Mirjam Lepikult, Mäluvara projektijuht
"Nii lihtne ja nii keeruline" 

Laenasin ettekande pealkirja ühest Mäluvarale saadetud kaastööst. Nii ütles oma loo lõpus Siberis eestlase ja leedulanna peres sündinud Linda. Täpselt sedasama võin öelda projekti Mäluvara kokkuvõtteks. Mis võiks olla lihtsam ja loomulikum, kui minna teise inimese juurde ja küsida: "Kuidas teil elu on läinud?" Otsustasime seda teha põhimõttel: "Kuidas me siis teada saame, kui ei küsi?" Aasta on möödunud ja kõik ei olnud alati lihtne ja kerge. Kuid see, mis oli keeruline ja raske, paneb meid järele mõtlema vähemalt niisama palju kui kordaminekud ja rõõmuhetked. Seepärast lubatagu mul täna rääkida nii Mäluvara õnnestumistest kui ka vajakajäämistest.  

HELGE POOL JA TÄITUNUD LOOTUSED
·    Mitmekesisus. Lootsime algusest peale, et meile jutustatakse erinevaid lugusid. On ju selge, et elus esineb nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi. Kui me avaldaksime ainult "musti" või ainult "valgeid" lugusid, kahtlustaksid lugejad meid kaastööde tsenseerimises. Ometi on meie eesmärk kajastada just seda, mida inimesed ise jutustavad. Ja see lootus – et meile kirjutavad eri rahvustest, eri vanuses ja erinevate tõekspidamistega inimesed - läks igati täide. 
·    Positiivne tagasiside. Seda kogunes aasta jooksul päris rohkesti, see andis usku ja jõudu raskuste ületamisel. Kinnitan, et ma ei kohanud venekeelse kogukonnaga suheldes mitte kordagi otseselt halvustavat suhtumist (pigem kahtlusi, kõhklusi, kuid neist lähemalt tagapool). Vahel vaidlesin pigem eestlastega, aga sedagi mõistlikul moel. 
·    Ärakuulamine. Veendusin korduvate kogemuste põhjal, et inimlikul tasandil saab arutada ka mujal (eriti meedias) alati valusate ja teravate küsimuste üle. Jah, ma polnud nõus iga viimase kui ühe hoiaku või hinnanguga, mida kuulsin, kuid eesmärk polnud ju kedagi ümber veenda, vaid mõista püüda. Ja paljud inimesed, keda ma kuulasin, suhtusid seejärel lugupidavalt ka minu selgitustesse sel teemal, millised ja miks on eestlaste hoiakud. Lisaks on üks venekeelses kogukonnas levinud muredest see, et "meie käest ei küsita kunagi midagi, meid ainult käsutatakse". Kuigi Mäluvara on ainult üks väga väike samm, oli see ikkagi vastus just eelmainitud murele. Ja need vastused, mille me nõnda kogusime, näitavad konkreetselt, et me ei peaks kartma küsida, vaid peaksime seda palju rohkem tegema. 
·    Keeleabi. Töö käigus selgus, et ikka ja jälle oli vaja vastastikust keelelist abi. Ja palun väga: just tänu sellele tekkis terve hulk südamlikke kontakte ning suurepärast koostööd. Keel on ometi maailmas olemas suhtlemiseks, mitte mingiks "vägikaikaveoks". Olen tänulik kõigile venekeelsetele inimestele, kes minu konarliku kõnekeele alati heatahtlikult ja kannatlikult ära kuulasid,  ilma et oleksin kordagi kohanud kärsitut või põlastavat suhtumist. Mitte kordagi! Ses suhtes võiksime meie, eestlased, küll neist eeskuju võtta. Tahaksin rõhutada ka seda, et paljudes kirjatöödes tänavad inimesed neid kunagi ammu, mõnikord lausa pool sajandit tagasi kohatud inimesi, kes aitasid neil eesti keelt õppida, avasid ukse eestikeelsesse maailma. Vaat' kui kauaks võib keeleline heategu meelde jääda! Paraku ei unune ka keelega seotud mühaklus...   
·    Kujutluspildid. Kujutame ette Eesti mõttemaailma - sfääri, mis sisaldab  mõtteid ja mälestusi, kõike vaimset, mida inimesed siin maal loovad ja endas kannavad. Enne Mäluvara teadsin ma teiste Eestis elavate rahvaste mälestustepagasist tõesti tunduvalt vähem. Kuid jagatud mälupildid on nüüd teinud mind (muidugi loodan, et kaugeltki mitte ainult mind!) rõõmsamaks ja rikkamaks. Toon paar puht isiklikku näidet. Siinsamas meie mõttemaailmas on inimestega kaasas "palju päikest, puuvilju ja naeratusi", nagu ühe loo pealkirjast lugeda võib; ma näen nüüd siinsamas Tartus, kuidas kunagi ammu Odessa hoovides naabrid üheskoos oma lõbuks musitseerisid ja sealsamas öeldi ühe poisi vanematele: "Te teete pattu, kui ei pane oma poega muusikat õppima!" Ja selle "poisi" viiul on kõlanud hiljem Tartus nii rõõmsatel kui ka kurbadel puhkdel pea kuus aastakümmet! Või  kui ma vaatan Vanemuise teatrimaja, siis näen ma seda ühtlasi selle noore naise silmadega, kes saabus kunagi esimest korda elus siia, laps süles, ja oli ka ise esialgu üllatunud teda vallanud tunde üle: siin ongi minu kodu, siia jään ma elama ja siin tahan ma ka surra!

PROBLEEMIDE POOL JA TÄITUMATA LOOTUSED
Kuigi meeldivad kogemused ja kohtumised olid Mäluvara tegevuse ajal suures ülekaalus, saime palju olulist teada ka nende probleemide ja vastuväidete põhjal, mida inimesed osalemast keeldudes esile tõid. Tuleb tunnistada, et suutsime kaasata tunduvalt vähem osalejaid, kui lootsime (ligi 100 200 asemel). Kuid, nagu öeldud,  kõnelevad keeldumise põhjused samuti nii mõndagi ning pakuvad palju mõtlemisainet.  

·    Solvumised. Õnneks kirjutasid päris paljud inimesed, mis konkreetselt neid Eestis on solvanud ja kuidas tunneb end inimene, kelle õlgadele laotakse ainult tema emakeele ja rahvuse pärast süü kõige halva eest, mida nõukogude totalitaarne süsteem kunagi korda saatis. Üks peamisi ajendeid projekti käivitamiseks oligi tahe võtta midagi ette "okupandi" sildi kleepimise vastu ja lasta inimestel endil rääkida, mida nad Eestisse tulles mõtlesid. Päris kindlasti ei mõelnud keegi: "Nüüd tulen ja okupeerin..." Mõistuse seisukohast: okupatsioon on rahvusvaheliste suhete valdkonna termin, üks riik saab okupeerida teise ja okupeeriski, kuid üks inimene, eraisik, ei saa kuidagimoodi midagi okupeerida. Teiseks fakt: tänapäeval oleme Eestis kõik võrdselt seaduslikud elanikud. Ja südame järgi on talumatu, et ükski inimene Eestis peaks sunniviisil ja minevikus juurduva hirmu tõttu vaikima oma ausalt elatud elust, tublisti tehtud tööst, suurest ja siirast armastusest.  
·    Hirmud. Ilmsikstulnud hirmud on ehk Mäluvara kõige kurvem, aga ka sügavalt mõtlemapanevam pool. Poleks arvanud, et just nimelt minevikus kogetud hirm represseerimise, tagakiusamise, jälitamise ja muu sellise ees elab veel nii tugevalt meie peades ja südameis. Mida kõike inimesed kardavad: ahistamist ja isegi vägivalda eesti ja vene marurahvuslaste poolt; kardetakse sattuda kõikvõimalike salapäraste "organite" ja "agentuuride" huviorbiiti; kardetakse "koputust uksele"! Kardetakse ka just OMA kogukonnakaaslaste hukkamõistvat suhtumist ("Miks sa ometi räägid NENDEGA?!" Ja seda esineb muide mõlemas kogukonnas.)  See viimane hirm – keerulised suhted pigem oma kogukonnas – on ehk ka ainus reaalne hirm. Mina ise kartsin – enne kui projekti valmis kirjutasin – eelkõige sellist vulgaarsuste voolu projekti postkasti, nagu kahjuks võib pahatihti näha Interneti kommentaariumides. Aga siis vihastasin iseenda ja oma "hirmu" peale ja otsustasin, et kui selline hirm tekib, siis seda enam tuleb vastukaaluks tegutseda. Ja nagu öeldud: tegelikult sellist probleemi ei tekkinud. 
·    Võimude tasand. Üks kenas viisakas sõnastuses vastuargument venekeelses Postimehes ilmunud artikli kommentaaride seas kõlas nii: "Teie, eestlased, tehke kõigepealt oma valitsus korda – võib-olla siis me avame teile oma südame!" Kuid valitsus on siiski üks asi ja kodanikuühiskond teine asi. Vaevalt, et kunagi saab võimule valitsus, mis meeldib eranditult igale eestimaalasele võrdselt hästi. Me ei saa ju seepärast oma inimlike küsimustega lõpmatuseni ootama jääda! Tõsi, valitsuse otsused saavad kogukondade suhteid nii rikkuda kui  ka parandada, ent sõltumata sellest on olemas ka igaühe isiklik vastutus: inimlike suhete loomine sõltub siiski just igast inimesest endast. Ja seda ütlesid otse välja paljud osalejad: "Ma olen alati uskunud, et seda, kes on ise hea inimene, võetakse ka igal pool hästi vastu. Ja elu pakkus sellele lõpmata palju kordi kinnitust." Või et "solvang on tegelikult ikka solvaja probleem, mitte selle inimese oma, keda solvatakse." 
·    Aeg, raha ja lubadused. Ilmselt meie ajastule iseloomulik probleem: puutusin kokku seni harjumatult paljude täitmata jäänud lubadustega, kusjuures kõige sagedamini põhjendatakse seda ajapuudusega. Kuid pole ju reaalselt võimalik, et inimene ei leia aasta jooksul paari tundi oma loo kirjapanekuks? Pigem on siis asi soovi puudumises. Olin aga väga tänulik ka otse välja öeldud keeldumiste eest. "Midagi head mul öelda pole, aga halba ma öelda ei taha." Muide, selle inimesega, kes mulle nii ütles, tekkis erakordselt meeldiv ja tänuväärne koostöö! Teine ajastuomane argument on muidugi - raha. Paaril korral küsiti otse: "Mis me sellest saame, kui osa võtame?" Või taheti mälestuste jäädvustamise eest otseselt raha saada. Me pidime aga tasu maksmisest keelduma, sest tegemist on mittetulundusliku projektiga. Kurb oli ka kuulda kahtlustusi, et me oleme lihtsalt kinnimakstud palgatöötajad, kes teevad seda kõike ainult raha pärast. Õnneks, kui päris täpne olla, juhtusin seda kuulma ainult kaks korda. 
·    "See teie raamat ei tule representatiivne." Jah – aga kuna tegemist pole sotsioloogilise uurimuse, vaid puht humanitaarse aktsiooniga, siis pole representatiivsusel ka vähimatki tähtsust. Miks ei võiks mitte-eestlased jutustada lihtsalt igaüks enda eest? Isekeskis oleme ju meie, eestlased, oma individualismi üle lausa uhked – miks me seda siis teiste puhul lubada ei taha?
·    "Sellist raamatut pole vaja, see ei huvita kedagi." Kahjuks esines ka sellist suhtumist ja eelkõige just nooremate inimeste seas. Mina aga usun – just isikliku kogemuse alusel -, et paljudel eestlastel on suur ootus vahetu apoliitilise inimliku  informatsiooni järele venekeelsest kogukonnast. Negatiivsete kajastuste rohkus on kõiki ära tüüdanud. Igatahes mind pani paljuski tegutsema just sõprade ja lähedaste inimeste toetus Mäluvara ideele: minna ja küsida otse, kuidas elavad meie teistest rahvustest kaasmaalased ja kuidas nad end Eestis – meie ühises kodus – tunnevad. Kõik tõelised patrioodid soovivad ju, et siin maal oleks inimestel võimalikult hea elada! Isegi kui peaks leiduma inimesi, kes sooviksid konfliktide ja pingete kasvu, siis nemad igatahes Mäluvaras ei osalenud ja selle üle on meil väga hea meel. Seevastu siirad inimlikud lood on just parim vastuabinõu igasugustele vaenuõhutajatele ning need annavad hea tahtega inimestele lootust ja jõudu.  
·    Veel üks kahtlev küsimus: "Kuidas te andmeid kontrollite?" Vastus: ei kontrolligi, selleks pole meil vähimatki võimalust ega ka tahtmist. Kogu ettevõtmine põhineb inimlikul usaldusel. Osa kaastöid jääb tõesti avaldamata – peamiselt põhjusel, et need ei seostu üldse meie teemaga; me ei saa avaldada kriminaalseid süüdistusi, millega peaks pöörduma politseisse – see on lihtsalt üldkehtiv reegel. Ja samuti ei avalda me otseseid CV-sid,  kus pole sõnagi isiklikest mälestustest, vaid ainult faktiline teenistuskäik.  Siiski säilivad ka sellised kaastööd tulevaste põlvede jaoks ERM fondis – ja miks ka mitte?

Üks olulisemaid muutusi minu maailmapildis, mille Mäluvara kaasa tõi, oli mõistmine, kui ülimalt hinnalise heateo tegid need inimesed, kes nõustusid oma mälestusi jagama. Heateo nii eesti kui ka venekeelsele kogukonnale – kõigile meile, kes me unistame rahulikust ja õnnelikust Eestimaast. Lihtsam on ju vaikida, mitte riskida sellega, et võib-olla keegi kunagi kuskil vaatab minu elu, töö ja armastuse peale viltu, suhtub põlguse või mõistmatusega kõigesse, mis mulle kallis.
 
Maailm on tänapäeval kahjuks üpris rahutu, alailma kuuleme uudiseid pingetest ja konfliktidest. Kuid teisalt leidis ka Mäluvara kogemuse põhjal taas kord kinnitust tõsiasi, et konfliktid ei eksisteeri tegelikult kunagi kultuuride vahel, vaid konflikte tekitab pigem just konkreetsete inimeste ebakultuurne käitumine. Pole ju olemas kultuuri, kust puuduksid näiteks sellised väärtused nagu külalislahkus ja austus vanema põlvkonna vastu. Kindlasti ei peitu ka eesti ja venekeelse kogukonna vaheliste vastuolude põhjus kummaski kultuuris. Tegelikult põhjustab tänaseni meis mõlemas valu ja umbusaldust peamiselt ajaloos aset leidnud vägivald. Aga kui meie ise täna ei suuda sellest üle saada, kui me jätkame süüdistusi ja solvanguid - sõltumata sellest, mis "poolel" ise asume - siis oleme ka ise need, kes totalitaarsuse algeid edasi kannavad. Ja kui me ilmtingimata tahame, et kõik mõtleksid ühtemoodi – kas pole selleski paganama palju tuttavat totalitaarvaimu? Iga inimene vastutab eelkõige oma käitumise eest. Ja Mäluvara oli mõeldud nimelt anti-totalitaarse sammuna, sest totalitaarne režiim ei lase kunagi inimestel endil rääkida. Ja kõige õilsama teo tegid need inimesed, kes nõustusid üleskutsele vastates oma loo rääkima. 
Seepärast tänan veel kord kõiki osalejaid – nii neid, kes oma mälestusi jagasid, kui ka neid väga paljusid eri rahvusest  inimesi, kes Mäluvara teostumisele kaasa aitasid.    


Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond