Nikolai Pavlenko, projektis osaleja
Projekt Mäluvara on õilis ettevõtmine, mis sisendab optimismi
Rahvastevahelised suhted on alati ja igal pool olnud üks keerukamaid ühiskondlikke probleeme ja ka Eesti pole ses suhtes mingi erand. Olukord muutus märgatavalt keerulisemaks pärast niinimetatud Pronksiöö sündmusi ning nüüd tuleb tunnistada fakti, et integratsiooniprotsess Eestis on jõudnud teatud mõttes kriisi. Seepärast on Mäluvara igati ajakohane ettevõtmine. Sõltumata sellest, milliseks kujunevad projekti lõplikud tulemused, mõjub hästi juba üksnes taoline algatus. Inimesed, kes ei kuulu eesti rahvusesse, kuid loevad Eestit oma kodumaaks, said sõna otseses mõttes hääleõiguse. Kusjuures - ja see on väga oluline - nende hääled kõlasid kahes keeles - vene ja eesti keeles. Tänu sellele on lootust olla kuuldav ja mõistetav. 
Kui keeruline on olukord rahvaste suhete vallas Eestis? Kas on kohane integratsiooniprotsessist kõneldes kasutada mõistet "kriis"?
Et neile küsimustele vastata, piisab pilguheitmisest Eesti massimeedias ilmunud artiklite pealkirjadele. 
Mõni näide venekeelsest pressist Eestis (Den za Dnem, MK Estonia, Vesti):
"Facebooki võrgustikus kutsutakse üles rääkima venelastega ainult eesti keeles"; "Õigus olla venelane"; "Teadlased: venelaste eestistamine muudab nad ohtlikeks"; "Integratsioonist nii ja teisti"; "Sunduseta integratsioon"; "Miks pöörduda tagasi Eestisse"; "Assimilatsiooni ja isolatsiooni vahel"; "Kolmkeelne Eesti"; "Vene küsimus soome moodi"; "Kuidas siduda venelasi Eestiga"; "Rahvaste sõprusest"; "Kuidas leida sõpru eestlaste seas"; "Integratsioon: kas ka sinu katuse all?"; "Kasvab eestlane, kes ei tunne oma juuri"; "Miks venelased ei laula ega tantsi"; "Miks venelastel on vaja õppida õpetajaks"; "Mittekodanikega võib pidada dialoogi, kuid poliitikasse neid lasta ei tohi"; "Analüütik: miks me oleme kodakondsuse valdkonnas kogu Euroopast maha jäänud?"; "Kaks inforuumi ehk: igaüks enda eest"; "Integratsioon kodanlikus Eestis: austuses ja sõpruses"; "Kas valitsevad parteid ei usu oma integratsiooniprogrammisse?"; "Nagunii sõidame kõik minema"; "Mis ei lase venelastel Eestit armastada?"; "Vene koolid peavad jääma vene koolideks"; "Mis on saanud integratsioonist"; ja lõpuks lausa traagiline väljapääsmatus: "Integratsiooni matus".

MEIE ja TEIE
Võib-olla on rahvuslikud kogukonnad nii lõhenenud, et eesti kogukonnale paistavad kõik venekeelse kogukonna probleemid võõraste ja väljamõeldutena? Ei, õnneks, seni domineerib ühiskondlikes diskussioonides skeem MEIE ja TEIE, mitte NEMAD, st kui keegi väga kauge ja võõras. Vaadakem pealkirju eesti ajalehtedest ja ajakirjadest: 
 „Kas jätkuks sallivust?” (Avalik teenistus on mitte-eestlastele suletum kui vanasti liidutehased eestlastele ....Suurim problem on, et muulaste seisukohti ei taheta eestis arvestada); „Pronksiöö seadus on tehtud!”; „Venelased ja eestlased” (See, kes pöördub ära sünnimaast ja sulandub kergelt uude, tundub kerglasena); „Mida arvavad venelased”; „Sudeedivenelased ja kohalilik gauleiter” (Eesti on jõudmas samasse olukorda, kus olid tšehhid enne Teist maailmasõda); „Mittekodanikud ja inimesed”; „Kas rahvusel on iseloom? (kui rahvuslikel stereotüüpidel ka puudub tõepõhi, on nad ometi olulised); „Igaühest ei pea saama eestlast”; „Venelased Eestis: pooltõdede labürindis (Võimatu on isegi kujutleda, mis võiks venelasi kui poliitilist pedaali asendada... Surve läänest kattub kurikuulsa survega idast ehk kodakondsuse nullvarianndiga); „Liisi Keedus: kallid ja mõttetud venelased?”; „Eestlased – saared ja meri, venelased – tuhamäed ja korstnad”; „Venelasi on riigitööl ebaloomulikult vähe”; „Ülle Lichtfeldt: vene teema saadab mind lapsepõlvest”; „Kolgata tee kodakondsuse poole”; „Kas eestivene kultuur on olemas?”; „Mine Ida-Virru, palk kasvab 30%”, „Jüri Toomepuu: Ma ei vaata venelasi läbi kuulipildujasihiku, kuni nad meid ei ründa”, „Pronksmässu järelkaja”, „Eestimaa oma venelased”.

Rohkem pragmatismi
Šveitsis elab neli riiklikult tunnustatud rahvuslikku kogukonda, kes kasutavad vastastikku nelja keelt: saksa, prantsuse, itaalia ja retoromaani keelt (viimast kõneleb 60 000 inimest ehk 1% Šveitsi elanikkonnast). Kogu selle riigi eksisteerimise ajal pole ükski suurtest rahvuskogukondadest isegi proovinud ühineda oma "suure" ajaloolise kodumaaga, kuigi prantsuse kanton piirneb Prantsusmaaga, saksa oma Saksamaaga ja itaalia kanton Itaaliaga. Miks ei ole seal mingit integratsiooniprogrammi, miks ei viida läbi "rahvaste sõpruse" üritusi (iga kanton elab peaaegu nagu omaette rahvusriik), kuid piiri taga nimetavad kõik selle maa elanikud end uhkelt šveitslasteks, mitte sakslasteks, prantslasteks või itaallasteks? Meil on rahvustevaheliste suhete korraldamisel palju emotsioone ja äärmiselt vähe pragmatismi.   

Dialoog peab olema kestev
Olen sügavalt veenunud, et üks põhjustest, mille pärast rahvustevaheliste suhete edenemine ja integratsiooniprotsess on järsult aeglutunud, seisneb selles, et Eestis puudub rahvaste vahelise dialoogi pidevalt toimiv mehhanism. Meil korraldatakse palju huvitavad ja vajalikke üritusi, mis on suunatud rahvuste suhete parandamisele ja integratsiooniprotsessi täiustamisele, kuid kahjuks on enamik neist ühekordsed ettevõtmised. Näiteks inimesed kohtusid projekti raames, aga siis unustasid üksteist mitmeks aastaks. Kahjuks pole ka vähemusrahvuste ümarlauad vähemalt oma praegusel kujul võtnud enda peale pidevalt toimiva dialoogi mehhanismi rolli. Me viime läbi üksikuid üritusi, aga vaja on pidevat tööd. 

Oma omade seas
Ka projekt Mäluvara saab paraku varsti otsa. Kuid selle tulemused jäävad Interneti kodulehele ning on lootust, et mälestused avaldatakse ka eraldi raamatuna. Teisisõnu, ka palju aastaid hiljem aitavad need materjalid inimestel üksteist paremini mõista. Mitte keegi ei kohustanud inimesi selles aktsioonis osalema ja just seepärast ongi nende arvamus unikaalne dokument, see on veel üks võimalus saada ettekujutust sellest, kuidas inimesed Eestis tegelikult elavad. 



Toetavad: Euroopa Liit, Kultuuriministeerium, Integratsiooni Ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed, 
Euroopa Liidu Kolmandate Riikide  Kodanike Integreerimise Fond