V. J.
Tundsime selgelt, et me "pole sellised"
Ma mäletan hästi oma vanavanaema. Nägin teda küll üksainus kord, olles ise ainult nelja-aastane. Mind viidi mu sünnilinnast Tallinnast tema koju Kiiul. Õppisin selgeks tervituse, mille pidin talle eesti keeles ütlema: "Tere, vanavanaema!". Vastuseks aga kuulsin: "Mine ära, vene raisk!". Paraku teadsin eestikeelseid sõimusõnu juba selles vanuses, sest meie lasteaia vastas asus eesti lasteaed ja nii palju kui ma mäletan, narrisime üksteist alatasa - "vene siga", "eesti raisk". Vanavanaema ma rohkem ei näinud, see kohtumine oli mu vanaisa Johannes Jakobsoni viimane katse lepitada oma ema oma vene perega ... Nüüd, kui mu vanavanemad on meie seast lahkunud, saan üksnes nende katkendlike juttude põhjal püüda taastada nende armastuse ja perekondliku vaenu loo. 
Vanaema oli pärit Leningradi oblastist, vanaisa Tartust. Vanaema isa lasti 1938. aastal maha, kuna ta keeldus astumast kolhoosi. Viis aastat, alates 1933. aastast ajas pere vastu ... Ema pani igaks ööks kogu allesjäänud rõivastuse lastele selga, sest öösiti võidi tulla ja viia ära kõik, mis polnud lastel seljas. Üheksast lapsest viis surid varakult külma ja nälga. Pärast isa surma polnud enam muud valikut, kui astuda kolhoosi või surra. 
Vanaisa isa Gustav võeti 1940. aastal kinni kui "pursui". Sel "pursuil" oli saeveski, kus ta rügas ise koos oma vanima pojaga, kellest hiljem sai minu vanaisa, ja mõne palgatöölisega. Vanaisa sõitis seejärel ära Narva ning asus tööle raudteel. Raudteelasi Punaarmeesse ei võetud. Kui sakslased Eesti okupeerisid, jätkas vanaisa tööd vedurijuhi abina. 1942. aastal, kui rongid hakkasid sõitma Lugasse, tutvus ta oma tulevase naisega, minu vanaemaga, ning võttis ta endaga kaasa Eestisse. Siin viis ta neiu oma ema juurde, kes aga pragas pojaga selle eest, et too oli vene värdja koju toonud, ning käskis viia ta tagasi sinna, kust ta oli võetud. Mispeale vanaisa ütles, et kui eestlase peamine iseloomujoon on kangekaelsus, olgu siis peale - tema pole põrmugi vähem eestlane kui ema. Ja lahkus kodust. Ainult et elada polnud neil kuskil. Vanaisa hakkas sõjaväe tallimeheks, et mitte oma armsamat võõrale maale üksi jätta, vanaemast aga sai teenija. Pärastpoole õnnestus neil mõlemal saada tööle haiglasse, kus neil oli vähemalt võimalik kohtuda. Pärast vabastamist registreerisid nad oma abielu, nõukogude võim andis neile toa, "tihendades" selleks korteri pärisperemehi. Vanaisa asus taas tööle raudteel, sedapuhku juba Mõisakülas.  
Pärast Eesti vabastamist läks vanaema oma perekonda otsima ning leidiski ema ja nooremad õed, kellest ta polnud kaks aastat mingeid teateid saanud, Oudova lähedalt põgenikelaagrist. Koduküla oli lahingute käigus maani maha põletatud. Elada polnud kuskil, seepärast tõi vanaema nad Mõisakülla, sellessesamasse ühte toakesse ... Hiljem läksid õed mehele ja lahkusid - kes Tallinna, kes Türile; ka vanaisa viidi üle Tallinnasse. Palju aastaid ärkas ta öösel hirmu pärast, et äkki keegi "koputab", sest ta pole ju proletaarset, vaid "pursui" päritolu ja pealegi töötas okupantide heaks - rookis tallis sõnnikut, lõhkus puid haiglale, kus raviti saksa ohvitsere ... Ärkas ja uputas hirmu viinaklaasi. Alguses oli põhjus hirm ... Seejärel tekkis harjumus ...
1992. aastal, kui Eestist lahkus rohkem kui 100 000 inimest ning õhus rippus "kohver-vaksal-Venemaa", küsisin oma vanaemalt, kas meil on, kuhu "naasta"? "Ei, lapsuke, seda küla pole enam, enne sõda oli seal 800 maja, aga alles jäid ainult põlenud ahjud ahervaremete kohal. Meil pole kuskile minna."
Me elasime üsna omapärast elu, nagu ma nüüd mõistan. Tallinnas olime "venelased", aga Venemaale sõites tundsime selgelt, et me "pole sellised". Paistis kummaline, miks on trepikojad nii räpased, miks ei või õhututi tänavail käia, mida tähendab kaklus "seinast seina", miks käituvad müüjad kauplustes nii ebaviisakalt ja miks me oleme "kuradõ", kuigi oleme venelased ...
Aastail 1989-91 õnnestus mul endise Nõukogude Liidu maadel palju ringi sõita - Sotšist ja Krimmist kuni Murmanski ja Salehardini. Need olid huvitavad aastad, tulvil lootusi, et ees ootavad muutused ... Mul tekkis tunne, et tegemist on hiigelsuure maaga, millel on ka hiigelsuured tulevikuväljavaated ... Alates 1990. aastast avanesid võimalused sõita ka Läände. Olin vaid 17aastane, kui käisin esimest korda Taanis, Rootsis ja Soomes. Jällegi tekkis tohutute võimaluste tunne. Augustis 1991, kui Eesti kuulutas välja iseseisvuse taastamise, olin ma kolledžis Inglismaal. See oli šokk. Minu Maa oli nii suur, mu maailm ulatus Põhja-Uraali lumivalgetest püramiididest Ararati mäeni ... ja korraga ulatus ta üksnes Tallinnast Mõisakülani ... Tundsin, nagu oleksin hiirelõksu sattunud. Tol ajal oli veel raske ette kujutada, mis on Euroopa Liit ja Schengen ning et ma saan pool ilma läbi sõita ... Ja et ma Eesti kodakondsust ja vanaisa perekonnanime võttes ei sõida enam aastaid Venemaale. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond