Vassili Zaitsev (84 aastane) kirjutab elust, endast, kohtumistest

Sõjakeeris pillutas meie pere laiali


Alustan kaugelt. Mina, Vassili Sergejevitš Zaitsev, sündisin 1926. aastal ja elasin 1940. aasta lõpul oma isakodus. Isa oli mitmenda põlve raudteelane Mitšurinski linnas Tambovi oblastis. Selles linnas elas ja töötas tollal sordiaretusteadlane I. Mitšurin. Juba õpetlase eluajal nimetati provintsilinn Kozlov rahva soovil ümber Mitšurinskiks. Meie pere koosnes 7 inimesest, st vanematest ja 5 lapsest (kolmest poisist ja kahest tüdrukust). Tolleaegsete laste armastatud maiustusteks olid kompvekid, mida kutsuti „padjakesteks“, hernekommid (100 grammi maksis 15 kopikat) ja 5 kopikat maksev jäätis kahe ümmarguse vahvli vahel. Just selle aja paiku saabus meie linna partii karamellikomme kondiitrivabrikust „Kalev“, mis asus äsja „vabatahtlikult“ Nõukogude Liiduga ühinenud Eestis. Eesti oli meie jaoks otsekui välismaa ning karamellikommid erinesid nii kvaliteedi kui ka väljanägemise poolest märgatavalt vene omadest; ostjaid, eriti muidugi lapsed, olid neist suures vaimustuses. See seik oligi minu esimene kokkupuude Eestiga. 
Tol ajal kestis veel rahuaeg. Tõsi, kusagil Euroopas lõhnas juba sõja järele, aga see oli kaugel ja me arvasime, et sõda meid ei puuduta. Niisiis laulsime kõigest hingest: „Täna lõbus elu meil ja homme lõbusamgi veel!“ Lauldi Stalinist - „targast, omast ja armsast“, samuti „võitmatust ja legendaarsest“ armeest. 
Tegelikkuses osutus hiljem kõik täpselt vastupidiseks: Punaarmee mahavaikitud ebaedu Soomes, „vabastussõda“ riigi lääne- ja idapiiril panid nii juhtkonna kui ka rahva mõtlema, et marsside ja lauludega lahingut ei võida. Ja kuidas, mis hinnaga kulges häbiväärne sõda aastatel 1941-45, sellest kirjutavad väsimatult sõjaajaloolased. Nende analüüsid ja järeldused on – masendavad.
Peagi alanud hukatuslik sõda endise liitlase Saksamaaga pööras nõukogude rahva elu peapeale. Õppisin siis raudteetehnikumis elektrimontööriks ning pärast kooli lõpetamist suunati mind tööle tehasesse „Revtrud“, mis asus oblasikeskuses Tambovis. Vanem vend võeti armeesse. Isa töötas raudteel juhtival ametikohal ja pärast mõningaid ettevalmistusi Leningradis saadeti ta raudtee operatiivgrupi koosseisus (kus valmistati ette kaadrit Eesti vabastamiseks) Tartusse, sõjas purustatud majandust ja eelkõige raudteed taastama. 

Sõjakeeris oli meie pere laiali pillutanud: isa oli Eestis, ema koos kolme noorema lapsega Mitšurinskis, vanem vend rindel, mina Tambovis. Varsti pärast sõja lõppu pöördusin Eesti NSV Ülemnõukogu esimehe Johannes Varese poole palvega, et mulle antaks propusk – luba sõita Eestisse, et perekond saaks taas ühineda. Teised pereliikmed olid selleks ajaks kolinud Tartusse isa töö- ja elukohta. 1945. aasta sügisel sõitis isa minu juurde Tambovisse, kaasas vajalikud dokumendid, mille alusel mind tehases töölt vabastati. Kui läksin sõjakomissariaati, et end arvelt maha võtta, tekkis probleem: olin juba 18aastane ja seega sõjaväekohuslane, aga tehasest lahkudes kaotas kehtivuse mu vabastus tegevteenistusse kutsumisest. Tekkis just selline olukord, mida väljendab  kõnekäänd: „Vihma käest räästa alla.“ Isa pidi sekkuma, tänu oma positsioonile oli tal endiselt Tambovi oblastis tutvusi ja nii õnnestus tal mind sõjakomissariaadi küüsist kätte saada. Kuigi sõda oli läbi, polnud mul erilist tahtmist Tööliste ja Talupoegade Punaarmee ridades teenida. Ilma raudteelasest isa abita (kellele pealegi oli just hiljuti antud vanemohvitseri aukraad) oleks mind kindlasti pandud „täitma püha kohust Kodumaa ees“. Olen kindel, et küllaltki olulist rolli mängis seejures ENSV Ülemõukogu esimehe väljastatud dokument. Kokkuvõttes anti mulle sõjaväepilet kätte, mind võeti arvelt maha ja me jätsime Tamboviga hüvasti.  

Pärastsõja-aastail olid raudteel rasked ajad, rongid liikusid peaaegu ilma sõiduplaanita. Vagunitesse tungiti sõna otseses mõttes tormijooksuga, mida saatsid naiste ja laste karjed ja nutt. Seda kõike oli võimatu ette kujutada, seda pidi ise nägema ja kogema. Toimuv meenutas midagi rahvasterändamise taolist. Kõigil oli vaja sõita: sõideti rippuvatel trepiastmetel, vagunite katustel, vagunite liitekohtades, tamburites, veduri kütuseruumis. Sõideti ükskõik kuidas, peaasi, et saada koju –  kes vangist, kes sunnitöölt, kes kust ... 

Mitu korda ühelt rongilt teisele ümber istudes jõudsime lõpuks Eestisse ja siis tegime väikese peatuse –  hingetõmbepausi isa tuttava eesti perekonna juures. Tahtsime ju kolme päeva mustuse maha pesta, inimese moodi magada ja süüa. 
Pärast kõiki läbitud katsumusi ja üleelatud košmaari näis nüüd, nagu oleksime sattunud maisesse paradiisi: ei mingeid karjeid ega hirmu, ümberringi rahumeelsed inimesed, vestlused tundmatus keeles (esimene sõna, mille selgeks sain, oli „kurat“). Laud oli kuhjaga kaetud ennenägematute toiduainetega: suitsutatud kanapojad, suitsu- ja soolapekk, sink, limonaad, köögi- ja puuviljad. Tuliveest ma ei räägigi, sest see mind ei huvitanud. Peaasi oli aga leib ja sai: söö, palju tahad. Eelpool mainitud roogadest mõnda sain maitsta esimest korda elus. Just sellised olid minu esimesed muljed eestlaste maal. 

Leivast tahan veel eraldi rääkida. Sõjaajal, kui ma poisikesena tehases töötasin, seisnes päeva kõige helgem sündmus leivapajuki kohaletoomises. Kuigi leib oli tehtud maisist ja sisaldas igasugu surrogaate, sõin seda juba teel tööpostile ning kõht sai natukeseks ajaks ikkagi täis. Ja siis tundus sellinegi leib maitsev. Kui anti veel tükike kala (gorbušat), siis tundus, nagu ei saaks kogu maailmas midagi magusamat leiduda. Inimene, kes on ise pidanud nälga tundma, ei viska iialgi kõvaksäinud leivatükikest prügikasti ega suuda saiapätsiga jalgpalli mängida.  

Niipea kui ma Tartusse jõudsin (1945. a septembri lõpus), asusin kohe tööle elektrimontöörina Eesti Raudtee veduridepoos. Võib ette kujutada, mis olukord seal pärast sõda valitses. Mahajäetud ja pooleldi purunenud Saksa ja muude maade vedurid korjati kokku ning taastati Teede- ja Sideministeeriumi erikolonnid. Veidi hiljem tulid kasutusele Ameerikas toodetud vedurid (mida seeria nimetuse ŠA järgi kutsuti „šarikuteks“). Linnalähiliinidel paigutati reisijateveoks kaubavagunitesse pingid. Keset säärast soojakut seisis malmahi, selle kohal laes rippus küünlaga latern või harvemini petrooleumlamp, seinte sisse oli lõigatud paar aknakest. Ja see oligi kogu mugavus. Vedurite katlaid köeti siinsamas Eestis kaevandatud põlevkiviga, mis aga tekitas rohkesti tuhka. Räägiti, et niisama palju, kui põlevkivi ahju paned, pead ka tuhka välja võtma. Kütja pidi vahetuse jooksul kütuseruumist koldesse kühveldama 50 tonni (!!!) põlevkivi. Mitte igaüks ei saa sellise koormusega hakkama! Veduris kehtis range tööjaotus: kütja tegeles katlaga, mootorite eest hoolitses vedurijuhi abi, aga kõik muu (signaalide jälgimine, sõiduplaani järgmine, teeleasumine, peatused ja üldine juhtimine) kuulus vedurijuhi pädevusse. Vedurijuht troonis uhkelt oma pehmel istmel, vormirõivad seljas. Viimase juurde kuulus nahkjope, mida kutsuti tužurkaks, mõned reisirongijuhid kandsid koguni valgeid kindaid. Ma isegi mäletan ühe tol ajal tuntud vedurijuhi perekonnanime: Merilain. Tema vedur oli emailvärvidega kirevaks võõbatud ja säras nagu pühademuna.  
Sel ajal tuli sageli ette elektrikatkestusi. Raudteejaamas töötas oma jõujaam, aga linnas oli midagi viltu, elanikele kehtis limiit – 3 kilovatti tunnis. Mõne aja pärast toodi linna turbaküttel töötav energiarong. Et seda käiku lasta, tuli see kõigepealt vedada Ulila turbavirnade juurde; selleks ehitati  sinnani ajutistest, ümbertõstetavatest relssidest raudtee. Tänu energiarongile paranes märgatavalt linna energiavarustus.

Rahuajal hakkas elu kindlatesse rööbastesse minema ja olud paranesid. Peab ütlema, et Eestis oli elu mõnevõrra parem kui Venemaal. Seda võis näha nende reisijate hulga järgi, kes sõitsid Eestisse toiduaineid ostma. Muide, vahemärkusena olgu öeldud, et iga väiksemagi raudteejaama juures oli kindlasti plats hobuste lasipuuga. Ükskõik millisesse Eesti linna rongiga sõideti – see oli perele suur sündmus. Jaama sõideti hobustega, kõikjal võis näha saatjaid, kingituseks saadetavaid pakke, hobuste moona ja muidugi ärasõitjaid. 

Peaaegu kõigis jaamades, kus rongid peatusid, tuli iga kord oodata, millal vastutulev rong kohale jõuab, sest rööpapaare oli ainult üks. Alles pärast teise rongi möödumist avas jaamakorraldaja semafoori ja andis rongijuhile kaasa spetsiaalse saua, seega õiguse järgmisele jaamadevahelisele teelõigule asuda. Reisijad tulid peatuste ajal vagunitest välja, et tutvuda lihtsatest vahenditest kokku pandud müügilettidega, mis seisid reas jaamade juures perroonidel. Kaubavalik oli kõige lihtsamat sorti: suitsukanad, sink, suvel ka seened, lisaks pirukad, pärgamenti pakitud võitükid, mitmesugust pudi-padi kuni kootud esemeteni välja. Inimesed väljusid vagunist, et suitsu teha või lihtsalt jalgu sirutada. Kõik teadsid, et sõit ei jätku enne, kui saabub vastutulev rong. Jaamaülem ja korrapidaja nägid väga soliidsed välja oma vormirõivais ja punasest lakknahast nokkadega vormimütsides (mis muidugi meenutasid veel vanu aegu). 
Reisirongide saabumisest ja väljumisest andis jaamakorraldaja teada vaskset kellukest helistades. Tollal kuulusid need veel kindlalt jaamade varustusse. Veidi hiljem ja ka nüüd, mil avati vanametalli kokkuostupunktid, pandi kellukesed pihta, aga seejärel hakkasid varaste saagiks langema  juba traadid, kaablid ja üldse igasugune metall. Värviliste metallide „kütid“ varastavad nüüdki häbitult ja karistamatult juhtmeid, kuigi neis on pinge kuni kümme tuhat volti. Vasetükikese pärast rikuvad vargad kallihinnalise välismaise varustuse, seades ohtu reisijate elu ja tekitades raudteelastele tohutut kahju. Nende karistamiseks eriseadust pole ja paistab, et ei tulegi.
 
Meie pere elas Tartus natsionaliseeritud neljakorterilises majas aadressil Riia maantee 8. Samas majas elas ka endine majaomanik Juhan oma perega. Konflikte temaga polnud, sest Juhan teadis, et ega võimu vastu ei saa: kel võim, sel jõud. Peaaegu otse üle tee (võimalik, et majas nr 5) elas kuulus Eesti kirjanik Oskar Luts oma abikaasa Valentinaga; lapsi neil ei olnud. Nende majake oli väike, aga väga heas korras. Omanikule viitas memoriaaltahvel kirjaga: „Selle maja kinkis kirjanik Oskar Lutsule Eesti Vabariigi valitsus aastal 19... (ei mäleta täpselt, ehk oli see 1935?). Majaomanikud olid neil aastail veel elus ja ma suhtlesin nendega mõne korra. Nad olid juba üsna eakad ja väga lahked, erit Oskar. Iseäranis soojalt suhtus kirjanik lastesse: rääkis nendega alati, silitas pead... Tema mõningasest õllelembusest andis tunnistust nina värv. Samal tänaval selle maja lähedal oli kaks õllemüügikohta. Nüüd on sellest majast saanud O. Lutsu majamuuseum. 
 
Veel üks asi, mis mind Eestis imestama pani, oli turg. Tol ajal asus Tartu turg väljakul Emajõe raekojapoolse kalda ääres. Talupidajad sõitsid hommikuti siia, et müüa oma toodangut: mitmesuguseid köögivilju, pärgamentpaberis hapukoorevõikamakaid, liha, sinki, marju ja palju muud, olenevalt aastaajast. Nad saabusid hobustega, panid oma letid püsti, hobuse nina ette riputati kotike kaeraga, kaalud võeti välja, müüja tõmbas selga valge kitli ja randmeile valged kätised, laotas kauba välja ning kauplemine võis alata. Talvel oli huvitav vaadata, kuidas isegi elatanud naised sõitsid osavalt „soome“ kelkudel. Need on sellised pikade jalastega kelgud, millel on ees istekoht ja selle seljatoe küljes juhtraud. Kelgujuht seisab istme taga, üks jalg toetub jalasele, teine tõukab hoogu ja nii see sõit käib. Eriti mugav on muidugi sõita allamäge. Soome kelk meenutab justkui omamoodi talvist jalgratast, millel lihtsalt on rataste asemel jalased. 

Tööl olid tsehhides tööliste suhted normaalsed, sest ega seal ilma vastastikuse abi ja üksmeeleta läbi  ei saa. Tegevust alustasid partei- ja komsomoliorganisatsioon, samuti ametiühing. Neisse püüti meelitada kohalikku kaadrit, eriti töölisklassi. Meenub kurioosne juhtum: üht tootmiseesrindlast – puuseppa, kelle nimi oli Mart (perekonnanime ma ei mäleta) hakati veenma, et ta hakkas VK(b)P liikmekandidaadiks. Kuu aega käis ta uhkena ringi. Aga siis öeldi talle, et tuleb hakata tasuma liikmemaksu. Mart vihastas: “Mina arvasin, et mulle antakse lisatasu, aga niimoodi ma küll nõus ei ole!“ Ja virutaski dokumendi partorgi lauale. 
Aeg-ajalt võis kuulda jutte metsavendade tegevusest kõrvalistes kohtades. Nad olevat nagu mingid libahundid: päeval ühed, öösel teised inimesed. Mäletan üht juhtumit, mille tunnistajaks tahtmatult sattusin. Viibisin kord tööasjus alati rahvarohkes Tartu jaamahoones. Äkki sisenes sinna sõjaväepatrull – 5 relvastatud meest. Sisse- ja väljapääsud suleti ning komandör andis käsu: „Kõigil kohtadele jääda! Dokumentide kontroll!“ Ootamatult äratas tähelepanu üks reisijatest, kes muidu kuidagi teiste seast välja ei paistnud: ta oli umbes kolmekümneaastane, hästi riides: hele (veidi kreemikas toonis, nagu tollal moes) mantel, müts, kaelaside, viksitud poolsaapad, korralikult aetud habe. Nimetan kõiki neid väliseid tundemärke sellepärast, et ta ei sarnanenud üldse rahva seas levinud ettekujutusega metsavendadest. See mees sööstis väljapääsu valvavast sõdurist mööda ja pistis mööda Vaksali tänavat jooksu. Patrull tormast teda taga ajama, põgenik tulistas jooksu pealt püstolist ja pööras Tööstuse tänavale, lootes kuuride vahel jälitajad maha raputada. Aga seal sattus ta tupikusse. Üks tagaajajaist sai ta kätte ja tulistas peaaegu momentaalselt. Põgenik kukkus, ta mantlihõlmad ja ka särk olid eest lahti ja palja kõhu peal paistis kuulihaav, kust jooksmisest kiire hingamise rütmis purskus verd. Kõik sõjaväelased, samuti erariides tegelased ja miilitsad jooksid maas lamava haavatu juurde ning hakkasid omavahel vaidlema: kes tulistas? Kas KGB, Siseministeeriumi esindaja või tsiviilriides isik? Kes pidi saama endale trofeeks püstoli ja kelle arvele läheb põgeniku tabamise teene? Miilits ajas kogunenud rahvahulga laiali ja ma ei  tea, millega see kõik lõppes. Kes ohver oli, pole samuti teada, aga vaatepilt oli kohutav: tagaajamine, tulistamine ja veri... Just nagu kinos. 

Vaksalis toimus progress: kasutusele võeti raadioside. Jaamahoonesse ja perroonile seati üles valjuhääldid. Kõigepealt kostis neist kahinat, siis aga hääl (mille öeldut kordan arusaadavas keeles): „Tähelepanu! Katsetan! Palun kotipoistel jaamahoonest lahkuda! Vastasel juhul kotid ja produktid konfiskeeritakse! Kordan...“ Jaamaülema kabineti ukse kohale ilmus valgustabloo kirjaga „Hõivatud“ või „Sisse!“ Seegi tähendas omal kombel ratsionaliseerimist. Asi oli selles, et Moskva rongile polnud võimalik piletit saada või kui, siis ainult üldvagunisse. Jaamaülemale (mäletan tema nime: M. Vinogradov) eraldati siiski mingi hulk kohti, niinimetatud broneeringuid, ja ta jagas neid isiklikult linna tähtsatele ninadele, neid vastava märguandega ühekaupa oma kabinetti kutsudes. Nüüdsel ajal ajaks selline ratsionaliseering vahest naerma, sest paistab nii naiivne, ja seda peetaks selgeks büroktaatia tunnusmärgiks. Aga mõelge - oli aasta 1946... 

Tutvusin Tartu linnaga, selle mälestusmärkide, kultuuri ja parkidega. Tartu oli ka tollal pealinna järel tähtsuselt ja suuruselt teine linn Eestis. Emajõgi jaotab linna kaheks. Teadsin varem koolis ajaloost õpitu järgi, et Tartus on kuulus ülikool, mis rajati 1802. aastal, ning et omal ajal lõpetas selle hulk tulevasi vene teadlasi, kirurge, poeete, nende seas N. Pirogov, N. Jazõkov, V. Dal, A. Vulf jt. Linn on oma asukoha tõttu läbi aegade ligi tõmmanud mitmesuguseid vallutajaid: rootslasi, sakslasi, venelasi, ja sellest jutustavad ka linna nimed: Derpt, Jurjev, Dorpat. Aastail 1941-45 ei jätnud hukatuslik sõda ka Tartut puudutamata. Palju hooneid ja sildu oli purustatud. Maha võeti Kalevipojale pühendatud mälestusmärk, mis, nagu rahvas räägib, oli kujutas Eesti rahvuseepose kangelast elusuuruses. Nõukogude võimu perioodil see uhke ja kaunis mälestusmärk demoneeriti, kuna „ülivalvsate“ ametnike arvates olevat Kalevipoeg vaadanud valesse suunda. Monumendi kõrvaldamise tõelist põhjust ja edasist saatust ma ei tea. Aga sellist möllu, nagu toimus Tallinnas pronkssõduri pärast, tollal küll ei olnud. Mina sel ajal enam Tartus ei elanud. 

Kord oli mul Tartus vaja kõndida läbi Ropka linnajaos asuva kalmistu. Ühes kalmistunurgas köitis tähelepanu saksa sõdurite maitmispaik. Sellest andsid tunnistust igale hauale püstitatud kasepuust ristide sirged read. Mind hämmastas, et kust küljest ka vaadata,  vasakult, paremalt või diagonaalis - ristid seisid ikka sirgete ridadena. Isegi selles avaldus saksa täpsus. 
Lisaks märkasin kalmistu ühel serval eesti maakividest müüri, mille külge oli kinnitatud pronksist bareljeef 1918.-20. aastatel Vabadussõjas hukunute mälestuseks. Mälestusmärk oli väga väljendusrikas. Kui ma aga kaks aastat hiljem taas sellesse kurba kohta sattusin, polnud seal ei saksa sõdurite haudadest ega ka pronksbareljeefist enam jälgegi.
Need polnud muidugi ainsad juhtumid mälestusmärkide vastu peetud sõjas. 
Tartus Lembitu tänaval tuletasid sõja tagajärjed end veel mõnda aega meelde. Seal seisis õhkulastuna külili (40-45 kraadise nurga alla) kaldunud raudbetoonist kobakas, mille põhjast turritas otsekui ribidena välja terasest armatuur. See oli teraviljaelevaator. Rajatis jäi säärasesse seisukorda ligi kaheks aastaks. Ettevõtte juhtkond murdis kaua pead: kas lammutada elevaator lõplikult maha või ehitada üles? Ja kui ehitada, siis - kuidas? See kaalus ju kaugelt rohkem kui tuhat tonni. Lõppude lõpuks otsustati elevaator siiski taastada.  
Selle töö jaoks kutsuti Venemaalt kohale spetsialistidest koosnev brigaad (mida juhtis Vladimir Tihomirov). Sõjavangide abiga viisid nad läbi ettevalmistustööd, koristasid rusud, seejärel ehitasid metallist kattekonstruktsiooni ning paigaldasid mitu võimsat hüdrotungrauda. Lõpuks saabus päev, mil tõstesüsteem hakkas raudbetoonist hiiglast millimeeterhaaval püsti tõmbama. See töö polnud ohutu, aga eelnevad arvestused pidasid paika ja operatsioon kulges edukalt. Pärast seda jätkusid elevaatori ümberehitustööd. Nüüdsel ajal töötab seesama rajatis ikka rahva hüvanguks. Seda, milline see oli 1945. aastal, võib näha arvatavasti ettevõtte arhiivis säilinud fotodel. See on ju ajalugu, ja ajalugu ei või unustada.
Ja veel veidi sellest, mida ma oma silmaga nägin. Juba igiammusest ajast lahutab Eestit ja Venemaad veetõke - Narva jõgi. Üle Narva jõe on ehitatud palju sildu, nende seas ka raudteesildu. Inimesed ja koormad liiguvad üle sildade nii autodes kui ka rongides peaaegu katkematu voona. Aga tol kaugel 1944. aastal pakkus raudteesild armetut vaatepilti. Kui Saksa väed Narva linnast lahkusid, lasid nad raudteesilla õhku. Endise silla all paistsid jõevoogudest välja raudteetehnika hunnikud, samuti endise silla ja koormate jäänused. Nende jäänuste põhjal võis järeldada, et sild kui strateegiline objekt oli korduvalt purustatud. Sõda nõuab alati ohvreid. 
Nõukogude väed liikusid lahinguid pidades läände, neile oli vaja sõjavarustust, st väeosi, sõjatehnikat, laskemoonavarusid, kütust, toidumoona ja palju-palju muud... Raudteevägede erirühm saadeti Narva, et nad jõele ajutise silla rajaksid. Sild toetus vahelduvate kihtidena laotud liipritest "postidele". Rongid sõitsid üle sellise silla jalakäija kiirusega. Selline rajatis jäi püsima kuni kapitaalsemate fermide püsitamiseni, milleks kulus mitu aastat. Jõesäng puhastati sõja-aegsetest jäänustest ja tänapäeval ei meenuta enam miski möödunud aegu. Hoidku Jumal, et midagi sellist kunagi ei korduks.   
Neilsamadel kaugetel neljakümnendatel aastatel sattusin ka Peipsi äärde, järve kaldail asuvatesse küladesse. Kõik pakkus siin huvi: kohalike elulaad, nende vankumatu ustavus oma vanale usule ja Pühakirja kaanoni järgimisele. Peipsiääre küladel olid nii eesti- kui ka venekeelsed nimed: Kallaste (Krasnõje gorõ), Mustvee (Tšornoe), Kasepää (Kazapel), Kolkja (Kolki), Varnja (Voronje) jne. Varnjast (Varsesekivist) olin kuulnud juba varem, nimelt koolis ajalugu õppides, sest selle küla lähedal Peipsi järvel toimus 1242. aastal kuulus Jäälahing, kus vürst Aleksander Nevski võitles oma vägede eesotsas Saksa raudrüütlite vastu. Meelde jäi see fakt arvatavasti tänu sellele, et nägin ka samal teemal tehtud filmi. Peipsiääre ajaloost jutustab kõige paremini hiljuti Kolkjas avatud kohalik muuseum. 
Külades olid nn "väiksed majad", kus viidi läbi jumalateenistusi. Sealsed elanikud on vanausulised. Mehed on hallidest aegadest peale tegelenud kalapüügiga ja lisaks (eriti talvel) ehitusega. Naised on kasvatanud sibulaid, sigurit ja üldse igasuguseid köögivilju. Vanausuliste juures tundus kõik üllatav: hästi ehitatud majad, täiskasvanud meeste pikad habed; ka naiste riietus oli ebatavaline. Majas oli erilisel kohal üks tuba, mille seintel rippusid vanad, kullast- ja hõbedast vaabaga kaetud ikoonid, suurusega 1x1 m. Neid ikoone pärandati ilmselt peres põlvest põlve ja need andsid omal moel tunnistust peremehe heast käekäigust. Selles toas põles ka latern. Nüüd ma ei tea, kas ikoonid on alles, sest neid tahtsid endale saada "jahimehed" Venemaalt, kes ei kohkunud tagasi millegi - ei mõrvade ega süütamiste ees.  
Majapidamised (abihooned, saunad jms) seisid otse järve kaldal. Nägin esimest korda nii laiasid ja kõrgeid (ligi 50-60 cm) sibulapeenraid. Kõrgust oli vaja selleks, et kevadise üleujutuse ajal peenramaale tungiv vesi sibulaid mädanema ei paneks; teisalt põua ajal säilitasid sellised peenrad kaua niiskust. Paljude aastate vältel omandatud kogemused õpetasid inimestele, kuidas on siinkandis kõige parem juurvilju kasvatada. Mitte midagi ei tehud ilmaaegu ega "ehku peale". Loodust juba ei peta. Kes hoolikas ei ole, see saaki ei saa.   
Suur osa juurviljasaagist viidi Leningradi, kus selle järele valitses suur nõudmine. "Eestist?" küsiti, ja siis oli teada, et tegemist on kvaliteetse kaubaga. Nii osteti kõik kiirelt ära - mitte ainult sibulad (nii mugulad kui ka pealsed), vaid ka hapukapsas, sigurid, kurgid ja igasugune värske roheline kraam. Selleks, et oma töö vilju turule viia, telliti Leningradist autosid - kõigil oli kasulik ja hea. Leningradi sohvritel polnud kunagi midagi selliste sõitude vastu. 
Nüüd on piir kinni, pole turgu ega sissetulekut. Tahtmatult tekib küsimus: "Kellele see hea on?" 
Kommentaarid on liigsed. 

***
Eesti rahva ajaloos toimusid neil aastail ka teised kurvad sündmused – küüditamine Venemaa sügavusse. Need katsumused, mis ei puudutanud ainult Baltikumi, vaid ka teisi rahvaid, panevad mõtlema: mispärast määras „rahvaste isa“ ebaõiglaselt ja ilma kohtuta küüditamise läbi piinlema ja surema miljoneid inimesi ning soetas endale ka Venemaal nii palju vaenlasi? Või tegutses ta põhimõttel: „Nuhtle omi, küll siis ka võõrad kartma hakkavad“? Nüüd räägivad igasuguste parteide ja leeride aktivistid, vabaduse ja demokraatia eest võitlejad oma juttu. Noh, ja mis siis? Koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Nähtavasti ei olnud Nõukogude süsteem siis nii tugev, kui ta kartis,  et mõnituhat rahulolematut ta kukutavad. Ajalugu tõestaski seda. 

1946. aasta suvel, kui töötasin Tartus, saadeti mind komandeeringusse Tallinna, kus käisid elektrijaama taastamistööd (millest olen jutustanud artiklis „1946. aasta kuum suvi“). Tallinnas nägin oma silmaga sõja tagajärgi: varemeid ja auke Suur-Karja, Harju ja teistel tänavatel. 
1948. aastal anti isale ametikõrgendust ja ta viidi üle Tallinna. Muidugi asus siis sinna kogu pere. Linnas oli näha pommitamiste jälgi. Linnavõimud korraldasid koristustöödeks midagi laupäevakute taolist, aga osa Harju tänavast jäeti nii, nagu see tänagi on – niiöelda rahvale vaatamiseks. Kuigi nii linnaelanikud kui ka külalised palusid, et see keskuses asuv ala uuesti täis ehitataks. Euroopas on sellised varemed ammu likvideeritud – hooned taastatud või uued ehitatud.  

Tallinnas elades töötasin Eesti Raudtee süsteemis nagu ennegi; tegin ka ühiskondlikku tööd. Abiellusin, pere kasvas, aga ühes korteris elas koos kolm peret (üks perekond elas seal juba enne meid). Väimees ja tütar, kel oli samuti juba laps, taotlesid oma töökohast omaette korterit. Ära ei öeldud, õigus korterit saada neil oli, avaldus võeti vastu, kuid lootust korterit saada polnud enne kui... 25(!) aasta pärast! Minu naine töötas Eesti Põllumajandustehnika tehases, kus talle kui spetsialistile tehti järgmised ettepanekud: 
kui soovite korterit Tallinnas, saate selle aasta pärast – maja ehitus alles käib;
kui võtate vastu korteri Keilas asuvas uues majas siis – palun, võtmed on siin;
Meile pakuti kahetoalist korterit viiekordse maja teisel korrusel, Tallinnast 27 km kaugusel, hea elektrirongiühendusega paigas. Pealegi kavatsesime ehitada suvila Laulasmaale (18 km Keilast). Kõik sobis. Pidasime nõu ja otsustasime, et võtame pakkumise vastu, kuni see on jõus. Sellest ajast peale olemegi üle 25 aasta elanud Keilas ja kõik on rahul. Tallinna korteri jätsime noortele. 

 Üldiselt kehtis nõukogude ajal ettevõtetes selline kord: kui ülemus on eestlane, siis asetäitja on venelane, või vastupidi. 1960. aastatel hakkas tunda andma teatud surve eestistamise ja riigikeele tähtsustamise suunas. Sain aru, et eesti keeleta tulevikus hakkama ei saa. Elasime veel Tallinnas Tehnika tänaval, tütar oli nelja-aastane ja mina mõtlesin, et selles vanuses on kergem keelt õppida. Meie maja kõrval asus eesti lasteaed. Läksin oma hea kavatsusega lasteaia juhataja jutule. Vastus oli selline, nagu ette arvasin: „Kohti pole.“ Püüdsin seletada, aga juhataja ütles mulle „saladuskatte all“, et juhtkond olevat saanud mitteametliku juhtnööri: vene lapsi ei tohi eesti lasteaeda võtta, sest kui neid hakkab seal olema kaks-kolm, siis õpetavad nad eesti lapsed vene keelt rääkima. Kommentaarid on liigsed. Aga nii see oli, see on fakt, mis leidis aset 1966. aastal.
    
Nüüd on juba lapselapski lõpetanud gümnaasiumi (kuldmedaliga) ja instituudi (kiitusega); ta jätkab õpinguid Saksamaal. Meie pere noored liikmed räägivad kolme keelt, nad on Eesti Vabariigi kodanikud, nagu ka meie abikaasaga.
Oma teenetest kirjutada poleks tagasihoidlik, kuid seda võin enda kohta öelda: midagi kurja ega häbiväärset pole ma elus teinud. Kuulusin NLKP-sse NSVL  ja partei lagunemiseni. Mul on tööveterani medal, au- ja tänukirju, kiitusi tööraamatus. Töötasin kogu elu mitmesugustel ametikohtadel Eesti Raudtee energeetikaettevõtetes. 

Kohtumised: 
Puhkusi eelistasin alati kasutada aktiivselt. Matkasime perega Eestis - eelkõige sellepärast, et siin oli kõik rahulik ja ligipääsetav, ka taskukohane. Ühel sellisel perekondlikul puhkusereisil 1988. a suvel tutvusime Liidia Vaderiga, endise ENSV Ülemnõukogu esimehe lesega. Liidia Fjodorovna oli vägagi andekas kunstnik. Tema võrratuid töid eksponeeriti korduvalt kunstinäitustel. Hiljem Tallinnas helistasin talle mõne korra, kuid kokku me enam ei saanud, sest algamas olid uued ajad, uued laulud, perestroika, ümberkolimised. 
Kord Narva-Jõesuus jalutades nägin maja, kus 1930. aastatel elas vene poeet Igor Severjanin. Teadsin tema elulugu, jutustasin temast meie seltskonnale: millal ja kus ta elas, milline oli tema saatus, kuhu ta maeti (Tallinnasse 21.12.41). See teema pakkus huvi ja mul tuli giidina viia meie kompanii selle maja juurde, et oma teadmisi teistega jagada. 
Mul oli au suhelda nii päris elus kui ka kirja teel EKP sekretäri Karl Vainoga, kes alustas oma töömeheteed raudteel just elekri alal ning läbis ajapikku kõik astmed, alustades tavalisest tehnikust kuni EKP Keskkomitee sekretärini. Vaino oli suhtlemisaldis, ligipääsetav inimene. Kohtusin ka president Lennart Meriga, Endel Puusepaga (kes oli Inimene suure algustähega), patriarh Aleksius II-ga, Venemaa Riigiduuma liikme Josif Kobzoniga. Kõigi nende kohta võin vaid häid sõnu öelda.
Mul oli au olla isiklikult tuttav Boris Valneriga. Tema esivanemad olid kaugetel Stolõpini aegadel Eestist välja rännanud. Boris alustas töömeheteed Tjumenis - veduridepoos lukksepaõpilasena - ning lõpetas karjääri Tallinnas Kalinini nimelise tehase polkovnikust direktorina. 1944. aastal mobiliseeriti Boris Valner Siberist operatiivgruppi, mille ülesandeks oli Eesti purustatud raudteemajanduse taastamine. Ta täitis oma kohust eesti rahva ees usuga, auga ja aususega. Selleks, et rongid saaksid rööbastel sõita, pidi ta sõna otseses mõttes mööda liipreid läbi käima kogu raudtee Narvast Valgani, nägemaks oma silmaga Eesti raudteedel valitsevat olukorda. Ta töötas kõrgetel ametikohtadet tolle aja Eesti valitsuses ja teistes allasutustes. Boris Valneri kui juhi autoriteet põhines tema õiglasel ja energiliselt tegevusel. Ta oli ka ustav seltsimees, sõber ja alati kollektiivi hing. Boris Valner oli oma ajastu suurepärane esindaja ning selliseid inimesi peame alati meeles pidama. Ajaloo keerdkäikudes polnud neil küll süüd. 

Ei saa meenutamata jätta ka töökaaslasi. Omal ajal kirjutasin neist vahel ajalehtedes. Nimepidi ma neid siinkohal nimetama ei hakka, sest kõiki loetleda nagunii ei jõua, aga ei tahaks ka kedagi kõrvale jätta. Asi on selles, et ühes energiamajandi jaoskonnas (Järve veoalljaamas, mis asus samanimelises äärelinnapiirkonnas), mis tegeles elektrirongide alalisvooluga varustamisega, rakendati alates 1946. aasta taastamistöödest Saksamaalt reperatsiooniks saadud elavhõbedal põhinevaid alaldeid, mida tootis firma Siemens-Schuckert. Need töötasid selles jaamas edukalt 10 aastat! Siis aga näitasid nii teadus kui ka praktika, et isegi rangelt ohtustehnika reegleid järgides eraldub nende agregaatide kasutamisel inimestele ohtlikke elavhõbedaaure. Ma ei eksi, kui ütlen, et 95% inimestest, kes neid kasutasid, lahkusid siit ilmast enneaegu. 1941. aastani kasutati jaamas alalditena mootorgeneraatorid, mis olid ohutud. Käsoleval ajal kasutatakse kõigis elektritranspordiliikides seleenil põhinevaid alaldeid, mis ei tekita kahjulikke aure ega kiirgust. 

Hiljuti taastus mul pärast 66 aasta pikkust pausi kirjavahetus lapsepõlvesõbraga, kellega olime rühmakaaslased 1943. aastal Mitšurinski raudteetehnikumis. Ütlen ausalt: see oli meeldiv üllatus. Tore on kas või kirja teelgi suhelda, meenutada üheskoos meie ränkade sõja-aastate kaaslaste nimesid ja edasist saatust.
*** 
Kogu elu ära elada – see pole väike asi. Selja taha on jäänud 50. 60. ja 80. juubel, nüüd käin üheksandat aastakümmet. Pidasime abikaasaga kuldpulmi. Ja kui ma kirjutan, siis tähendab see, et olen elus ja rõõmustan iga uue päeva üle, sugulaste ja sõprade edusammude üle, selle üle, et mu kõrval on abikaasa, lapsed, lapselapsed ja lapselapselaps. 

«Aga aastad lendavad, me aastad lendavad kui linnud.“ Nüüd on aeg tagasi vaadata ja soovida järeltulevatele põlvedele, et nemad elaksid ja töötaksid ilma sõdadeta ja meist paremini. 

Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond