Natalja Kolobova
Viktor Meškov – Sillamäe suurim suurmeister

Viktor Meškov on üks Sillamäe tituleeritumaid maletajaid, keda arvatavasti tunnevad kõik Eesti malemängijad. Ta on nimetatud spordiühingu Kalev auliikmeks, ta on olnud pikki aastaid samanimelise Sillamäe spordiühingu nõukogu aktiivne liige, Nõukogude Liidu Keskmise Masinaehituse Ministeeriumi Ametiühingu Kehakultuuri ja Spordi Kesknõukogu alla kulunud Maleföderatsiooni presiidiumi liige ja sekretär.

Viktor Sergejevitš elab koos abikaasa Margarita Fjodorovnaga Sillamäel juba umbes kuuskümmend aastat ja kogu selle aja on ta juhatanud kohalikku maleklubi. Sillamäel sündisid Meškovidel lapsed, kasvasid suureks lapselapsed, kes neid igal suvel külastavad. Seda, kui palju on selle aja jooksul mängitud malet, kui palju klubis õppust saanud noori maletajaid teele lähetatud, pole võimalik kokku arvata! Sillamäe viimase poole sajandi ja enamagi jooksul malealased saavutused on igasuguse kahtluseta just Viktor Meškovi teene. Seepärast pole midagi imestada, et 2007. aastal tunnustati ta Sillamäe linna aukodaniku tiitli vääriliseks. 2008. aastal saavutatud sportlikud tulemused tõstsid ta aga ühele pulgale linna parimate treeneritega.


Malemängu õppis Capablancalt

Viktori „romaan“ malelauaga algas juba koolipingis. Malest huvitunud kaheteistaastase poisina organiseeris ta juba kodumaja hoovis Moskva külje all asuva Krasnoarmeiski linnas maleturniire. 

„Mul elas Moskvas kaks lelle, mõlemad kolmanda kategooria maletajad, - nemad olidki mu esimesed malepartnerid,“ jutustab Viktor Sergejevitš. „Käisin koos ema, isaga neil sageli külas, sageli astusin nende poole sisse ka instituudi päevil. Alati tervitati mind samade sõnadega: „Teeks õige ühe partii...“ Just nemad kinkisidki mulle suure Capablanca, male kolmanda maailmameistri,  raamatu „Minu elu males“. Raamat saigi mulle teejuhiks malemaailmas, ühtlasi oli see esimene raamat minu malele pühendatud kogus. Olin malest sedavõrd sisse võetud, et hakkasin ka sõpru hoovist malega tutvustama.“

Tema initsiatiivil asutasid poisid oma maleühingu, mille nimetasid suure vene maletaja, male edendaja Mihhail Tšigorini auks Tšigorinetsiks. Kõigil ühingu liikmetel olid pseudonüümid. Meškov oli otse loomulikult Capablanca. Muuseas, Viktor Sergejevitšil on seni ajani alles vihik, kuhu on üles kirjutatud kõik tema tšigorinlase aegsed partiid. 

Ka koolis usaldati Vitja Meškovile maleturniiride korraldamine. Nende kõikide võitjaks tunnistati organiseerija ise. Kaheksandas klassis sai ta males neljanda kategooria. Viktor Sergejevitš ise arvab, et kui ta poleks raisanud nii palju aega turniiride organiseerimisele, oleks ta saavutanud palju enamat. Muuseas ei häiri teda ka alles Sillamäel välja teenitud Nõukogude Liidu meistrikandidaadi aunimetus.

Instituudis kohtunikuks

„Lõpetasin Moskva paipoiste instituudi,“ naerab Moskva keemiamasinaehituse instituudi vilistlane. „Just nii me end koos kursusekaaslastega end tutvustasime – oleme paipoiste instituudist.“

1943. aastal suri Viktor Sergejevitši isa. Ta juhatas Krasnoarmeiski kirsavabriku kangatsehhi, kus toodeti materjali kirsasaabaste jaoks, milles Nõukogude sõdurid võitlesid fašismi vastu. Vabrik oli sõjaväeline objekt, mille juhid käisid bronni alla – neid ei kutsutud tegevteenistusse rindele. Sergei Petrovitš Meškov saadeti Moskvasse komandeeringusse, teel ta külmetus tõsiselt ning suri mõned päevad pärast koju naasmist.

„Õppisin isalt nii mõndagi. Ta juhtis üht vabriku peamist tsehhi, oli mihkel igale asjale – propagandist, kinomehhaanik,“ meenutab Viktor Sergejevitš. „Pärst isa surma pidi ema üksi toime tulema minu ja mu noorema õe kasvatamisega. Pärast kümneklassilise keskkooli lõpetamist jõudis kätte aeg, mil tuli otsustada, kas mul tuleb minna edasi õppima instituuti või pean piirduma tehnikumiga, et kiiremini elukutset omandada. Elasime tollal õige tagasihoidlikult ja mu ema läks nõu pidama naabritega, kes olid väga haritud inimesed. Ta sai neilt ühese vastuse: „Natalia Mihhailovna, pange poeg instituuti, olgu teil siis nii raske kui tahes – kõrgharidus pole veel kellelgi mööda külgi maha jooksnud.“

Esimese asjana pärast sissesaamist huvitus Meškov, kas koolis tegutseb malesektsioon? 

„Iha saada males kolmas järk ei andnud rahu,“ naeratab ta. „Mind angažeeriti kohe instituudis maleturniiri korraldama. Esimese turniiriga jäid kõik rahule ja mul paluti jätkata. Nii saigi must instituudi malesektsiooni esimees. Mõne aja pärast sain males teise ja esimesegi järgu, millele hiljem lisandus ka kohtuniku kategooria – hakkasin ise turniiridel referiiametit pidama.“

Viktor Sergejevitš tutvus oma tulevase abikaasaga Vinnitsas, kus ta viibis diplomieelsel praktikal kohalikus superfosfaadivabrikus. Ivanovo keemiatehnoloogia instituudi tudengineiu Rita paelus kohe Paipoisteinstituudist pärit eakaaslase tähelepanu. Pärast praktikat noored abiellusid, pulmapidu toimus Ivanovos 13. aprillil 1953. Õnnetu kuupäev ei häirinud neid põrmugi. 

Rööpaid mööda saatusest määratud linna

Pärast instituudi lõpetamist suunati noor Viktor Meškov tööle Sillamäe põlevkivikeemia tehasesse. Abikaasa sõitis temaga iseenesest mõistetavalt kaasa.

„Sillamäele suunamisele eelnes karm kadalipp, kontrolliti nii minu kui ka mu naise sugupuud. Margaritat taheti mõne aja pärast Sillamäelt ära kutsuda, sest instituudist oli ta saanud suunamise hoopis teise linna. Loomulikult ei tahetud temast aga enam loobuda,“ jutustab Viktor Sergejevitš. „Suunamisel öeldi meile, et hakkame tööle Leningradi külje all. Kuid  meie imestusel polnud piire, kui pärast Leningradi jõudmist ikka veel muudkui edasi ja edasi sõitsime. Lõpuks jõudsime Vaivarasse, mis on Sillamäele lähim rongipeatus. See leidis aset 1953. aasta 6. oktoobril. Sillamäel polnud tollal veel linna staatustki, oli vaid kinnine objekt, mida nimetati Narva-10. Mäletan seda päeva, nagu eilset... Kohale jõudsime kell neli hommikul. Esimesena hakkas silma puidust jaamahoone, kuhu sisse astusime. Jaamas kohtusime noormehega, kellelt pärisime, kuidas Sillamäele saada? Nooruk soovitas meil oodata koitu. Päikese tõustes helistasime tehase dispetšerile, keda oli telefonitsi praktiliselt võimatu kätte saada. Dispetšer lubas meile auto järele saata, kuid vedas meid alt. Nii tuligi omal käel tehasesse kõmpida. Rööpaid mööda marssides kulus selleks terve tund. Tehase juhatuse hoone ees kohtusime miilitsaga, kes tundis huvi, kuidas sõit kulges? Mõtlesime juba, et tohoo tonti, kui viisakas on siin miilits! Too aga nõudis meilt kohe pikema jututa dokumente. Pärast dokumentide kontrolli sooviti meile kõike head ning näidati kätte suund, kuhu edasi minna. Esimene inimene, kes juhatuse juures vastu trehvas, oli minu kursusekaaslane  Aleksei Rastoštšenkov (meie instituudist töötas Sillamäel mitu inimest), kes viis  meid kaadriosakonda. Meile anti elamiseks tuba otse kultuurimaja vastas. Hakkasime end tasapisi sisse seadma.“

Sillamäelgi jätkus „romaan“ malega. Toeks oli kursusekaaslane Anatoli Kulapov, instituudi malekoondise liige, kes teatas kogu elu Sillamäel kureerinud  instituudi juhtkonnale, et kui see soovib Sillamäe malesektsiooni tööle hoogu sisse saada, määraku selle tööd juhtima Meškov, kelle peale võib alati kindel olla.

Nii valitigi 1953. aasta oktoobris noor esimese järgu maletaja Viktor Meškov juhtima Sillamäe malesektsiooni. Hakkasid toimuma haaravad tehase tsehhide vahelised võistlused ja ülelinnalised turniirid rändkarikale. 1954. aastal leidsid aset Sillamäe esimesed ametlikud meistrivõistlused, kus parimaks tunnistati loomulikult Meškov.

Vladimir Krotovi koostatud  „Sillamäe spordiajaloo lehekülgedest“ võib lugeda, et 12. jaanuar 1961 oli Sillamäe maletajate jaoks tähelepanuväärne päev – linna kino Kodumaa teise korruse fuajees nimetati malesektsioon pidulikult ümber linna maleklubiks. Koos uue nimetusega said maletajad enda valdusse avara uhke lühtriga sammassaali. Tollal oli see parim mängusaal kogu Eestis, mis võimaldas korraldada seal üleliidulisi malevõistlusi. Sillamäel toimus ka palju üle-eestilisi turniire parimate eesti maletajate osavõtul. Mainimata ei saa jätta ka Sillamäel antud malesimultaani, kus osalesid rahvusvaheline suurmeister USA-st A. Jermolinski ja meie oma rahvusvaheline suurmeister J. Ehlvest.  Suurmeistritele jätsid Sillamäe maletajad hea mulje.

Turniiridel osaledes külastasid Sillamäe maletajad paljusid Nõukogudemaa erinevaid nurki: Gruusiat, Kesk-Aasiat, Ukrainat. Olles Kehakultuuri ja Spordi Kesknõukogu presiidiumi pikaajaline liige, sõitis Viktor Sergejevitš mööda liitu ringi mitte ainult sportlasena, vaid ka kohtunikuna. 

1998. aasta sügisel pidas Sillamäe maleklubi jälle soola-leivapidu, klubi käsutusse anti ruum aadressil Tšehhovi tänav 1. 2010. aasta sügisest tegutseb klubi aga linna spordikompleksi Kalev ruumides. 

Sillamäe maleklubi juhtides ei tegelenud ta pelgalt administratiivsete probleemidega, vaid  hoolitses ka linna maletraditsiooniide säilimise eest. 2011. aastaks oli Sillamäel toimunud juba üle 60 ametliku iga-aastast  meistrivõistlust.

Noortele talentidele pühendatud aastad

1961. aastal loodi kohaliku pioneeride maja (praegu on see noortekeskus Taru) initsiatiivil Sillamäe maleklubi juurde noortesektsioon, mida hakkas juhtima Viktor Meškov. 1992. aastal määrati ta noortesektsiooni ametlikuks treeneriks. Töö noorte maletajatega muutub järjest professionaalsemaks ja põnevamaks ka noorte endi jaoks, mis suurendab nii osalejate arvu, aga parandab ka nende taset. Malealane töö  on kandnud vilju, Viktor Sergejevitšil on õnnestunud leida avanemistee laste andele. 

1997. aastal tuli Meškovi õpilane Nadežda Gorkunova Eesti kuni kümneaastaste tüdrukute meistriks. See võit tõi kuulsust Sillamäe laste maleringile ning avas Nadjale tee Prantsusmaal Cannes’is toimunud laste maailmameistrivõistlustele. Hiljem tuli Nadežda kahel korral Eesti kuni kaheteistaastaste meistrivõistlustel kolmandaks. 1998. aastal sai Olga Pritšetnikova  Eesti kuni kümneaastaste tütarlaste meistrivõistlustel hõbemedali, 2002. aastal tuli ta aga neljateistaastaste kategoorias kolmandaks.Ida-Virumaa meistriks on ta aga tulnud mitmel korral. Kirill Makin tuli Ida-Virumaa meistriks 1997. aastal, nelja aasta pärast oli ta Eesti noorte kiirmale meistrivõistlustel kolmandaks. Sillamäe noored maletajad võitsid 1998. aasta Eesti meeskondlikel meistrivõistlustel pronksi, 2002. tulid nad teiseks. 

Oma peamiseks trumbiks peab Viktor Sergejevitš aga 1998. aastal sündinud Ilja Sirošit, kel on juba praegu ette näidata terve rida autasusid. Vanemad tõid Ilja maleringi juba lasteaia päevil. Aastatel 2006 kuni 2011 võitis Ilja neljal korral Eesti meistrivõistlustel kuldmedali, korduvalt on ta olnud ka teine ja kolmas. Ta on korduvalt mahtunud Sillamäe kümne parima sportlase nimekirja. 2009/2010. aastal tunnistati ta Sillamäe maleklubi edukaimaks liikmeks. Noorest east hoolimata on poiss osalenud juba nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustel Euroopas ja Aasias.

Kindel tagala

Margarita Fjodorovna suhtus alati mehe hobidesse mõistvalt, toetas tema huvi male vastu. Võibolla on üks põhjus see, et omal ajal esindas ta turniiridel oma tsehhi. 

„Tema toetuseta,“ meenutab Viktor Sergejevitš tänuga abikaasat, „ poleks ma suutnud ma praeguseks tehtust murdosagi saavutada. Margarita on kuldne inimene! Ma pole talt kordagi kuulnud etteheiteid, ehkki tegelesin lisaks malele ka kurnimänguga ja osalesin aktiivselt lisaks tehastevahelistele võistlustele veel ka ühiskondlikus töös. Tõsist suhtumist nõudis ka põhitöö: alustasin lihtsa insenerina ning tõusin lõpuks tehase töö teadusliku organiseerimise labori juhatajaks.“

Meškovidel on neli lapselast – kolm tüdrukut ja poiss. Nad kõik elavad väljaspool Eestist, kuid külastavad vanavanemaid igal suvel. Lapselapsed on ikka olnud Meškovide perekonnale asendamatuks abijõuks aiatöödel, garaažis, kodustel töödel. Koos käiakse ka metsas seenil, marjul. Lapselapsed abistasid vanaisa ka maleturniiride korraldamisel, klubi sisustamisel. Vanem tüdrukutest armastab korrata: „Piiteris ma elan, kuid mu kodu on Sillamäel.“ 




Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond