... Tahaksin vähemalt mõnest lähemalt kirjutada, selleks et väljendada oma tänu, austust ja armastust.

Rohkem kui 25 aastat olime head sõbrad Linda K-ga (kuni tema enneaegse surmani detsembris 1991). Elasime kõrvuti ja töötasime samas asutuses, meid mõlemaid valiti ka üle 500 töötajaga meditsiini-sanitaarosakonna kultuuriorganisaatoriteks. Lindat austasid ja jumaldasid tema osakonnas kõik kolleegid ja patsiendid, ta oskas olla range ja nõudlik, kuid samas hoolis siiralt kõigist oma "tüdrukuist", teadis kõikide probleeme, muretses ja rõõmustas koos nendega. Vene keelt rääkis ta peaaegu ilma aktsendita; ilma mingi tasuta juhtis ta eesti keele, kirjanduse ja kunsti ringi tööd. Kui meile korraldati Eestis ekskursioone, tegi Linda ettepaneku jagada kogu marsruut etappideks, kus giidi rolli täidaksid osalejad ise. Paljud valmistusid selleks väga vastutustundlikult ning nõnda kujunesid reisid huvitavateks ja toredateks. Tänu Lindale oli mul võimalik  käia ekslibristide suvelaagrites - vaat' seal oli juba tegemist tõelise keelekümblusega! Unustamatud mälestused on jäänud ka raamatusõprade klubist "Hingeravim" - niisugune nimi laenati Ramses II omaaegselt raamatukogult ja see meeldis arstidele väga. Klubi põhikirjas oli öeldud: "Klubi liikmeks võib olla igaüks, kes 1. jagab Denis Diderot' veendumust: "Inimesed lakkavad mõtlemast, kui nad lakkavad lugemast"; 2. nõustub Paul Lafargue'iga: "Raamat on vaimne tööriist, mitte luksusese"; 3. tunneb just nagu Saint-Exupéry: "Suurim luksus inimese jaoks on - suhtlemine!"
Kõik meie väljasõidud sujusid kenasti, kui bussi rooli hoidis Heino P. Temaga koos ei tundunud ükski raskus ülesaamatu, ta pani telgid üles ja süütas lõkke ning tegi seda kõike alati rahulikult, põhjalikult, naeratusega. Kui hakkasime Leningradis teatris käima (abonomentidega Ooperi- ja balletiteatris ning Filharmoonias), uskusime alati, et Heinoga sõites läheb kõik hästi. 
Alates jaanuarist 1963 töötasin ma 30 aastat logopeedina lastepolikliinikus ja veel 10 aastat lasteaias. Kõik need aastad käisin tööl suure rõõmuga. "Mu kõrval oli mees, kes alati jäi meheks, ja lapsed - justkui sõbrad parimad." Abikaasa oli kõigest hingest pühendunud oma "kuningannale" - kergejõustikule, ta pälvis Eesti teenelise treeneri aunimetuse. Ilma temata poleks ma ka suutnud üles kasvatada kaht nii head poega. Nii et pereelus pean end väga õnnelikuks inimeseks. Sugulasi pole Venemaale enam jäänud, küll aga hoian ikka kontakti oma kahe instituudiaegse sõbrannaga Sankt Peterburis.    
    
Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond